Veel PÖFFi

Vahepeal on läinud nii, et kolm filmi veel vaadatud. Üks kodukinos ja kaks päriskinos.

“Ülakorruse rahvas” oli jälle üks neid filme, mille kirjeldus ei valmista reaalsuseks kuidagi ette. Mis on kellegi ontlikkus või mitte ja kas see on kerge argiõhtu meelelahutus, jääb igaühe oma otsustada.

Niisiis, vein ja õhtusöök. Jälle üsna suletud ruum ja vähe tegelasi. Ootamatuid hetki ja tajutavaid kultuurierinevusi: peale klaasi veini ei hakkaks keskmine eestlane sisuliselt võõrastega iial rääkima teemadel, mis filmis jutuks tulid. Ilmselt ka peale kolmandat klaasi veini naljalt mitte. Aga tegelikult taandub kõik ikkagi ühe paari suhteprobleemidele ja sellele, et üksteisega ei ole südamest südamesse räägitud. Eks on teada, et see ongi keeruline ja vahel ongi selleks vaja ebaharilikku olukorda ja ebaharilikke inimesi. Natuke jäi kripeldama see, et näe, terapeut kohe võtta.

“Kui tuul peaks vaibuma” oli, hoolimata jälle kirjeldusest, üsna staatiline olemise-film. Mägi-Karabahhist liiga palju teada ei saanud, oodanuks rohkemat. Huvitav oli see, et kõik, mis seal toimus, oli peaaegu nagu möödaminnes. Isegi kulupõleng oli rohkem nagu mingi suvaline asi. Veidi tõsisemaks kiskus siis, kui välismaalane tahtis öösel piiri äärde minna. Kuna filmis olid mingid viited sõjaväele kogu aeg olemas (film on tehtud rahuajal ja rahuajast), siis ei olnud keeruline tajuda, et see pole koht, kus öösiti piirile ronida. Aga heaoluühiskonnast tulnu seda ilmselgelt ei oskagi aru saada.
Kummaline oli vaadata, kuidas täiesti mittetoimiv lennujaam on täis inimesi, kes seda korras hoiavad ja kogu olek on selline, et kohe tuleb rahvas.
Allpool olev pilt ei ole filmist, vaid iseseisev foto Stepanekerti lennujaamast.

“Rätsep” oli film, mis jäi mulle silma vist juba mingis PÖFFi reklaamis. Isegi ei tea miks, sest hoolimata oma õpingutest mulle siiani ei meeldi õmmelda. Aga see selleks. Algselt püüdsin kaasa meelistada sõbrannat, kellega koos õppisime ja kes siiani on õmblustööstuses, kuid ma saan väga hästi aru, et mõni seanss ongi üsna hiline ja see ei sobi kõigile.

Kui ma sellele filmile mõtlen, siis esimene asi on see, et on väga ilusalt tehtud ja kuidagi õhuline. Debüütfilm, aga kui lugeda, et režissöör on olnud filmikunstnik, siis see seletab palju. Lugu ise oli kohati natuke traageldatud, mitte korralikult kokku õmmeldud – aga mitte rohkem, kui suur hulk teisigi Euroopa filme. Konkreetsed pöördekohad olid kenasti markeeritud.
Jäin mõtlema, et selles filmis ei räägitud üldse väga palju, mida oleks ehk Kreeka filmilt oodanud. Ometi ei jäänud midagi “ütlemata”.
Alatoon jäi siiski natuke nukraks – seekord ma vist oleksin oodanud õnneliku lõpuga filme, kuigi tavaliselt mitteõnnelik lõpp ei ole mu jaoks probleem. Teisalt, ega see lõpp õnnetu ka ei olnud, sest peategelane läks oma eluga ju ometi edasi.

Nädalavahetuse lõunaklassika

Täna ahjukana tehes tuli pähe, et ehk võiks ka mõned mälestused kirja panna. Isiklik minevik on selline asi, mis on minuga kaasas ja normaalne ja ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale, et mingeid eluolu detaile kirjeldada, aga samas ma olen viimasel ajal hakanud tundma, et äkki peaks. Kirja pandud ajalugu, ükskõik kui tühiasjana see ei tundu, on see, millel on lootust siiski alles jääda.
Liigagi hästi olen hakanud aru saama, et lood, mida vanaema mulle rääkis, ei ole enam meeles ja muidugi ma ei pannud neid siis kirja, kui võimalus oli. Vanemate lugusid ma ka ei pane kirja, aga ehk peaks..

