Päev: 29. september 2005

minu esimesi mälestusi Kopli Lastepolikliinikust oli ajast, mil ma olin ise lasteaaiaealine. oli mingi analüüs ilmselt, mida ‘meie’ Kalamaja Lastepolikliinikus ei tehtud ja käisime emaga seda Koplis tegemas. oli talv, hommik, külm ja pime. ma tõesti ei mäleta, mis see oli, aga ma olen kogu oma teadliku elu süstide ja näpuvere suhtes tundlik olnud ning sealsamas polikliiniku nurga taga ma öökisingi tookord. küllap me läksime ikka sisse tagasi ja mind aidati, aga seda ma enam ei mäleta. ähmaselt tean, et varases koolieas oli ka miskipärast paar korda sinna asja.
aastaid nägin ma seda maja ainult sealt mööda sõites-jalutades. alati ümbritsetud lastest, vankritest emmedest.
veidi vähem kui 4 aastat tagasi tekkis mul selle majaga tihedam side. nagu ikka, eriti esmaemme puhul, igakuine arstivisiit esimesel eluaastal, erialaarstid, massaazhikuurid. tihedalt kärusid-vankreid täis eeskoda, pulk seinal, kuhu need kinnitada, kiri uksel: ‘polikliinik ei vastuta siia jäetud kärude eest!’. lapsi armastav garderoobitädi, kes võimalusel last turvahällis kiigutas, kuni emme end riietas. tädid, kes aegajalt lastekaupu sealsamas garderoobinurgas müüsid (poja üks talvemütski sealt pärit). väike mängunurk mõneaastastele. arstid-õed-muu personal ringi liikumas. kaks registratuuritädi, käed tööd täis. oli eraldi telefoninumber polikliinikusse aja kirja panemiseks ja kojukutsete jaoks. koridor, beebide päeval pisikesi inimesi ja nende emmesid täis, issisid ka sekka. koridori otsas protseduuride kabinet, mille õde algajat emmet esimeste süstide-vereproovide juures lohutas ja osavalt-kiirelt lapse juures toimetas, kõik vajalik tehtud enne, kui laps nutmagi jõudis hakata. samas ortopeed, silmaarst, väga mõnus neuroloog.. ravivõimlemine- ja massaazh. kõik lastega harjunud ja töötanud inimesed, pea kõik vajalik samas majas. laste melu pidevaks saatjaks.
oh, muidugi oli seal ka probleeme, näiteks suvel puhkuste ajal, kui mittepuhkavatel arstidel oli topelttööd – aga kõik sai ka sama maja raames kirja.
paariaastatagused reformid meditsiinis: kõik perearstideks! siiski, Kopli Lastepolikliinik säilus mingil kujul. oli toimiv protseduuride tuba, perearstide lastearstidest konsultandid võtsid vastu ainult lapsi, mõned eriarstid olid veel seal, massaazhigi sai kuuldavasti. väike remont tõi majja värsked värvid, mängunurk sai mõne uue asja. muutus polnudki väga märgatav.
täna käisin seal oma pojaga viimast korda.
ei ühtegi käru. tühi garderoob. vaikus. registratuuris (ja ilmselt kogu esimese korruse peale) oli üks inimene, kes noogutas, et jah, teie arst on täna veel siin, minge üles, ei, garderoobi ei ole vaja midagi panna ega jalanõusid vahetada. tühi maja. kabinet pooltühi, meie kaart juba ära kolinud – aga seda ei olnudki hetkel vaja. visiidi lõpus ütles arst oma kabineti numbri teises polikliinikus- seal, kus käib pool linnajagu koos, vanad-noored segamini; ja mul on kerge hirm protseduuride suhtes (kui kunagi neid jälle vaja läheb) – sest laps tahab teistsugust suhtumist.
kui me istusime trolli peale, et koju sõita, tegi poja dadaa üle tee asuvale lasteaiale. mina jätsin mõttes hüvasti pea viimase lastepolikliinikuga eestis.
kas kõik reformid on ikka head? 🙁