Päev: 12. mai 2004

astun veel ühe sammu kaugemale.
üksikud kuused pakuvad mulle kaitset ja varjavad mind valguse eest. ma võiksin seisma jääda ja kuulata oma südame tukseid. ma tean, et kui ajaksin pea kuklasse, näeksin ma hämmastavalt palju tähti, udustatud üksikust pisarast mu silmis. siin tunnen ma end kindlamini, kaitstumana kui seal tänaval kõikide inimeste keskel, ent ometi ei vabane ma siingi ning rühin edasi, vaadates pingsalt oma jalge ette.
teel on kuulda automürinat, aga ma tean, et omaenese tulede valguses ei näe ta mind varjud puude vahel. jään hetkeks seisma, ent liigun kohe edasi. ma ei ole veel valmis seisma jääma. kardan, et oled ikka veel liiga lähedal ja ma pean eemale saama. tahan ma või ei taha, aga ma pean ennast ju kaitsma.
siiski, korraga tunnen, et aitab. jään seisma. pilk on selge ja jalad ei kanna mind enam kusagile. mingi hetk nii tõelised tundunud pisarad on jälle sügaval mu sees, vaevuaimatavad. taevas ongi tähti täis, nagu ma teadsin. keerutan, riivates kätega oksi, kuni peaaegu kukun. aga mu jalad ei vea mind alt ja ma jään seisma. kassil on 9 elu ja niimoodi ei kaota ma küll ühtegi. sama selgelt, kui on tähed mu silme ees, tajun ma, et ma ei suuda põgeneda. ma üritan ja üritan, ent siiani pole see õnnestunud.
sa oled saanud ühe mu eludest ja ma ei oska ülejäänutega edasi minna.