Tagasi kana juurde.
Ahjukana keedukartuli või -riisiga ning stoovitud (piima-jahukastmes) porganditega on roog, mis mul alati seostub lapsepõlve nädalavahetustega. Ma ei mäleta, kui tihti seda just oli, oli ka muid roogasid (eriti on meeles jahus-munas paneeritud seakarbonaadi viilud; aga oli ka lihtsalt seapraadi), kuid ma arvan, et paar korda kuus kindlasti.
Tavapärase köögis väikese laua taga söömise asemel sai laud kaetud suurde tuppa (see pikendatav laud on mul siiani alles), linad ja piltidega joogiklaasid ja serviisitaldrikud ja teised noad-kahvlid. Asjad, mis käisid koos sünnipäevade ja nädalavahetuselõunatega. Ei, ma ei mäleta ka seda, kas me igal nädalavahetusel sõime ühe lõuna niimoodi.
Kana kenasti serviisivaagnal ja muu toit ka sobivalt serveeritud. Klaaskannus kodune morss. Söömine noa ja kahvliga.
Ema sõi tiibu, isa kintsusid, vend eelistas alati rinnaliha, väiksemana mina ka. Aga siis liikusin samuti kintsude-tiibade juurde. Praegu, juba aastaid, eelistangi nn tumedamat kanaliha ehk fileed kasutan ainult nende roogade juures, kus on tõesti oluline, et oleks filee. Mugavus vist, sest fileed on kõige keerulisem valmistada.

Vahel olid lõunad vanavanemate juures ja rohkem mäletan just aega peale vanaisa surma. Vanaemal olid liikumisprobleemid ning varakevadel ja hilissügisel, kui me nädalavahetustel käisime suvilas esimesi ja viimaseid töid tegemas, tegi tema meile hilise lõuna oma juures valmis, nii et läksime peale mõnda töötundi otse tema juurde ja sõime. Ka seal oli tihti kana – aga alati samuti pidulikult kaetud laua taga. Suvisemal ajal ei teinud, sest siis ta elas suvilas ja sõime seal kõik koos nagunii.

Kana oli ilmselt üks liha, mid tol ajalgi üsna kättesaadav oli ja millest ema mitu rooga lõpuks tegi – ikka jäi ju midagi järgi. Kasutan samuti tihti osa ahjukana jääke mitte soojendamiseks, vaid mõne muu toidu sisse ära. Kana maitsestamisest: sool, pipar, vürts, loorber ja mugulsibul olid tavalised. 80ndatel aga saatsid sugulased välismaalt meile karrit ja nii oli karriga maitsestatud kana meil menüüs juba siis, kui keegi õieti ei teadnudki, mis see karri on. Mingil hetkel sai seda isegi kuidagi palju ja mõni aasta ma karrit ise üldse ei kasutanud, kui nö oma elu peale läksin ja seda saada hakkas olema.
Ja stoovitud porgandite kastmes on meil alati natuke muskaatpähklit.

PÖFF: Isa

Nagu ikka, on PÖFFi valikud natuke kaootilised. Liiga palju infot ja kuna ma ei ole tegelikult filmifriik, siis valin üsna huupi. Online-kino võiks leevendust pakkuda, aga selleni pole ma veel jõudnud. Natuke pelgan ka liiga tihedaid muljeid – lõpuks ei jaksa vastu võtta.
Esimesed piletid olid tegelikult laupäevaks, aga see seanss jäi ära (piletid vahetati ringi) ja nii alustasin alles eile.

Ekraanipilt treilerist.

Juhtus nii, et suvaliselt valides sattusin filmi peale, kus mängivad tuntud näitlejad, peategelast lausa Anthony Hopkins. Filmis, muide, on ta nimi ka Anthony. Florian Zelleri “Isa.”
Vana mees, kelle tervis on käest ära ja kes on ümbritsetud ruumi, tütre, tütremehe ja veel paar inimesega. Kuigi mingil hetkel tundub, et see on natuke lolliksajamise film, siis mõne aja pärast loksub tunnetus paika ja saad aru, et maailma ongi võimalik niimoodi näha ja tajuda, oma tahtest sõltumatult. Sest haigus teeb oma töö.
Aeg ega inimesed ei ole selles filmis lineaarsed. Ka ruum mitte. Mingil hetkel üritad aru saada, milline võiks olla reaalne ajaline järjestus, aga siis loobud, sest saad aru, et selles ongi mõte: kõik hetked on praegu ja kunagi ammu. Ruum muutub samamoodi, detail siin ja detail seal, aga lõpuks lepid sellega, et ilmselgelt osa sellest on projektsioon sellest, mis elus varem on olnud.
Mitmekihiline ja mõtlemapanev film. Ning see, et tuntud (ja endiselt väga hästi mängiv) näitleja on filmis oma nimega, ei ole kindlasti juhus.

