On kohti, millega oled seotud veresidemetega, sellele mõtlemata.
Lähen ja tunnen, et olen Kohal. Hoolimata sellest, millal olin seal viimati. Ootab mind, pole mind reetnud ja tean, et ei reeda mind kunagi. Tajun, et kõik see, mis on mu ümber, on Päris ja Hea. Enam ei ole vaja otsida seda allikat, kust saada tänast energiat. See maa, puud, tuul, päike – sama päike, mis igal pool mujal ju! -, iga rohukõrs laeb viimseni, midagi vastu küsimata. Liigun ringi ja tunnen oma jõudu kasvavat. Puhastab pea segastest mõtetest, laseb mind vabaks. Nii, et suudan näha enese sisse, puhtana. Näha nii mõndagi asja teismoodi kui Linnas, mis vahel mängib minuga, peidab ja moonutab. Asju, inimesi, tundeid. Seal aga ei suuda Linn ega ka muu mind petta. Sest mina ja maa, me oleme üks; ja tõde on maa ürgne tõde, mis ei saa iialgi petta.
Ma olen siit liiga kaua eemal olnud.
Ma ei tule siia ilmselt kunagi päriseks tagasi. Aga ma pean meeles pidama, et just siin on Selginemine. On olnud läbi aegade.