Silt: heietused

laps sõi täna hommikul müslit. üle ma ei tea kui pika aja. 7 kuud? 8 kuud? nüüd istub mu süles ja sööb MINU salatit! ma pean osa tema müslit vastutasuks ära sööma – ausalt, ma ei ole müslifänn.
homseks peab piima ostma. koor hakkas juba kokku minema kohvi peal, homseks jõuab siis piim ka järele. et miks nii? sest koor on pärit piimapurgi pealt.

eile jäi laps jälle tatiseks ja kuidagi ei saanud päeval poes ära käia. õhtul kell 9 uimase peaga poes olles läksin kergema vastupanu teed ja ostsin arensburgi grillvorste. polnudki kõige hullemad.
kuna aga ma kahtlustan kevadväsimuse ilminguid, läksid loosi veel paprika, roheline sibul ja käharpetersell.
lõpuks ca poole 12 ajal öösel süües, vorstid pakult rohelise ja paprika sisse maetud, tundsin endasse energiat voolavat. elagu vitamiinid!
muide, miks ikkagi on massiliselt müügil magusat siidrit ja ainult ühtse sorti (kui naturaalsed välja jätta) kuiva siidrit?

mõtlen, et miks teiste tehtud toidud on alati kuidagi paremad kui enda tehtud? kas seepärast, et omadel on puudu see ‘saladus’, mis teiste omades alati on? et ise tehes tead täpselt, mida sisse paned ja siis kaob mingi võlu ära? või ma ikkagi ei oska süüa teha niivõrd hästi – mulle omale küll tundub, et see mis ma teen, ei ole nagu päris, kuigi teised söövad ja kiidavad? aga äkki nad ei ole paremat saanud? või on lihtsalt viisakad? aga miks nad siis jälle tulevad? ja süüa tahavad? või on asi lihtsalt söögis kui sellises, mille kvaliteet peab olema lihtsalt ‘söödav’? või sõin ma täna jälle kõhu liiga täis ja nüüd on pea pakse ja laisku mõtteid täis? või … ??

kui on kokkamisega suurem vahe olnud, näiteks umbes nädal, siis läheb aega, et jälle vedama saada.
ja ma ei ole suutnud ühtegi mõnusat valentinipäeva retsepti ka välja võluda.
aga ma tean, mille üle ma ise täna rõõmustaksin: külmsuitsulõhe rohelise salati, sidruni ning röstsaiaga ja jahedat valget veini kõrvale..

mõningase üllatusega märkisin täna, et me toitume ühekülgselt. raudselt üle poole meie lihatarbimisest moodustab loomaliha. siga on sel aastal olnud 1 kord ja kana paar korda, kala ka natuke sekka. lammast pole sel aastal veel ka olnud.
aga kindel on see, et muidu on siga ju eestlaste seas kõige popim?
ausalt, tegelikult ma ei viitsi praegu kokkama hakata..

näe, eile toodi jälle veerand noorlooma.
tüütu on muidugi tükeldada (ehkki lapse pärast jäin ma suuremast tööst kõrvale), aga teiselt poolt on suur hulk värsket liha ka hea .. kuigi lõppeks maandub enamus ikkagi sügavkülma. enne aga sai tükike liha soola pandud ja tükike ahju pistetud leivakatteks ning ribitükkidele keeran kohe sousti peale.
taas kord tõdesin, et võiks ju võtta terve looma ning tuttavatelegi müüa.. aga igaüks tahab ju sisefileed ja praetükke ja puhast liha.. ning kui kalliks peaksime me siis oma lihunikutööd hindama? ning loom ei koosne ju ainult fileest 🙂
sama on lambaga. saaks terve lamba, nii paari tükki raiutuna.. aga edasi? tahtjaid oleks ehk, kuid ikkagi peab komplekteerima enamvähem võrdsed pakikesed..
igatahes on külmkapp jälle mu sõber ja liha täis. suurem osa on ema juures, kuid mu külmik on hulka pisem ka 🙂
tssh, tegelikult ei tohi niimoodi tuttavatelt kodus tapetud looma liha saada…

nagu piisavalt tihti, avastasin ma ka täna, et kõik vähegi intrigeerivamad ained on minust poodi jäänud. jälle peab rakendama Kodus Olemasolevate Ainete baasil kokkamist. no tõesti..