Aasta: 2004

Ma ei saa täpselt aru, kas Linn on neelanud Öö või on Öö neelanud linna. Igatahes on Öö, on Linn, on tänavavalguses läikiv märg asfalt, on üksikud mööduvad taksod, on ülestõestetud kraedega vähesed möödujad. Enne kui auto jõuab mu nägemisvälja, on kuulda Hääl ja ma püüan ära arvata, kummalt poolt auto tuleb. Mis selles ikka nii keerulist on? Ent öises Linnas petavad helid ning ma panen jälle mööda. Õnneks möödub autosid harva. Trolli on kergem ära arvata, sest teise tänavapoole peatus on minust kaugemal.
Ma ei ole kindel, miks ma sattusin siia Öösse keset Linna. Jah, ma tean, ma tõmbasin jope peale ja tossud jalga ja tulin. Aga ma ei tea ikkagi, miks? On see libahunt minus; või on see kass minus? Või midagi muud? Ajas Linn mind välja; või Öö? Aga siin ma olen ja muudkui kõnnin. See mis mind välja ajas, ajab mind ka kõndima. Ma ei saa rahulikult istuda bussipeatuse klaaspaviljonis ja vaadata, ma pean kõndima. Tegema mingeid mõttetuid samme eikuhugi. Sest need majad mu ümber on samad, Linn mu ümber on sama, Öö mu ümber on sama. Ma olen olnud sellel Ööl Selles linnas juba miljoneid kordi ja ma tean, et ma olen veel miljoneid kordi. Vahel on see imelühike Jaaniöö, vahel kevadine linnulaulu täis öö; aga see on ikka seesama Öö, mis imeb mind endasse ja mille eest mul ei ole pääsu. Mille eest ma ei tahagi pääseda.