Kaneelilõõts

Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.

Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)

Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid
(katsetan ka kardemoniga järgmine kord)

Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.

veidi jõulune ;)

‘su blogisissekanded muutuvad aina segasemaks,’ teatas M. eile.
no pagan küll. ma ise saan küll väga täpselt aru, millest ma räägin. lausa nüanssideni, sest ma kirjutangi pigem nüanssidest. üldpilt on nende taga. puude taga mets või midagi.

aga konkreetse ja üldise faktina olgu ära fikseeritud, et selle aasta esimese jõulukingi sain ma .. eile!
mina, kes ma üldiselt mingeid kinke ei oota, jõuluvanale ei kirjuta ega midagi. aga sedapuhku edastasin sõbrannale ühe konkreetse soovi, muidugi mõttega, et ma maksan selle eest. tegu ei olnud ju mingi 5-eurose jubinaga ometi. aga tema otsustas selle jõulukingiks ‘vormistada’ 🙂
nii annabki see vajalik kink hoopis võimaluse jõuluks tuba veel natuke kenamaks teha. aitäh, CV&M&I!
‘kättemaksuks’ sai see lahe pisike tütarlaps mu käest kah kaks kinki. et veidigi võrdsem see olukord oleks 😛
kahju muidugi, et eile oli nii palju muud sebimist ja armsate inimestega ei olnud eriti aega rahulikult istuda ja jutustada.

kaneelilõõts ja lambapraad. just sellises järjekorras.
ah et mis neid ühendab, nagu mult küsiti? no eile näiteks kaneel.
praad sai kiita ka. tahaks uskuda, et siiralt. samas minu panus oli väike, algmaterjal lihtsalt on nii hea. minu meelest selle talu lihast ei ole võimalik halba praadi teha ja nii juba aastaid.
nüüd on lambalihavõileibade periood käes. sest ikkagi jäi päris suur jupp seda kintsu järgi.

kena on 🙂

juunikuu esimene postitus

vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.

selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.

tahaks juba mujal olla.

laupäev piltides

päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..

kaneelilõõts

minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.

täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛

Ayra

sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.

Ayra

Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.

viimane kiluvõiku

Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.

Tõnis Mägi ansambli ja Otsa-kooli puhkpillibändiga, Muus Bluus

kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.

peaaegu lõhnav pilt

Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛

natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛

007

rahulolu päevast.