eile õhtul seisin lahtise akna all. kaugemal huilgas mingi sireen, kusagil oli kuulda autoalarmi. üle tee tuli aknast muusikat, kusagil hõiklesid inimesed…
võrreldamatu selle ääretu vaikusega, milles ma elasin nädal aega. augustiöiselt kõvasti sirisevad ritsikad ja rohutirtsud, vahel harva lähedaselt teelt mööduvad autod, kaugelt üle järve kajavad üksikud hääled, kaugelt teelt mõne suure auto vaevuaimatav kumin..
kunagi oli mul käepärast võimalus minna linnast ära, elama maale. siis ma ei olnud selleks kuidagi valmis. nüüd, kui ma peaaegu oleksin nõus, ei ole head võimalust. ma hetkel siiski ei julge veel alustada päris otsast..