tahtsin siia panna ühe luuletuse, kuid seda otsides avastasin, et see kuulub nende hulka, mis koos mu kõvakettaga pea aasta tagasi hävisid. bittide ja baitide ajastul polnud ma neid täiesti harilikku märkmikku ümber kirjutanud. tulemuseks on tükike minust hävinud.
see oli vihm sinu mineku järel.
ma ei mäleta enam. ma ei õpi neid pähe. aga ma mäletan seda vihma ja seda minekut. mäletan seda ööd. siiani.
see pilt tuli hiljem, tükk aega hiljem. aga sellel pildil on see vihm ja see tunne. olgugi, et pildil pole ööd. see kurbus aga on, mis oli alati sinu minekul. nagu oleksin ma teadnud, et see pole jääv, et see on ajutine, et see kõik on vaid piisake meres. tegelikult ma vist ei uskunudki kunagi, et see nii jääb, kuigi ma väga soovisin. sa vist isegi tead seda, kui väga, kuigi see alati välja ei paistnud. ma ei osanud, ma ei julgenud alati näidata. ja nii mõnigi asi ei kukkunud välja päris nii, nagu oleks võinud. mõnigi asi kukkus välja halvemini, kui oleks võinud..
tegelikult ei ole mul siiani vastust. su mailid läksid koos sellesama kõvakettaga. kas vastuse puudumine oli tahtmine mitte öelda ‘ei’? või sa tõesti ei teadnud seda vastust? elu on nüüdseks oma vastuse andnud, kuigi südamepõhjas ma siiani ei taha sellega leppida.
ma ei tea, kui palju peab tulema vihma, et pesta sind lõplikult ära mu hingest.