PÖFFi mõttes on see vist küll natuke nö raisatud film, sest ilmselgelt see tuleb pärast levisse.

Klaasi ja plastikut

Suvise remondi (millest ma mitte midagi kirjutanud ei ole) tagajärg on see, et mul on uus riiul kuivainete jaoks. Varasemad lihtsalt kadusid ära, sest nende kohad kadusid ära.
See sein, mille sees on korstnajalg, püsib küll koos vist ausõna ja hea tahte najal. Igatahes selgus, et sinna ei õnnestu ühtegi tüüblit normaalselt pidama saada ja lõpuks sai see seina liimmassi abiga. Kuna remontnikud keerasid mul siin parajalt jama kokku, tegid nad selle mulle tasuta tööna ära. Oma peas olin juba tekitanud lahenduse, et toetub see riiul otsapidi ka põrandale ja nii nüüd saigi.

Uue riiuli puhul otsustasin, et aitab igasugustest imelikest totsikutest ja nätsakutest ning soetasin kuivainete jaoks klaaspurke. Ilusa ja vastupidava plastiku leidmine on tänapäeval vist küll juba lihtsam, aga võtsin pähe, et vähem plastikut. Lisaks võtsin pähe, et need purgid võiksid olla põhiolemuselt tahukad, et ruumi säästlikult kasutada.
Kui ma esimese hooga otsima hakkasin, oli täiesti nõutu olla: Koduekstrad jms lihtsalt ei pakkunud selliseid purke. Apelsinis oli, aga ühes suuruses. Planeerisingi juba Amazonist tellida ja joonistasin nende mõõtude järgi riiuli seinale valmis. Ja siis juhtusin Selverisse, siisamma pisikesse, kus riiulil olid just need purgid, mida vaja. Ehk ikkagi õnnestus vajalik soetada siitsamast ja odavamalt, kui välismaalt tellides (need purgihinnad olid seal tegelikult päris müstilised). Ostsin jaokaupa, püüdes mõelda, mida kui palju vaja läheb. Ühed suuuuuuured olid varasemast olemas – tahtsin need enne remonti ära anna, aga laps ei lubanud ning võib-olla sellest ma saingi klaaspurkide inspiratsiooni üldse.

Aga üldiselt pole mulle mingeid Päästeameti varumisjuhiseid vaja, nagu selgus. Nagunii siin rohkem ruumi ei ole, kuhu kauasäilivad asju panna (kui ma magamistoa riiuleid selleks kasutada ei taha ja mu vastus on, et ei taha jah) ning see riiul on juba täis ja mul on tegelikult veel asju, mis seal olla võiksid.. Tühje purke on ka veel, aga riiul on täis (see ühe purgi ruum on ka täis, mis pildil veel vaba). Ma arvan, et aja jooksul püüan lahti saada mõnest asjast, mis puidust karbi sees on (seal on väikeseid poolikuid pakendeid, peitsin ära, et üldmulje korrektsem oleks), karpi panna teised asjad ja saan mõne purgi jaoks ruumi juurde.

Ühest nurgast küll vähendan plastikut, aga loodus ei salli tühja kohta ja teisest nurgast sigineb juurde.
Otsustasin proovida silikoonist küpsetusalust küpsetuspaberi asemel ja silikoonist säilituskotte igasuguste asjade jaoks. Igaks juhuks ostsin esimene mingi odava variandi Hiinast ja teise võtsin väikese komplekti. Küpsetusaluste kohta lugesin erinevaid arvamusi ja sain aru, et kõik ei ole väga head. Mõni ikka ei talu üle 200 kraadi ja mõnda ei saa hästi puhtaks jms. Olen nüüd kolm korda kasutanud ja ka 220 kraadi juures ja siiani toimib väga hästi. Nagu tõsiselt. Jah, kui küpsetuspaberiga pääses vahel plaadi pesemisest (vähene rasv ei läinud läbi), siis seda luksust enam ei ole, aga see on ka ainus negatiivne asi, mis ma siiani suudan välja mõelda. No ja et seda alust peab ise ka pärast pesema, aga kuuma vee alt vähese pesuvahendiga läbi ja ongi korras. Ei mingit küpsetuspaberi kulutamist enam.

