mul on pikemat aega tunne, et ma elan kettal, mis on tsentrist mingi pika nööriga kusagile riputatud – ei, nöörist oleks liiga lihtne kinni hoida; pigem on tsentrist maapinnani mingi peenike painduv jalg – ja ketta serval on väike äär ja nöör ümber, nagu poksiringil. harjutus: püüa ketast seal peal olles tasakaalus hoida. kui tasakaal muutub, siis kaldub ketas oma pika peene jala peal tasakaalust välja ja sa libised ketast mööda serva peale. kujutate ette?
vahepeal tundus mulle, et ma suudan päris kenasti ketta keskel püsida ja ketast enamvähem tasakaalus hoida – aga nüüd olen jälle teinud valesid liigutusi ja servale libisenud. toetan end vastu serva ja hoian nöörist kinni, et mitte päris alla kukkuda. üles ronimiseks pole hetkel jaksu; ka pole ketta all sõpra, kes aitaks ketast tasakaalu tagasi ajada..
kratt küsib ühes hiljutises sissekandes, kas teadmine või teadmatus. minu vastus oleks, et asjades, mis puudutavad meid otseselt, emotsionaalselt, on teadmine (ka sitt (sry!) teadmine) parem kui teadmatus. nendes asjades võib teadmatus kõige hullemini haiget teha- ja kõige pikemalt.
ülejäänud asjade puhul on tõesti küsimus ainult selles, kui ligi sa soovid kedagi endale saada-lasta.