Aasta: 2003

vahel, kui ma hakkan midagi kirjutama, on mul tunne, et kõik on juba ära kirjutatud. mõtted veerevad peas nagu klaaskuulikesed purgis ning purunevad ükshaaval kildudeks. oma laiskuses ei viitsi ma alati neid kildusid koristada ning kunagi tekivad neist jälle mõtted. suuremad ja tugevamad. või siis ei teki. või .. või ..
tuvastamata aeg aastal 2000:
Puhas, valge leht mu ees. Kuidagi raske on leida sõnu, mis sobiksid selle lehe puhtust määrima. Raske on kirjutada seda esimest rida, seda esimest sõna ja tähte. Mõte kaob kuhugi ja samas naaseb, kandmata endas midagi; vaatan seda valget lehte ja ei suuda leida ühkti sõna, millega selle lehe puhtust rikkuda. Kõik mõtted ja sõnad on korraga nii tühised, nii väikesed, ei vääri seda paberit, seda valget pinda, kuhu nad ikkagi ilmuvad. Tegelikult polegi mul ju midagi öelda. Kõik on öeldud, mingis muus ajas, mingis teises maailmas, mingil muul hetkel. Praeguseks pole jäänud ühtegi sõna, ühtegi ideed, ühtegi mõtet. Ainult õhk ja öö. Ja ootus. Öös on alati ootus, isegi, kui sa seda endale ei tunnista, isegi, kui sa seda ei näe, öös ON alati ootus. Sa võid ju magada, aga ootus on ikkagi, peidab end su unedesse, varjab end, sa ei teadvustagi seda endale, vahest ainult öödel, kus sa unustad magama minna, jääd hetkeks mõtlema, tunned midagi endas, tõrjud selle eemale ja ei mõtle sellele enam. Parem on ju mitte loota või oodata. Kergem on peita end selle eest ja vajuda sügavasse, unenägudeta unne. Või isegi, kui unenäod on, sa ei mäleta neid hommikul, vaid ainult seda kergelt häirivat, segast tunnet, millest sa mõtled kui unenäolisest ja mida sa päeval ignoreerid, lükkad endast eemale, unustad. Kuni järgmise korrani, järgmise ööni. Ja ka siis sa ei mäleta. See kõik lihtsalt tuleb uuesti, aina kordub ja kordub, nagu deja-vu, see tuleb aina jälle ja jälle, ent pole kunagi enam päris see, alati on midagi uut, midagi teistmoodi, aga ikka kordub ja kordub ja sa ei saa aru, et see on su omaenda üksindus, su omaenda ootused ja lootused, mis tulevad jälle ja jälle ja jälle ja mis on sinuga ja millest sa lahti ei saagi, sa ei mõtle nende peale, nad on, sa unustad nad, aga nad on ja tulevad jälle ja haaravad sind
ja siis sa nutad öösse.