ma ei teinudki täna pilti. kuigi ma olen avastanud, et kaamera ja pildistamisega seonduv mõjub mulle reeglina positiivselt.
plaan on homme teha pilte; aga kui see lumetuisk jatkub, siis ma ei tea. homne vabaõhuüritus on nimelt mere ääres ja ma peaksin sinna koos lapsega minema. hommikul paistab.
ma ei oska midagi ette võtta koridoris joovate ja lärmavate allkorruse vene poiste ja nende sõpradega. mitu korda olen mõelnud politsei peale – no põhimõtteliselt segab ju, + koridorist pikkamööda esikusse imbuv suitsuhais, + väike hirm kodust lahkudes – aga ma ei julge ka politseid kutsuda. oma nahk jne.. nad ju nagunii saavda teada, et väljakutse oli korterist x?
Kuu: märts 2005
smooth..
Kaili poolt kiidetud mangosmuuti ongi hea! iseasi on see, et tegelikult tahtsin mustika-vaarika oma (kodumaised marjad eksole), aga seda ei olnud selles konkreetses poes saada.
pool lõunaund magasin koos lapsega maha, selle asemel et asjalik olla ja midagi ära teha.
gourmet
muu hulgas meenus mulle hetk tagasi, et ma ei ole täna peale hommikusööki midagi söönud. eilsest saati külmikus olnud kaubamaja päritolu pitsalõik küll ei ahvatle hetkel, aga valikut pole. eelistan pigem seda kui mõtet tühjale kõhule.
reaalsusetaju
ma tunnen, kuidas haiguse tagajärjena pea kisub jälle uimaseks. nagu kõik need viimased pärastlõunad. telefonihelina peale võpatan ja avastan, et ma olen ometigi ju tööl.
hetkeks meenuvad kõik asjad, mis mul teha on ja teadmine, et ma peaksin end kokku võtma. lükkan selle taas kord homsesse. siiski, mitte päris, sest ma prindin hetkelgi välja mingeid kooliasju. loodan veel õhtul leida endas seda, et need lisadena oma olemasoleva jutuga ära siduda.
mu postkastis on veel vähemalt üks kiiret tegelemist nõudev kiri, pluss mitu tükki, millega pole otsest kiiret, aga millega peaks ka lõpuks midagi ette võtma.
ma olen natuke liiga laiali, liiga hapral jääl selle jaoks.
silmapiir on udune.
asendusfotograaf
ma pean üle jupi aja minema jälle honorari eest pildistama.
olukord on lausa nii hull, et kuigi ma tulin tööle ilma fotovarustuseta (ei viitsi tassida igapäev rasket ja kohmakat kotti ju!), olen kohe taksoga koju koti järgi tormamas, et seejärel linna teise otsa pildistama kimada. väljaande arvel muidugi.
ma ei saa aru, minu teada on tööl 4 fotograafi ju.. aga kas on siis keegi haige või miskit ehk? ei jõudnud enne uurida.
õhtuks on mul tööl kaks kotti ilmselt, sest ma ei viitsi väikest ka kaasa võtta ju.
ootaja
ma olen tüdinud tegutsemast ja Ootan. kuigi Oodata ei ole mõnus. see teeb mind natuke närviliseks. lähtudes kõigest, mis viimasel ajal toimunud, tundub see küll pea võimatuna, et ma veel suudan närviliseks muutuda, aga nagu paistab, on see võimalik.
ma tean, et see, et tegelikult ma ikkagi pean tegutsema, aitab mind – aga tegelikult ma ei taha tegutseda! miks ma ei taibanud õigel ajal õigesse kohta teatada, et ma olen nohune; sellega oleks end ühest tänasest kohustusest hoobilt vabastanud.. samas hoiab see kõik mind mingil joonel.
ja siis ma mõtlesin veel mingi hetk, et ma ei salli argpükse – kuni jõudsin selleni, et ma isegi olen vahel argpüks. hah, eksole, aga ega ma ei pea ennastki ju kogu aeg sallima ometigi? lahendasin asja sellega, et ma ei salli argpükslust; ehk siis suhtumist inimesesse tervikuna see ei pruugi kuigivõrd mõjutada.
praeguse Ootamise juures on eriti nõme see, et ma ei tea, millega täpselt see lõppeb..
Wish You Were Here
So, so you think you can tell Heaven from Hell,
blue skies from pain.
Can you tell a green field from a cold steel rail? A smile from a veil?
Do you think you can tell?
And did they get you trade your heroes for ghosts?
Hot ashes for trees? Hot air for a cool breeze?
Cold comfort for change? And did you exchange
a walk on part in the war for a lead role in a cage?
How I wish, how I wish you were here.
We’re just two lost souls swimming in a fish bowl,
year after year,
running over the same old ground. What have we found?
The same old fears,
wish you were here.
Pink Floyd
