augustiöödes on tähed
kusagil kõrgel kaugel
ja kannavad unistusi
kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne
nagu vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi
ja küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent ma ei saa joosta
ema sülle nutma
ja lohtust otsima
enam ei saa
augustiöö tähed
pakatavad unistustest
milledest nad ise ei teagi
mida nad heidavad mulle
nii muuseas
isegi mitte mulle
vaid kuhugi siia
ja ma pean need leidma
ja püüdma neid hoida
ja jääma nendest ilma
ja ikkagi olema ja tegema selle järgmise sammu
järgmise öö suunas
augustiöö tähtedele
jääbki see unistus
mu järgmine samm on juba kindlam