Silikoonist säilituskotte testisin porganditega. Koorisin mingi, ma ei tea, pool kilo porgandeid ja tükeldasin parajateks tükkideks, et oleks mugav võtta ja närida, kui näksimistuju tuleb. Kui karbiga külmkappi panna, siis järgmisel päeval on veel okei, aga teisel-kolmandal hakkab kuivanud olemisega olema. Seekord suutsin venitada seda söömist viie päeva peale ja ka viimased olid seda nägu, maitset ja olemist nagu paar tundi külmikus olnud porgandid.
Talusink, mida sai suur käntsakas ostetud, kolis ka sinna kotti kümmekond päeva tagasi (või veidi alla poole tegelikult, pole väga suur kott; samas see oli juba nädal vana sink ja osa oli söödud) ning nüüd oleme selle kallal: pole kuivanud, pole hallitamas, kõik on väga hea.
Roheline sibul on nüüd ka olnud ca 5 päeva – neid müüakse suurtes puntides ning mul absoluutselt alati hakkasid otsad või välimised varred kuivama, no viiendaks päevaks kindlasti. Seekord on kõik ilusad. Ema aia maitseroheline samuti on seal kena. Pildil pole teises kotis ei sink ega sibul, vaid täitsa redised, mis täna sinna kolisid.
Muidu valmistoitude säilitamise osas ma tahan ka klaaskarpidele üle minna (no mis ma ise teen ja järgi jääb), aga teen seda aegamööda, kui plastik hakkab koledaks või katki minema.

Palju rõõmu pisiasjadest 🙂

Kõrvalistuja tähelepanekud

Pojaga õppesõitude tegemine on pannud mind linnaliiklust vaatama veel täiesti uute külgede pealt. Ise roolis olles näen ühtesid asju, suhteliselt algaja kõrval istudes saan aga aru nendest kitsaskohtadest, millega ise vist nii nii harjunud olen, et enam tähele ei pane.

Peamiselt puudutab see liiklusmärke, infotahvleid ja teekattemärgistusi. Mitte palju vähem aga ka tähelepanekuid, kui halvasti on meil lood suunanäitamistega.
Märke ja suunaviite-infotahvleid ühelt poolt on nagu liigagi palju, algaja juht ei pruugi neid kõiki hoomata. Ausalt, palju me isegi neid kõiki jälgime, kui on teada, kuhu sõidame (ja tänapäeval GPS ka abiks) ning põhimõtteliselt varasematest kordadest ka teada, mis kusagil tahvlil kirjas on? Selle käigus aga võib märkamata jääda ka mõni oluline märk. Mõnelgi pool süvenen ma nt skeemi, et öelda lapsele õige suund, kuhu hoiduda, teeviida järgi nimetades asulat või teed vm, aga tema jälgib samal ajal rohkem lihtsalt liiklusmärke ja lõpuks pean ikka ütlema, et kas vasakule või paremale. Muide, sama juhtub minu endaga võõrastes kohtades ka ikka. Tänapäeval vähem (ikka see GPS), aga varasemast mäletan rohkem. Võinoh, nüüd meenub, kui näen kõrvalt seda probleemi.
Põnevamaks teevad asja ka ridade pööramise märgid. Enamikel oma peamistel trajektooridel tean ma ette, kust mingi rida ära pöörab või ära kaob ja oskan aegsasti ümber reastuda, ilma pikemalt mõtlemata (kuigi ma olen ka sellega hädas olnud muidugi). Praegu aga näen, et neid kohti, kus sa saad heal juhul 50-100m enne ristmikku teada, et mingi rida (või kaks) keeravad ära või midagi, on ikka päris palju. Mõnigi kord on märk ehk ca 30m enne ristmikku ja kui ette ei plaani, siis ei panegi tähele varem, kui 50m enne ristmikku. Reavahetusega nii viimasel hetkel on kaks võimalust: kas vaadatakse, et õppeauto, ja mingil tingimusel ei lasta vahele (ja siis ikkagi lõpuks lähme sinna, kuhu see rada viib, kus oleme..) või hoitakse igaks juhuks ruumi ja lastakse vahele (et mine hullu tea?). Tegelikult kehtib see vist iga auto puhul, aga seda esimest varianti, et minnakse ringiga, päriselt ikka väga ei kasutata. Pigem seistakse ja oodatakse, kuni vahele saab. Mõnes FB liiklusgrupis ollakse selle peale kurjad ja ma saan aru, sest on neid, kes lihtsalt nahaalselt ja teadlikult rida õigeaegselt ei vaheta, aga teisalt ongi need, kes ei sõida tuttavas kohas ja avastavadki viimasel hetkel, et see rida ei lähe sinna, kuhu sooviks.
Sõiduridade teekattemärgistega on üsna sama: mina tean kogemusest suures hulgas kohtades, mis värk ridadega on. Aga siis sõidame ja nt eriti kusagil peale pööret on poiss ebakindel, sest teekattemärgistus on kulunud ja ta lihsalt ei tea, mis edasi toimub. Tee laiuse järgi ei saa meil sõiduridade arvu oletada ka. Ma siis hilinenult püüan seletada.

