ma ei saa seda välimust selliseks nagu tahan. ikka on sissekande pealkirja ja tekstiosa vahel suur lärakas tühja maad, mida mul ei õnnestu kaotada. kusagil on mingi nõks, millele ma pihta ei saa 🙁 no ja see parem sev ning ka kommentaaride lisamine on täiesti läbi töötamata veel. eks homme peab natuke dokumentatsiooni ja abifoorumit lugema. või teisi stylesheete sirvima. humm, ka sellest võiks ju abi olla.
aga hommikul peab tööl olema, nii et võiks vist teki alla kerida?
Aasta: 2003
uni..
t a h a k s m a g a d a a g a
u n d
ei tule.
lähen nohisen niisama lapse kaisus.
katsetused
proovin midagi disainiga teha. ehh, peab ikka süvenema ja korraliku tabeli alla ehitama. praegused muutused on ainult tilulilu. näpuharjutused. kontseptsiooni oleks vaja, hetkel on see täiesti puudu. millega sissekandeid eraldada? see katkendjoon on ju omamoodi armas, aga pikapeale tüütu. ja värvid ja stuff..
tahaks saada paar kohustustevaba päeva, et tegeleda.
vihm sinu mineku järel
tahtsin siia panna ühe luuletuse, kuid seda otsides avastasin, et see kuulub nende hulka, mis koos mu kõvakettaga pea aasta tagasi hävisid. bittide ja baitide ajastul polnud ma neid täiesti harilikku märkmikku ümber kirjutanud. tulemuseks on tükike minust hävinud.
see oli vihm sinu mineku järel.
ma ei mäleta enam. ma ei õpi neid pähe. aga ma mäletan seda vihma ja seda minekut. mäletan seda ööd. siiani.
see pilt tuli hiljem, tükk aega hiljem. aga sellel pildil on see vihm ja see tunne. olgugi, et pildil pole ööd. see kurbus aga on, mis oli alati sinu minekul. nagu oleksin ma teadnud, et see pole jääv, et see on ajutine, et see kõik on vaid piisake meres. tegelikult ma vist ei uskunudki kunagi, et see nii jääb, kuigi ma väga soovisin. sa vist isegi tead seda, kui väga, kuigi see alati välja ei paistnud. ma ei osanud, ma ei julgenud alati näidata. ja nii mõnigi asi ei kukkunud välja päris nii, nagu oleks võinud. mõnigi asi kukkus välja halvemini, kui oleks võinud..
tegelikult ei ole mul siiani vastust. su mailid läksid koos sellesama kõvakettaga. kas vastuse puudumine oli tahtmine mitte öelda ‘ei’? või sa tõesti ei teadnud seda vastust? elu on nüüdseks oma vastuse andnud, kuigi südamepõhjas ma siiani ei taha sellega leppida.
ma ei tea, kui palju peab tulema vihma, et pesta sind lõplikult ära mu hingest.
liblikad
pööranud endasse näo
heitunud silmad
langevate lehetde
punakashapu lõhn
tantsinud tänavalampide valgussõõrides
kuulmata Kuud
vajunud unenägude man
ah roosad liblikad kuhu
te täna küll jäite?
