värskete maisitõlvikute valminine turgudel on kunst, mida ma veel kuigi perfektselt ei valda. sest hooaeg on nii lühike!
kui väljaulatuvad niidid on pruunikad, siis ei hakka ma isegi pealmisi lehti välja koukima. vaatan neid, milledel on ikkagi sellised värsked. ja siis kisun lehti lahti ja vaatan, mis näoga see tõlvik õieti on. müüjaid usaldada ei tasu (ühtegi tuttavat maisimüüjat mul pole). pruune niite ka mitte – kord elus olen ostnud, kogu mais oli selline pruunikas ja tuim, ma isegi ei kujuta ette, mis seisund see tal oli.
aga natuke urkimist tasub vaeva ära, sest kuigi mul korteris grillida maisi ei õnnestu, on keedetud tõlvikute söömine meie peres vägagi hinantud tegevus. ja praegu on ainus aeg, mil värsket maisi normaalse hinnaga saada on 🙂