Suunatuled on üldse väga segane teema. On neid, kes näitavad suunda ringristmikule minnes; siis on suured reguleeritud ristmikud, kus suunda enamus ei näita, sest sellelt rajalt ja fooriga ei saa mujale minna (ma oletan, et see on põhjus); siis need, kes ei näita suunatuld, kui nad on peateel, mis keerab ära, samas kõrvaltee võib otsa minna jne. Selle suhtes eksivad ka bussid jm elukutselised juhid. Täiesti mu oma tähelepanekute hulka kuulub ka see, et julgelt üle poolte juhtidest näitab suunatuld alles siis, kui nad on juba hoo manöövriks maha võtnud, kuigi asja mõte on ju hoiatada juba varem, et “ma hakkan midagi tegema”. On kohti, kus on mitu võimalikku pööret järest ja seal on see õigustatud, aga väga palju on neid juhuseid, kus võiks suunatule vabalt 5 sekundit enne manöövrit sisse panna, aga jääb mulje, et iga vilgutus loeb ja mida vähem, seda odavam..
Selles suunatule kontekstis olen oma suunatule kasutamise peale ka mõelnud ja, kuigi ma kasutan seda rohkem kui paljud kaasliiklejad, oleks õige kasutada veel rohkemates kohtades.

Omaette elamus on sõita ise autoga, millel on õppesõidumärgid peal (me ei viitsi neid kogu aeg ära võtta ja uuesti panna). Kui palju on neid sebijaid, kes peavad iga hinna eest minust mööda saama, et seejärel jääda ette tolgendama..

Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Neljas nädal piirangutega

Pole nagu isu kirjutada olnud. Kolme ja poole nädalaga on natuke juurvilja tunne tekkinud
Esimesel nädalal ei saanud väga midagi aru, mölutasin kodus ja liikumist oli vähe. Hiljem olen ikka hakanud rohkem väljas käima ka.

Enne kellakeeramist sai paar korda pimedal ajal (mis ei olnudki eriti hilja) Stroomi rannas käidud. Mõned korrad olen linnast välja sõitnud ja suutnud leida kohad, kus on mõni üksik auto ees. Surnuaed oli ka hea rahulik koht jalutada.
Üllatav oli üks öine Türisalu panga külastus – mõtlesin, et katsetan natuke ööpildistamist ja kui kohale jõudsin, oli olukord normaalne, üks auto. Siis aga avastasin taevaservalt kauged virmalised ja jäin passima, kas need lähemale ka tulevad. Ning millalgi kesköö paiku oli parklas 7 autot! Jutukatkete järgi, mis minuni jõudsid, ei olnud keegi seal küll virmaliste vm sellise pärast. Ei olnud suured-uhked ehk kes ei oska, ei näinudki. Tegelikult oli hele kuma silmaga ka aimata. Pildid väga ei õnnestunud, sest ma ei kuula ju oma last. Lihtsalt üks nupuke jäi õigesse asendisse panemata ja nii jäid kõik ikkagi kergelt softid. Nojah.
Viimasel nädalal olen jalutanud peamiselt linna vahel. Kui mereääred (Stromka, Reidi tee) ja nt Kadrioru park on üsna rahvast täis, siis vanalinn on ikka täiega tühi (kuigi nädalavahetusel istus seal kohalikke isegi) ja kesklinn ka, Telliskivist rääkimata. Reidi tee oli eile päevasel ajal siiski päris talutav, võrreldes sellega, mis ma autoaknast nädalavahetustel näinud olen.
Telliskivis oli tore eile lõunat süüa. Hea rahulik. Ei mingeid inimesi ega sebimist.
Täna jõin lõunal kohvi Vanasadama piirkonnas. Turistivabalt. Pingid olid kenasti vabad, ainult Porto Franco (öäk) ehitusmüra häiris.

