hommik

enne puhkepäevaseid tegemisi..

magada on ikka kehv, sest sabakont annab selili olles peatselt tunda ja parema õla peal ka ei saa, see on ikka imelik, ilmselt natuke paigast ära. igasugused õlaringid ei ole aidanud.
harjutan kotti teisel õlal kandma

hommik898

valgemaks pöördumise aeg

selle blogimisega on see jama, et kui tihti kirjutada, siis on see käpas ja harjumuslik ja pole üldse probleeme. kui aga jäävad ‘augud’ sisse, siis kaob ka harjumus. no ja ongi nii, et vahel avan selle kirjutamislehe ja panen siis jälle kinni. sest mõtet ei tule.

täna aga pidasin oluliseks mainida, et õues on juba valgem kui oli :)
isegi sellise pilves ilmaga. kell neli on veel täitsa tore ja valge. ja aina valgemaks läheb. oleks veel lund ka, oleks puha tore.
mõtetega olen nagunii juba ajast ees. ilmselt julgen mõnegi korra siiski veel suuskadele ronida, aga siis on juba kohevarsti kevad ja suvi ja puha. kalender täitub vaikselt.

eile oli ühe sõbraga juttu ka mingist tööpakkumisest. mulle.
no ja siis ma natuke mõtlesin ja arvutasin ja ei hakka välja ütlemagi seda palgasummat, mille eest mul tasuks 40 tundi nädalas nö päris-töö alla kinni panna…

kerge facelifiti tegin siin ka. tänapäeval on ikka kõik nii lihtsaks tehtud, et ise ei peagi väga vaeva nägema, kui midagi väga erilist ei taha. aga mis siin väikses isiklikus blogis ikka niiväga pingutada.

meenutus pühapäevast:
lumelaud768

talverõõmud

ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.

igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.

oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..

autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.

laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.

päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle :)

õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.

150125_4820

unistan edasi..

elu ise näitab, et kui ikka suurelt unistada ning enda “raamidest” välja mõelda, siis tekivad ka võimalused midagi nendest unistusest rohkemal või vähemal määral täide viia.
sellest võib lugeda kümneid raamatuid ja mitte uskuda. kui aga konkretiseerida ehk mittekahtlevalt unistada ja mõnest oma hirmust jagu saada.. on võimalik rohkem, kui arvata oskaks :)

linnaloojang_2289

postitus piltidest, mitte piltidega

täitsa huvitav on, kui vanade piltide seast midagi otsides jään mingeid suvalisi katalooge sirvima. vähe sellest, et pildid toovad eredaid mälestusi (ja mitte ainult pildistatud hetkedest, reeglina meenub palju rohkem), vaid nii võib mingeid pilte nö avastada. et ehk mõnigi pilt, mis algul väga muljet ei jätnud, “töötab” hiljem väga kenasti. nii et avastamisrõõmu jagub.

kuigi siis ma mõtlen hoopis seda, et ilmselt olen mina muutunud ja lihtsalt “näen” teistsuguseid pilte kui nende tegemise ajal. tajun neid teistmoodi. mis on ka ometi täiesti normaalne, sest inimene ju muutub ja areneb. nii et päris veider oleks, kui ma hindaksin siiani 100% samu pilte, mis nt 3a tagasi, rääkimata siis veel pikemast ajast.
muidugi on hulk pilte, mis on läbi aastate head – ja ka neid, mis ei meeldinud minevikus ega meeldi ka nüüd. aga neid mittemeeldivaid on üldiselt vähe. iga pilt on ju nö oma laps ja kuigi kõik ei ole head, on tegelikult raske leida neid, mis no kohe üldse ei meeldi.

kuigi kogu see teema läheb sinna, et uut suurt kaamerat on vaja. ikka veel.
aga küll see tuleb ka :)

pilt on täitsa selleaastane.

lumitee_4699

väike mõttepaus

eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.

seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.

veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.

tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo :)

taevasse vaatamine aitab unistada:
september_3279