ootan juba terve p
Aasta: 2004
kaubamaja ja vein
.. ei käi kokku, nagu ma jälle kord äsja tõdema pidin. miks ei võiks ühes kesklinna ennast eliitpoeks pidavas asutuses olla normaaaaalset veinivalikut? midagi sealt ju leiab, aga valik on .. veider. carmenere’i, mu lemmikut, oli täpselt 2 sorti. seekord siis valisin 1997a tempranillo hispaaniast.
järgmine kord teen ikka tingi sisse ja astun stockmanni alkoholiosast läbi.
kadunud aeg vol.2
jälle olen jõudnud sellisesse seisu
et midagi vajalikku polegi nagu eriti tehtud
ja nüüd peab ennast kätte võtma
et teha
sest aega on ju veel küll
nii ühtpidi võttes
aga teistpidi on kiire
otsustusvõimetu
tahtsin siia mõne mind mõjutanud laulu kirja panna hoopis
aga ei suutnud valida
jäigi panemata
kadunud aeg
kuhu kaob mu aeg kui olen kodus?
kogu aeg nagu teen midagi, aga ära tehtud ei saa. no midagi saan ka. iga söök saab ükskord valmis ja iga mail kirjutet. lihtsalt kui on asi, mis ei põle, siis jääb ripakile. ja mõni põlev asi ka. ja hästi palju jääb tegemata, mida ikkagi tahaks teha. ning kogu aeg on tunne, et lapsega võiks ka rohkem tegeleda. kuhu see aeg siis ikkagi kaob?
te ei taha teada..
tegelikult te ei taha seda lugeda. tegelikult seda polegi võimalik algusest lõpuni lugeda. ent .. vähemalt tekib võimalus tunda, kuivõrd normaalne sa ikkagi oled 🙂
Mehed teevad salaja
hilinenud kalapäev
kõige ahvatlevam asi, mida ma eile nägin, oli pool külmsuitsulõhet. hind ei olnud enam pooltki nii ahvatlev. nagu see enamjaolt on nende asjadega, mis mulle Tõsiselt meeldivad. no ja eks poole lõhe söömine võtab ikka päris kaua aega ka.
läksin loogilisema vastupanu teed ja ostsin pakikese külmsuitsulõhe viilusid. millega ma eile õhtust saati hädas olen. sest viilud nagu on, aga viiludena neid kätte ei saa. tekitan ise uusi viile, et üldse kätte saada. oleks ikka võinud kohe viilutamata osta. ainult et kas just pool kala..
pinnaletõus
keset suurt rahvast täis kaubanduskeskust tundsin täna korraga kõledust ja üksindust. ma tean ammu, et selles anonüümses massis on lihtne olla üksi, aga täna oli see kuidagi väga äkki, väga üksi. eriti kuna ma ei olnudki tegelikult üksi. tükk aega pole sellist uppuja tunnet olnud. et näed ja kuuled kõiki enda ümber, aga ise oled nagu teises maailmas ning keegi teine ei näe ega kuule sind.
siiski. laps tegi kärus mingi liigutuse ja ma olin tagasi. jälle kord.
miks just valu on see, mis eriti inspireerib?
lugemissoovitus: Margaret Atwood “Pinnaletõus” (“Surfacing”)