Kaks päeva olen kontoris käinud. Kolisime ju just sel päeval, kui sisuliselt kogu kontsern karantiini saadeti. Nüüd sain oma asjad paika sättida ja imetleda kauget merevaadet, mille keskel on alkoholireklaam. Kontoris on ka hea rahulik. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi üldse see, et meie urkasse saamiseks tuleb läbi suure avatud kontori jalutada (ja on hea meel, et meil on see urgaski omaette ruumina olemas), aga praegu on imeline, ei ühtegi inimest. Võinoh, ühte inimest olen ma näinud mõlemal päeval, aga ta ei tööta üldse samal korrusel ja oleme näinud fuajees-parklas. Vanas majas olime samal, nii et nüüd ta tervitas mõlemil korral mind nagu head tuttavat. Vanas majas oli see rohkem viisakustervitus.

Meil on kodust töötamine endiselt võimalik ja kõike, aga ma ei näe sel hetkel mõtet. Nagunii ma ju liigun ja täiesti mõistlik on sõita tühja trammiga tööle ja pärast, kodu poole liikudes, osa maad käia jala. Päeval on vähem inimesi liikvel.
Ainult kodus istumine – ma ei tea. Ma saan aru, miks tuleb kontakte vältida ja seda ka üldiselt teen. Ei käi poes iga päev, isiklik desinfitseerimispudelike on taskus, kummikindad ka. Jalutamiseks valin, nagu juba öeldud, pigem neid kohti, kus on vähem inimesi.
Vanemate juures käin ka.
Külla ei roni teistele, aga sõpru aidanud olen. Küll sõidutanud, küll poest asju toonud. Ühe inimese olen drive-in testi viinud (tulemus negatiivne; aga mis mõttes saab testi teha ainult autoga? leidke võimalus ka autota inimeste testimiseks ilma, et ta peaks olema seisukorras, et kiirabi on vaja!), ühe olen lennujaamast koju viinud (ei mingeid haigustunnuseid kummalgi 2 nädala jooksul). Ühe sisemaise planeeritu ööbimisega väljasõidu olen ära jätnud.
Toidupoes käin ise. Vastutustundlikult: tean, et kuller on hädavajadus neile, kes on kohustuslik karantiinis, haigusega (võib olla ka mingi muu haigus, immuunsüsteem on ju nõrk ikka) kodus või ärevushäirega, kes ei suuda hetkel kusagile minna. Ehk mul ei ole õigust neilt kulleriaegu, millega on niigi kitsas, eest ära võtta, kuni ma ise terve olen. Õue ja õuest tuppa astudes ninanuuskamine ei loe. Mul on mingi tatt reeglina oktoobrist aprilli lõpuni, vähemalt. Sel aastal olen hästi pääsenud: sisuliselt terve veebruari olin küll haige, aga väga muud ei olegi olnud.

Nädalavahetusel osalesin koolitusel, üle neti. Palju tüütum ja väsitavam kui füüsiliselt koosistumine. Testi ja praktilise töö tegin siiski 98% peale ära.

Kodus olen ma muidu harjunud olema, nii et ma ei korista siin rohkem, kui tavaliselt, ei arenda ennast kuidagi rohkem vm. Mul on seda vaba kodusmölutamise aega kogu aeg olnud. Pigem, nagu algul öeldud, tüütab see lihtsalt ära, mitte ei motiveeri siin midagi tegema.

Sakslased valmistuvad reegleid vähendama, sama ka taanlased ja vähemalt osa Hispaaniast.

Võrgul

Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

Hea uni

Üks väike elumuutus, mida ma midagi kellelegi (ka iseendale) lubamata vaikselt sügisel ellu hakkasin viima, oli see, et minna varem magama ja rohkem magada. Paistab, et sellega on kõik hästi läinud. Lausa nii, et kui ma väga midagi ei tee (st kellegagi aktiivselt ei suhtle), siis ongi hiljemalt kell 23 tunne, et peaks magama minema. See asjandus mu käe peal ei fikseeri mingeid lambiaegu, vaid pulsi järgi loeb, millal ma päriselt magan ja millal mitte.

Liikumisega on selles mitmekuises novembris kehvasti olnud. Pole olnud mingit tahtmist niisama jalutama minna, kui on pidev niiske plussmõnikraad ja madalpilvisus. Korralikus talves oleksin ma ka rohkem liikunud kui selles hallis olluses. Nüüd on küll endiselt peamiselt niisked läänetuuled, aga päikest ka aegajalt ja paistab, et liigun kohe natuke rohkem.