Eellugu
Ma olen oma elus ilmselgelt vähem reisinud, kui tahaks. Nii et kohti, kuhu tahaksin minna, on palju, väga palju.
Aga ometi on mingid sihtpunktid, mis tõmbavad kuidagi rohkem. Nagu näiteks Kuuba või Uus-Meremaa või.. Siber.
Mina olen see nõukogude ajast tulnud laps, kes ei käinud vanematega või laagritega poolt Nõukogude Liitu läbi. Tegelikult vist enamus ei käinud, neid, kes regulaarselt Eestist välja reisisid, oli üpris vähe. Ning kui ma nt Lvovis käisin mingil hetkel mitu korda, siis suuresti seepärast, et seal olid mingid sidemed. Mida ida pool, Venemaal, ei olnud.
Nii et, Siber. Suur, lai, väga mitmekesine.
Ja maailma sügavaim järv, Baikal. Ilmselt tulevase ookeani sünnikoht.
Võiks öelda, et see oli selline pooljuhus, et Baikali matkareisi reklaam silma jäi. Täiesti harilik makstud reklaam, mis aga kummitas mind paar päeva. Ega enen rahu ei saanud, kui saatsin täpsustavaid küsimus. Kõige olulisem muidugi, et kui palju seljakotikilomeetreid päevas tuleb. Kogemus on ju suure kotita 15km looduses käimisest olemas. Nii et vastuseks saadud 15-20km tundus .. talutav.
Viimasel hetkel sain end kirja.
Muidugi pole selline retk odav lõbu. Õnneks sai maksta jaokaupa ja niimoodi maksin seda üle poole aasta, ikka iga kuu kindel summa.
Matkagrupiga oli ka ca paar kuud enne reisi tutvumiskohtumine plaanis. Mitte ainult plaanis, aga toimus ka. Lihtsalt minu jaoks oli jaanipäevale eelnenud reede õhtu väga eriskummaline ajastus ning mind lihtsalt ei olnud linnas ja puudus ka võimalus õigeks ajaks jõuda. Seega, reisile läksin täiesti võõraste inimestega, keda polnud enne kordagi näinud.
Varustus sigines kuidagi planeerimatult.
Algselt mõtlesin seljakoti laenata, kuid siis jäi ühes FB grupis just enamvähem sobiv kott silma, sain selle hea hinnaga kätte (ikkagi kasutatud kott). Käisime seda lapsega vaatamas, sest idee oli, et tema käib rohkem ringi, laagrites ja võistlustel, nii et ju tema kasutab seda hiljem rohkem. Siis pole vaja käia väikese seljakotiga, madratsid-telgid jms eraldi veel näpus.
Vähem kui nädal enne väljalendu tuli pähe, et tegelikult võiks olla küll kerge, väikseks kokkukäiv madrats ja samadele tingimustele vastav mitte kuigi paks magamiskott. Ega väga midagi valida ei osanud, sobrasin natuke netis, oigasin poolte hindade juures ja siis tõdesin, et mul ei ole profivarustust vaja, nii et loobusin nendest hirmkallitest valikutest. Ostu sooritasin ikkagi matkapoest – jälle, et laps saaks neid mugavalt edasi tarbida.
Ega ma väga palju ja pikalt ette ei uurinud, mis mind ees ootab. Ca nädal enne väljumist tulnud memos oli juttu metsatulekahjudest järve ümber. Ega ei kujuta nagunii ette, mida see tähendab, reisijuht ütles, et meie plaane see ei mõjuta.
Googeldasin omale mingi kaardi, mis on parem kui Google vms kaart. Üsna viimasel hetkel tegin reisikindlustuse ka – kusagile Lääne poole minnes ei ole ma seda sugugi mitte alati teinud.
Kui sõbranna soovitas, et jäta pakkimine viimasele minutile, siis ei tule liiga palju asju kokku, tegin ma just vastupidi. Ennast tundes kuhjan ma ajahädas olles justnimelt hunniku suvalisi asju kotti. Nüüd aga oli mul aega midagi välja võtta, midagi asendada, midagi lisada.
Koti sisse õnnestus mahutada ka nii madrats kui magamiskott.
14.08, Tallinna Lennujaam, ca kell 9.30
Lennujaama ees autost väljudes piidlen väikes punti seljakottidega inimesi, kes eesolevast masinast väljuvad. Korraks mõtlen, et tea, kas meie grupist, aga no lennujaama tuleb ju rohkem reisijaid kui ainult meie.
Sisse astudes ja kokkulepitud kogunemiskohta jõudes selgub, et mu mõte oli täiesti õige ja need on ka meie grupi liikmed.
Täiesti mittüllatuslikult on naisi rohkem kui mehi. Ma juba peaaegu et tahan näha hobitegevust, kus osaleb rohkem mehi kui naisi. See on küll teemast kõrvale, aga kui juba mööblirestaureerimise kursustel on mitme naise peale üks mees, siis see on ikka kummaline küll.
Niisiis, kokku 11 inimest, neist neli meest.
Ette oli hoiatatud, et peame oma kotti mahutama veel paarikilose toidupaki. Mnjah. See nüüd oli küll raskem, kui paar kilo ja kui sinna kuulub nt pakk näkileibu, siis tähendas see mu jaoks enam-vähem koti ümberpakkimist. Aga ära ma mahutasin.
Koti kaal lennukisse andes: 16,6kg.
Piiriületuse automaatkontroll ei töödanud. Kahju, see on nii mugav ju.
