isiklikke jutuajamisi ei tohiks ajada nii avalikes kohtades, nagu liinibuss.
sattusin täna absoluutselt tahtmatult kuulma katkendeid ühe abielu .. kriisihetkedest.
nii palju, kui ma aru sain, oli mees naisele ilmselt teise naise juures käimisega vahele jäänud. mehe jutt eriti ei kostnud, küll aga naise jutt. ei, ta ei karjunud, aga ta jutt oli ikkagi päris hästi mõni pink ettepoole kuulda. sisu ei olegi ju oluline. hämmastama pani sarnasus hoopiski kodumaiste teleseepides nähtava käitumisega. palju ma ikka neid vaatan, vahel olen mõne otsa sattunud ja isegi kaema jäänud. täiesti sarnane toon, ka sõnavara – nii palju kui seda kuulda oli. mhh. mul tekkis esimest korda selline mõte, et äkki need õnned ja kodud keset linna ongi meie eludest maha kirjutatud? siiani arvasin ma tihti, et meie näitlejad lihtsalt mängivad kuidagi.. ülepingutatult, või noh, teatud situatsioonides mitte väga loomulikult. aga nüüd.. ma ei teagi, kas see naine jäljendas mõnda seebikat või ongi see reaalsus? ausalt, vahepeal oli mul tunne, et seal peab keegi kaameraga mees ka olema, kes seda asja mõne seriaali jaoks filmib.
aga ei olnud.