Elu on lihtsalt üks lõputu jada valikuid. Need võivad järgneda, olla paralleelsed, moodustada kimpe. Sa ei tea iial, mis sa saad, sa ei tea iial, milline on õige.
Selles mängus pole reegleid ega sul ei ole võimalust cheatida. Või, ma eksin. Reeglid on. Sa pead ellu jääma ja koos sinuga ka võimalikult palju kõiki teisi. Elusid on igaühel täpselt üks.
Siiski, kui sa oled juhtumisi kass, on sul neid üheksa.
(Nagu minul.)
See võib tunduda boonusena, oooo, üheksa elu, jammi!, teiste ühe vastu.
Vale.
Sa oled sunnitud kogu selle asja üheksa korda läbi tegema. Sa ei saa loobuda umbes peale teist, nagu tahaksid, või hiljemalt peale kolmandat. Jah, peale esimest muidugi tahad korrata, peale teist enam.. mitte niiväga. Peale kolmandat oleksid nõus oma järgijäänud elud ära kinkima.
Aga ei saa.
Iga järgmise eluga, milles on mälestus eelmisest.. sureb sinus midagi aina rohkem ja rohkem. Esimese elu särast ja õhinast, usaldusest ja armastusest on.. neljandaks järel vaid tiba rohkem kui riismed. Mis siis veel üheksandaks?
Kassiga ei saa olla õnnelik.
Ent valikuid tehes sa ei tea seda ja sa ei kuula, mida kass ütleb. Või ei taha seda kuulda ega näha. Sest sa ei tea, kes su vastas on. Pead teda endasuguseks, kellel on üks elu. Selliseks, keda sa arvad tundvat ja teadvat ja läbi nägevat. Kes käitub nii, nagu sa harjunud oled. Sa ei suuda tükk aega näha tema taha, tema sisse, tema olemust ja.. põgeneda, kuni veel saab.
Sest kassiga Ei Saa olla õnnelik. Aga sa ei usu seda ikka veel.
Aga valikud on ju ometigi kõigi jaoks, ka kassi.
Puhta lehena valid selle raja, mis tundub sirge ja helge ja püüad seda hoida, läbi kõikide jadade. Või valid just igakord erineva, eksled ja seikled, käid peadpööritavalt kõrgel ja leiad end mustavatest sügavustest. Suunad oma ühe elu ja.. Kuid kassile kangastuvad kõik eelmiste elude valikud, iga hargnemine paneb ta seisma, ei, sa ei näe seda, ta oskab seda teha nii, et näed kassi kogu aeg liikumas, sa ei aima, et tegelikult ta seisab ja valib, aga ta teab, mis juhtus tolles elus.. ja tolles.. ja tolles.. ja valib lõpuks huupi. Vahel läheb see täppi.. järgmise või ülejärgmise või üleülejärgmise valikuni.
Sest siis peab jälle valima ja jälle on minevik jalus.
Tahtmatult lükkab ta liiga paljud mängust välja, jäädes ise sisse. Sest tal on rohkem elusid.
Vana kassi tunned sa ära sellest et,
peamiselt ta magab, kergitab aegajalt ühte silma ja jälgib seda, mis toimub. Ise sekkumata. Sest viimased elud tahavad puhkust ja valida nagunii ei suuda.
Ta teab juba, et elu läheb. Kui sul pole oma teed, siis ei muuda ka üheksa elu enam midagi. Kõik tuleb ja on nagunii.
Või siis et.. vahel tahaks ju midagi muud. Ja ta läheb jälle. Selle viimasega, mis tal veel on. Sest mäng nõuab oma..
Aga sa ei näe ta silmi, tavaliselt. Sa kujutled neid.