ma olen tüdinud tegutsemast ja Ootan. kuigi Oodata ei ole mõnus. see teeb mind natuke närviliseks. lähtudes kõigest, mis viimasel ajal toimunud, tundub see küll pea võimatuna, et ma veel suudan närviliseks muutuda, aga nagu paistab, on see võimalik.
ma tean, et see, et tegelikult ma ikkagi pean tegutsema, aitab mind – aga tegelikult ma ei taha tegutseda! miks ma ei taibanud õigel ajal õigesse kohta teatada, et ma olen nohune; sellega oleks end ühest tänasest kohustusest hoobilt vabastanud.. samas hoiab see kõik mind mingil joonel.
ja siis ma mõtlesin veel mingi hetk, et ma ei salli argpükse – kuni jõudsin selleni, et ma isegi olen vahel argpüks. hah, eksole, aga ega ma ei pea ennastki ju kogu aeg sallima ometigi? lahendasin asja sellega, et ma ei salli argpükslust; ehk siis suhtumist inimesesse tervikuna see ei pruugi kuigivõrd mõjutada.
praeguse Ootamise juures on eriti nõme see, et ma ei tea, millega täpselt see lõppeb..