laps annab mulle hoolitsevalt šokolaadi ja ma mängin temaga kaarte.
kui raamat läbi saab, logistika on umbe jooksnud ja kiire abilahendus siiski leitud, ajab mingi ärritus mind liikvele. lõpuks. ja põhjusega, sest on asju, mida lihtsalt ei teha. või siis ei jäeta tegemata, sellest informeerimata.
aga üllatuseks see ongi lihtsalt üsna pinnapealne pettumusega segatud ärritus.
kuna ma olen reedel oma kindad ära kaotanud (kas jäid sõbranna juurde või autoga liigeldes kuskile või autosse, ma ei tea), laenab laps mulle oma uued mõnusad kindad. et mul ei oleks kätel külm.
mul on piinlik, et mu pisike poeg hoolitseb mu eest, see peab olema vastupidi.
jalutuskäik ei algagi väga tempokalt, mis on samuti natuke üllatav, sest näitab, et ma olen paremas konditsioonis, kui arvanuks.
mõnesaja meetri pärast astun märjale liivale, kus veel ilmselt mõni tund tagasi on olnud veekiht, ning sammun lainepeegeldusi jälgides nii kaugele, kui saan. ma olen keset vett, kergelt vajuval liival, mu ümber on tuul ja pea igas suunas mõned linnatuled, osad lähemal, osad kaugemal.
siis, täiesti ootamatult, tunnen ma, et mul on hea ja kerge, mingi naer pulbitseb mu sees ning ma tean, et üsna pea on kõik jälle joonel. et ma suudan peagi taas lennata, juuksed tuulest viidud ja merelindude kisa ümberringi. suudan ja saan.
õnnehetk, mida ma poleks kohe üldse oodanud.
ma tean, et kõik ei juhtu kohe, aga ma tean nüüd, et on juhtumas.
ja ma tean veel nii mõndagi.
ning jah, ma tean ka seda, et ma andestan. sest see on ainus, mis aitab edasi minna.
ning seda, et kui ei ole midagi kaotada, on võita kõik.