Autor: autor

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem
kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati
tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud
kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt
umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks
toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel
põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse,
mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema
lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte
vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või
kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda
kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks
tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi
kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite
kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest
koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.

Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid
heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi.
Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa
asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu
laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna
juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask
külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne.
Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-,
kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha,
kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul
asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga
putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel
piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või
putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu
savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid..
Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma
märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud
kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult
taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua
otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema
läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast
söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema,
kutsuti see alati leiba võtma
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima
uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates.
Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud.
Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid
suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi
toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest
ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud
hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama
talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused
küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või
riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade
toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad
suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli
leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu,
pada, roog, nüüd köök, katel, supp.