soost välja

alustuseks Iivi Anna Masso artikkel tänases Postimehes.

jah, meil on kombeks sookvootide-jutu peale enamvähem marru minna ja väita, et kõik on kujunenud loomulikku teed pidi. iseasi, et kas see loomulik ongi nii loomulik või mingi imetabane mõttemall, mis meil mingitel põhjustel juurdunud on? mina neid põhjuseid otsida ei oska; ma võin küll midagi arvata, aga kuna ma tegelikult ei tea sotsioloogiast jms eriti midagi, siis on mu arvamus ilmselt üsna ebapädev ja ma ei suuda seda vajalike viidetega kaitsta – ehk ma jätan selle suures osas väljendamata. nii et järgnevat lõiku võib võtta ka lihtsalt arutlusena, mis kuulub fantaasiavaldkonda.

aga mingil kenal hetkel arutasime sõbrannaga, et mehed vist pelgavadki naisi nö enda tasemele lubamast ja üsna teadlikult levitavadki suhtumist, nagu naine peaks olema ülalpeetav, rumal, saamatu ning väärtusetu. sest, nii kummaline kui see ka ei ole, siis mehed elavad suuresti mingis blufi-maailmas, just tööalaselt. ehk siis kui palju ma olen elus näinud, kuidas tööalaselt ajavad mehed mingit üpris suvalist juttu välja (ma ei pea silmas kõiki mehi ja kõiki olukordi), teised mehed noogutavad kaasa.. ja siis mingi aeg hiljem imestavad, et see joga ei olegi tõeks saanud. selmet asja kallale asuda, uuritakse jogaajajalt, et millal siis, või miks, või see küsimus, mida just vaja – ja saavad veel mingit hämu vastu. noogutavad kaasa ja.. võibolla lõpuks saabki vajalik tehtud. et seejärel minna uuele ringile. kui ei saa, noh, siis läheb jah sellel bluffijal hapuks ära.
aga see asi toimib üsna vastastikku kusjuures.
(muidugi, mingil määral peab teatud olukordades bluffima ja riske võtma, see on ka absoluutselt selge).

ning, seda kõrvalt nähes, inimesi isegi mitte eriti tundes, on ometi suurele osale naistest selge, kes neist meestest blufib, kes mitte. ja hiljem ei suuda ära imestada, et kuidas need teised mehed seda kohe läbi ei näinud. no ausalt kohe. samas katsu sa neile ainult viidata, et oot, selle asjaga võib probleeme tekkida.. eiei, siis oled sa liiga ettevaalik ja oma nina teiste asjadesse toppiv naine, kes ei suuda-taha mehi usaldada, ei jaga matsu (halvustamine) või midagi.
aga kui nüüd ette kujutada, et naised hakkaksidki pidevalt sellistele asjadele tähelepanu juhtima, no mitte et mõni naine teeb (ja sel naisel peab ikka tugev närv olema muidugi), vaid et suurem osa seda teeb – see ju kõigutab ometi meeste eneseimetluslikku autoriteeti.
nii et ikka on vaja hoida suurem osa naisi kusagil seal.. et nad ei tuleks meeste mängumaale.

tühja sellest, et piltlikult pool Eestit on täis üksikemasid, kellest suure osa puhul isa ei panusta laste kasvatamisse mitte midagi. no miks ta peakski, ta on ju mees ja teisest klassist seeega..

jah, just täna levitas üks meessoost sõber FBs taas mingit videot teemal, kui halvad autojuhid on naised. siinkohal enamvähem esimene link googlist selle kohta.

ahjaa, ma olen ka korduvalt saanud selle eest, et ma naisena üritan meestega samal tasemel olla selles või teises.

P.S. mulle sookvoodid meeldiksid jah, siis oleks lõpuks ometi rohkem meesõpetajaid koolis.

spargli-chorizo panniroog

ingliskeelses kokanduses on termin ‘hash’, mille eestikeelset vastet ma tükk aega otsisin. aga olgu siis pealegi panniroog.

3-4 kartulit
100g chorizo vorsti (või mingit muud kvaliteetset, pekisemat täissuitsuvorsti ja kaks küünt kodumaist küüslauku)
50-70g toorsuitsupeekonit
1 keskmine sibul
200g sparglit (võib ka kuni 100g rohkem, kui raatsid)
0,25tl tšillipulbrit
soola, pipart
(õli)

tükelda vorst kuubikuteks, lõika toorsuitsupeekon lühikesteks ribadeks. aja pann tigedaks (aga mitte väga, nii keskmiselt) ja lükka vorst-peeks pannile. kui chorizot ei ole, siis pressi küüslauk ka ligi, aga paari minuti pärast, kui veidi rasva juba kogunenud on. lase vaiksel kuumusel, aegajalt segades, neil seal mõnuleda nii viis minutit või ka veidi rohkem. no et kenasti rasva välja tuleb.
vahepeal koori kartulid ja lõika parajateks kuubikuteks. mitte väga suured, mitte väga väikesed. ca 1,5cm küljepikkusega silma järgi.

kui lihaline on juba päris palju rasva välja ajanud ja värv ka muutunud, siis tõsta mingi augulise labidaga (rasv peab pannile jääma) kuskile vasakule ära. hoia silma kiivalt peal, et keegi seda nahka ei paneks.
pannile poeta kartulid, lisa tšillipipar, maitse järgi veidi soola ja tavalist pipart. võid kaane ka peale panna, siis kuumenevad kartulid ühtlasemalt. sega aegajalt, aga mitte liiga tihti, vajadusel keera kuumust veidi maha. ning kui rasvast jääb puudu, lisa veidi õli (või ka võid, kui on).

aeg koorida sibul ja hakkida samuti kuubikuteks, ehk siis mitte liiga peeneks.
spargli võib ka ette valmistada. eemalda pungad, vaata varred üle – kui mõni koht on kuivanud või imelik, lõika see välja. jupita nii paarisendisteks või natuke pikemateks tükkideks.

kui kartul on umbes veerand tundi pannil olnud ja nii enamvähem pehme (see aeg on erinev muidugi, peab katsuma ja vaatama), siis lisa sibulad. sega ja lase umbes viis minutit kaane all olla, või ka veidi kauem, kui vaja. selle aja sees võib umbes ühe korra veel segada, aga taas, mitte liiga tihti, muidu võib kartul liiga lödiseks minna.
nüüd kalla pannile spargel ja samaoodi, kuumuta kaane all umbes viis minutit, paar korda segades.
hoia silma peal ka rasvainekogusel, et pann ära ei kuivaks.

nii, nüüd võta hoolikalt hoitud vorstiollus ja sega roa sisse ning kuumuta veel paar minutit. vahepeal maitse ka ning vajadusel maitsesta üle.

ja siis otse taldrikule ja sööma. hakitud petersellilehed sobivad ka siia juurde nüüs hästi; mul olid need salati sees.

jagub kahele suure isuga või kolmele mitte nii suure isuga sööjale.