kratt kirjutab täna peaaegu sellest, millest minagi mõtlesin kirjutada. aga nagu näha, ei pea me seda ise tegema hetkel.
me kardame tõelisi tundeid ja lähedust, sest me ei oska nendega midagi peale hakata. kardame nendes peituvat jõudu? vastutust? tänapäeval on kõik nii hüplik ja rabe. ühelt poolt on tempo, teisalt .. hirm, mida ei oskagi maandada? ei tahagi üritada?
üks huvitav kursus, vähemalt pealtnäha.
