Kevad, mis nagu ei olekski kevad

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.

Kulgemine

Elu, teadagi, on juhuste jada, millel võib olla lõpmatult võimalusi, aga kõikidest nendest olen ma just siin ja just see, kes praegu. Läbi oma valikute.

Ning kuna selles juhuste jadas on hulk inimesi, kellega olen olnud tihedamalt seotud, on läinud mõtted ka nende suhete radadele. Kuidagi on minu elu kulgenud nii, et ma saan enamusega oma endistest partneritest ka hiljem läbi. Kellega rohkem, kellega vähem, aga ütleksin, et pigem siiski suhtlen nendega ka praegu. Muidugi, eranditega. Aga paljudel on pigem vastupidi. Mingi aeg tagasi rääkis sõbranna, et tal on kaks eksi, kellega ta suhtleb ja neist ühega on ta seotud lapse kaudu. Jäin mõtlema, et ikka päris erinev sellest, mis minul on.
Kõige parem on ilmselt see, kui enamuse elust oled ühe inimesega koos. Asi, mis minul ilmselgelt ei ole õnnestunud ja ega ma ei hakka siin näpuga näitama kellegi peale – mina olen neis suhetes olnud alati üks osapool ja küllap on omajagu ka minu osa selles, et on läinud nii, nagu on.
Ja – tegelikult on ju hea näitaja, kui endiste partneritega suhelda saab: näitab, et tegelikult pole mu valikud olnudki väga halvad, sest need inimesed on ilmselt suhtlemist väärt; isegi kui suhe ei õnnestunud.

Nende post-relationship suhtlemiste käigus on tulnud välja ka nii mõndagi huvitavat või ootamatut. Nii head kui halba. Muuhulgas nii mõndagi sellist, mida juba palju varem teades oleks ilmselt elu kulgenud päris teistmoodi.  Poleks pidanud raiskama aastaid enda väärtuse leidmisele..

Aga kahetsemine on nagunii mõttetu ja asju, mis olnud, muuta ei saa. Hetkes on ju kõik vist umbes nii hästi, nagu olla saab ja see ongi oluline.