keegi kunagi kusagil kirjutas, et kui pidevalt blogida, siis kaovad olulised sissekanded ära; no et lugeja ei taipa ära, milline on oluline. võibolla oli see kalkar, aga võibolla ka mitte. asja mõte oli midagi sellist, et peaks kirjutama ainult olulisi asju. mhh. kõik mis ma kirjutan, ongi ju oluline. minu jaoks. sest ma ju ei hakkaks kirjutama ebaolulist ometigi?
miskipärast veereb mu jutt negatiivses meeleolus paremini kui postiivses. mu positiivsusepuhangud jäävad siin ju üsnagi märkamatuteks? kusjuures ma ise pean ennast üsna optimistlikuks ja rõõmsameelseks inimeseks. no tõesti..
no ja siis olen ma avastanud, et nii mõnedki lähedased ja olulised inimesed käivad siin lugemas. ja ma täheldan, et see natuke pidurdab mu mõtteid ja väljaütlemisi. üks asi on, kui seda loevad inimesed, kes mind väga ei tunne; teine aga, kui inimesed suudavad selle üsna täpselt minuga kokku panna. mis iseendast ei olegi kohati paha – ja nagunii on ju kõik siin väga avalik.
