ma tunnen, kuidas haiguse tagajärjena pea kisub jälle uimaseks. nagu kõik need viimased pärastlõunad. telefonihelina peale võpatan ja avastan, et ma olen ometigi ju tööl.
hetkeks meenuvad kõik asjad, mis mul teha on ja teadmine, et ma peaksin end kokku võtma. lükkan selle taas kord homsesse. siiski, mitte päris, sest ma prindin hetkelgi välja mingeid kooliasju. loodan veel õhtul leida endas seda, et need lisadena oma olemasoleva jutuga ära siduda.
mu postkastis on veel vähemalt üks kiiret tegelemist nõudev kiri, pluss mitu tükki, millega pole otsest kiiret, aga millega peaks ka lõpuks midagi ette võtma.
ma olen natuke liiga laiali, liiga hapral jääl selle jaoks.
silmapiir on udune.
Päev: 16. märts 2005
asendusfotograaf
ma pean üle jupi aja minema jälle honorari eest pildistama.
olukord on lausa nii hull, et kuigi ma tulin tööle ilma fotovarustuseta (ei viitsi tassida igapäev rasket ja kohmakat kotti ju!), olen kohe taksoga koju koti järgi tormamas, et seejärel linna teise otsa pildistama kimada. väljaande arvel muidugi.
ma ei saa aru, minu teada on tööl 4 fotograafi ju.. aga kas on siis keegi haige või miskit ehk? ei jõudnud enne uurida.
õhtuks on mul tööl kaks kotti ilmselt, sest ma ei viitsi väikest ka kaasa võtta ju.