Viimased telefonikõned ja smsid. Telefoniks kaasas lapse kassiföön, ehk niiskus-põrutuskindel mittenuti Cat. Aku peaks pidama vastu päevi, ei mingeid FB uuendusi ega pilte. Olgu, mingeid pilte saaks teha.
Piltide jaoks on aga lisaks seljakotile kaasas fotokott. Üleõla käiv. Kogu varustusega üpris raske ja ei saa salata, tülikas. Aga vajalik. Ma ilmselt ei annaks endale iialgi andeks, kui oleksin ainult hübriidi kaasa võtnud.
14.08, lennukis, kell 12.20
See hetk, kui istud anonüümses lennukis, kõik on veel kuidagi tuttav ja võõras korraga. Ees ootavat ei kujuta ette, kuid tead, et kohe-kohe on midagi uut ja teistmoodi.
14.08, Vnukovo lennujaam, kell 19.30
Venemaal ei mindud üle suveajale, seega on kell Moskvas sama palju, kui Tallinnas.
Kaotasin matkaveepudeli ära, see on kurb. Just ostsime lennujaamast suure pudeli vett, et jagada, jagasime ära, läksime sööma, maksan ära, panen fotokoti laua kõrvale maha ja mõtlen, et veepudel on kus? Käisin kõik kohad kaks korda läbi, mitte küll päris kohe. No ei ole ja üldse pole nagu kohtagi, kuhu võinuksin jätta.
Oeh.
Aga Moskvast. Viimati olin siin vist aastal 95 või 96.
Šeremetjevos läks passikontrollis hullult aega. Ankeete ei pea ise täitma, vaid selle täidab ametnik. Tükk aega vaatas ja võrdles mind viisapildiga. No on jah vana pilt lühikeste juustega, eelmisest Venemaal käimise korrast (mis oli Peterburi reis, kolm aastat tagasi?). Lihtsalt neid pilte tehakse neljakaupa ja no vabandust, ei näe mõtet iga kord uusi teha. Kuigi peaks.
Algne plaan oli rongi ja metrooga kesklinna liikuda (nagunii oli vaja ju teise lennujaama minna), aga lennujaamas oli hulk taksiste ootel, kes muidugi püüavad omale kliente leida. Nii et reisijuht rääkis nendega, tingis ning topiti meid kolme auto peale ära.
Meie jut oli küll selline, et ma mõtlesin kogu aeg, kas ta ikka teab, kuhu sõita. Igatahes mingi (minu meelest ringiga) me kokkulepitud kohta jõudsime. Esimese hooga sõitsime mööda, aga vastassuunavööndis nagunii.. ning ilmselt Moskva-suuruse linna puhul on seepeale sõita paar kilomeetrit lähima tagasipööramisvõimaluseni täiesti normaalne. Tühiasi siinsete mastaapide juures.
Linnas oli reisiplaani põhjal käia Punasel väljakul ära ning Arbatil süüa, kuid kuna samad taksod pidid meid ka Vnukovosse tooma, siis taksojuhid ikkagi ütlesid, et reedeõhtusel tipptunnil läheb väga kiireks niimoodi (kuigi aega oli nagu maa ja ilm). Nii et jäi tund aega Arbati otsast Punasele väljakule minna ning tagasi tulla, söömine ikkagi lennujaamas.
Punane väljak oli muidugi ilusam, kui ma mäletasin. Ümbrus suuresti üles vuntsitud .
Mauseolum oli kinni ja suur hotell, kus oma eelmisel külaskäigul Moskvasse (sellest hotellist on mul hulk omapäraseid mälestusi, aga las need hetkel olla) ööbisin, lammutatud (meediast teadsin seda juba ammu), kuid samas käisid mingid ehitustööd, kraanad olid platsil.
Käisime lähimal sillal ja otsisime ühe reisiklaaslasega GUMist jäätist. Seda jäätist, mida tahtsime, kiirustades ei leidnud ning jäime väljakult lahkumisega hiljaks, kohtumispaika väljaku serval jõudsime 3min hiljem. Kuigi hetk hiljem tõdesime, et linnaoludes oleme meie kõige kiiremad kõndijad (ja vist ka parimad orienteerujad).
Sõidu suhtes oli taksojuhtidel õigus. Meie takso tuli küll umbes tunniga kesklinnast Vnukovosse ära, järgmised jõudsid umbes kahe tunniga ja kolmandad ei ole siiani jõudnud.
Liiklus on muidugi hullumeelne. Ridasid on ummikus nii, kuidas vaja, mitte nii, kuidas märgitud. Et ehk kui ametlikult ongi viis rida (millest üks on veel ühissõidukirida), siis ei olnud ime, kui autod oli kohati 7-8 reas. Vahele keeratakse julmalt, kui vähegi on tunne, et võiks mahtuda.
Ühistranspordiradadel pidid olema kaamerad, nii et kohati õnnestus neil isegi päris kenasti sõita, kuid ikka põikasid suvalised masinad ka nendele radadele. Trahv selle eest pidi muide olema 3000 rubla (ca 50 eur sel hetkel). Et ehk kui sul on viimase mudeli Range Rover või Jaguar või Mersu kupeedžiip (läbi autopoe akna nägime..) siis see ilmselt pole suurem asi raha.
Selgus ka veel, et meil oli valge takso, mis tohib ÜT rajal sõita ja kollased ei tohi.
Täehelepanekuid: Lenini kujusid on päris palju, meie pole selelga enam harjunud. Muud töölisklassi ülestõusu sümboolikat ka üsnagi.
Kõigi suurte majade vahel on üllatuslikku haljastust, nt suur lilledest kujundatud Gagarini rajooni nimi.
Kusagil jäi silma Sojuzfilmi prospekt.