Näidend
Vahel on mul tunne, et tegelikult me ainult mängime. Kusagil on keegi lavastaja, kes on meid paika pannud ja meile tekstiraamatud andnud. Kuigipalju võime me improviseerida, aga ainult etteantud teemadel. Ja mida täpsemalt me jälgime tekstiraamatut, seda parem. Iga samm on paika pandud. Me peame laveerima, et ei põrkaks lavakujunduse otsa, selle tõelise tugitooli või laua või riiuli otsa. Butafoorseid raamatuid ei tohi ma sellelt riiulilt kunagi võtta, sest tegelikult on need sinna ainult joonistatud, aga publikule peab ju kõigest hoolimata jätma lootusekillukese, et äkki on need päris, vähemalt mõnigi neist. Kuigi kõik ju teavad, et pole. Vahel tõmban ma näpuga üle nende raamatuselgade ja tahaks nii väga haarata sealt ühe raamatu, istuda sellesse sügavasse tugitooli ja unustada end tundideks lugema. Ma ju isegi võin selle raamatu sealt võtta. Aga ma ei saa seda lugeda. Sest see on ainult papist karp, mille seljale on keegi viitsinud kirjutada midagi, midagi, mis peaks nagu olema raamatu nimi. Raamat, millest ongi ainult nimi. Huvitav, tegelikult peaks ju olema enne raamat ja alles siis nimi? Või on kusagil mõni kirjanik, kes näeb unes enne pealkirja ja siis ehitab üles raamatu? Otsib sõnad ja tegelased, millest saaks vormida loo valmis pealkirjale? Kuidagi imelik tunne on hoida käes raamatut, millest on ainult pealkiri. Tegelikult ju polegi see raamat, vaid butafoor meie näidendist. Ma imestan, miks meie lavastaja on leidnud niisuguse natuke kulunud, kohati odavahõngulise näidendi meie jaoks, aga ma arvan teadavat ta vastust, et me ei suudaks ju toime tulla maailmaklassikaga. Ilmselt on tal õigus. Me näeme niigi vaeva selle käesoleva tükiga, ma ei suudakski end ette kujutada mängimas midagi rasket. Me klammerdume selle loo detailidesse, üritame need kõik mitu korda läbi mängida, proovides erinevaid nüansse. Me improviseerime siin ja seal, unustame vahel tekstiraamatu ja ei kuula lavastajat. Aga alati lõpeb kõik ühtemoodi. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas see lõpeb. Sest tegelikult me pole ju näindendis, vaid elame oma elu. Püüame elada oma elu. Ning erinevalt näidendist ei tea me, kuidas see lõpeb.
kuumus
selle kuumusega ei ole kohe mitte midagi kirjutada. mõtted sulavad ära, enne kui kuhugi jõuavad..
kiire läks õnneks mööda 🙂
tappes mind hellalt
tappes mind hellalt
ei olegi vahet
kas teed seda nööri või noa või sõnadega
või puistad myrki mulle hommikukohvi sisse
kuni sa teed seda hellalt
& mul on su paid & musid & kallid
& su soojus mu ümber
wishlist
1. südamest tulevaid naeratusi
2. kallistusi pojalt
3. naeratada
4. olla sõpradega
5. metsmaasikaid koorega
6. istuda päikesesoojal kivil mere ääres
7. vedeleda võrkkiiges ja lugeda
8. joosta paljajalu murul soojas vihmas
9. veel naeratada
10. punast majakest mere ääres
11. sõita lihtsalt ringi ja leida, et Eestima on ikka ilus
12. teha mõni tõeliselt hea pilt
13. naeratusi
14. isiklikku veinikeldrit
15. maitseainepeenart
16. uut arvutit
17. rõõmsaid inimesi
18. ….
19. …
Armumisest..
Ma tahaksin olla armunud taas. Nagu kunagi ammu.
Suudelda ja kallistada ja olla uppunud sellesse. Suudelda veel ja kallistada veel ja veel ja veel. Vaikselt ja vihjamisi, kuni unustad enda ja maailma, aina tugevamalt ja tugevamalt, kõikehõlmamiseni. Kõndida käsikäes, sihti seadmata. Olla ja olla ja üldse nagu mitte olla. Mõtlemata, tajumata aega, avastades ühtäkki, et on saabunud homme. Sukelduda ülepea ja neelata siirast rõõmu. Tajuda maailma teisiti kui muidu. Oodata hetki, mil ma näen Teda, olen Temaga koos. Kannatamatult oodata. Püüda hingata Temaga ühes rütmis. Hellitada ja olla hellitatud ja hellitada veel rohkem. Kunagi ei saa üle hellitada. Elada tänases ja õige natuke homses. Unistada ja teha plaane. Ja natuke karta. Seda, kui see lõpeb. Kui kukud tagasi maa peale, hing haige. Kui jälle ei julge, kuigi tahaks. Ja ikkagi oodata, oodata..