Päev: 16. juuli 2005

öösel on juba natuke õhku.
avatud akna alt sõidavad mööda üksikud autod ja viimane troll.
üritan end vaikselt kokku korjata ja mõleda, et homme tuleb parem päev. nagu täna oleks mingi jama päev olnud – tegelikult ju polnud. aga korraga langenud tempo mõjub mulle hukatavalt ja ma ei oska enam olla. ma olen liiga väsinud, et tõmmelda siia-sinna. selle asemel tõmblevad mõtted mu peas, hüpates üle aastate ja tulles tagasi tänasesse. püüan neid natuke reguleerida, et nad ei riivaks veel-mitte-väga-kinnikasvanud haavu. kohati ebaõnnestunult, aga see muutub aegamisi paremaks. oo imeline aeg, mil pole võimalik mõtetel veereda, vaid kõik on suunatud. ma pean õppima uuesti toime tulema tavalise aeglase vooluga ja sundima end tegema kõige igapäevasemaid asju, mõtlematult.
ja lootma, et asjad kulgevad nii, et mul õnnestub mitte kokku puutuda nendega, kes võivad mulle meenutada asju, milledest ma teada ei taha.
ma hingan suurte sõõmudega jahedat ööõhku ja vaid unistan istumisest mere ääres. laen end Linnast ja annan talle vastu oma öised mõtted. selle natukese õhu vastu.