pühadeaegseid tegemisi

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

elustiilikeskused?!?

me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.

muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).

ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!

ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.

Rotermann_linnaruum

ka mina ootan trammiliikluse arenemist

taas pole mul vaja ise kirjutada, vaid keegi teine on väga hästi kirjutanud. ühistranspordist ja eriti trammist.
ainult et, eks seda, kui halb on Kopli tramm, teavad ikka need, kes on sellega elus maksimaalselt kolm korda sõitnud.
ning muidugi see ühiskonna suhtumine:

Võib ka nii arutleda, et miks üldse see, kellel pole autot, peaks kuskile sõitma? Mis inime see üldse on, kellel autot ei ole, lubage küsida? Et turule või poodi tahab sõita!? Käigu oma mikrorajooni turul või poes. Ja kui seal turul või poes pole seda jubinat, mis tal vaja, siis kes selles süüdi on? Tehku siis ise.

ma kirjutasin sellest suhteliselt hiljuti ka.

meil on aega veel..

mingipärast jõuan viimasel ajal kogu aeg oma mõtetes aja juurde, olgu siis kontekst selline või teistsugune. näiteks, kui ma eile teatasin, et nädalavahetus on kiirelt läinud ja nädala sees pole ka ühtegi täiesti vaba õhtut, soovitati mulle muidugi mõni vaba õhtu teha. aga – kui ma käin tunnikese kusagil ära.. või tulen koju, peale tööd küll kusagilt läbi käies, kella kuue ajal – siis tegelikult ei saa öelda, et need konkreetsed õhtud väga kinni oleksid.
ilmselt ma lihtsalt hindan väga just seda aega, mils ma saan katkestamatult mitte midagi olulist teha. või siis just neid asju, mis mulle hetkel kõige rohkem meeldivad tunduvad. võinoh, kodus rahus ka vajalikke asju – st mitte nii, et mingi kell tiksub kuklas.

mis muidugi on tänapäeva tüüpilisels maailmas out.
sest alati peab olema kiire, alati peab olema to-do list eest, alati tuleb rohkem teha. kui just mitte raha sisse toovat tööd (mis on ilmselt esimene eelistus), siis kindlasti midagi muud. ebapopp on öelda, et mul on tegelikult aega küll ja päris tihti ei ole kiiret kusagile. peab olema, aina kiirem..
samas, utreeritult, kõik ju kurdavad, et vaba aega on vähe.

olen lugenud selle kohta mitmeidki artikleid ja mõelnud veidi iseendale ja veel üsna mitmele tuttavale ning olen nõus sellega, et tegelikult küsimus pole selles, et vaba aega ei ole, vaid inimeste suhtumises sellesse. ühelt poolt ilmselt ei osata seda vaba aega väärtustada. et ehk sisustatakse ka mingite tegevustega, mis on vähem või rohkem kohustuslikud.
aga olulisem on minu meelest hoopis see, et see vaba aeg tuleb enda jaoks ära fikseerida. kas juba ette oma päevaplaanis või lihtsalt ka jooksvalt. et ma nüüd ütlen omale mõttes, et see ongi mu vaba aeg. ja ongi! mis ei tähenda tingimata voodis niisama lebamist (aga seda peab ka tegema!). see vaba aeg võib tähendada käsitööd, aega lastega, jalutamist.. igaühele oma.

muidugi on veel see teema, et kes kuidas seda vaba aega defineerib – ja see on ilmselt muutuv elu jooksul. mõne jaoks ongi see nö lebotamisaeg, mõne jaoks ilmselt selline, nagu mul: vaba ebameeldivatest kohustustest ning aja survest käsiolevate asjade tegemisel. et ehk kui ma peangi nt koristama, aga sisuliselt on ükskõik, millal täpselt ma seda teen, siis see polegi enam selline kuri kohustus, vaid asi, mida ma teengi oma vabal ajal siis kui mulle sobib. ning eks neid definitsioone on veelgi.

aga üldiselt – vaba aega on vaja ja tegelikult seda enamikel ilmselt on ka, kui ainult osata tähele panna 🙂

üks väljamaakeelne artikkel ka siia: How to Beat the Twisted Psychology of Busyness.

hilisem lisalink: Why Being Busy Isn’t Cool

detsembri teisel päeval

mõned päevad on nüüd täitsa kena ilm olnud, ainult lund tiba vähevõitu. ja ilmselt sulab olemasolevgi veel selle nädala jooksul ära, vähemasti linnas. aga no talvepäike ja lumi ja jäätuv meri on ikka mõnusad.

kummalisel kombel olen ka juba jõulukinkidele mõelnud. oma kingikotti oskan soovida umbes ühte või kahte asja, aga see selleks. pigem on mõtted lähedaste kinkidel. ma ütleksin, et minu kohta on see päris varane teema. jah, ei midagi suurt ega vapustavat, aga see polegi ju kingi tegemise eesmärk ometi?
esimene piparkoogimaitseline kook on tehtud. esimesed piparkoogid söödud. mandariine on laual pea igapäevaselt.

kolleeg kutsus äkkpuhkusele reisima. pidin ära ütlema, sest no pole nii suurt äkkraha võtta. aga mingi mõte tiksub omalgi. või pigem mitmeid, reisiteemalisi.
mittereisiteemalisi ka, kirjuid mõtteid on palju. eileõhtune koolitus ei andnud küll otseselt midagi uut, aga veidi inspireeris ikka. samas kohati on kõhklused ja kahtlused, et ma olen mõne koha pealt roostes. eks peab proovima, kas ja mis välja tuleb.
teisalt on selline talveune tunne, et ei viitsigi midagi teha. ometi teen. ja sedaenam on tunne, et natuke päikest oleks ära kulunud.
noh, another time.

toit, mittekodune ehk arvamused kahe söögikoha kohta

eile oli selline kummaline päev, mil sai lausa kahel söögikorral proovitud mingeid uusi kohti.
viimasel ajal pole ma väga väljas söömas käinud, jättes mõne odava lõuna pikal tööpäeval kõrvale. eile aga juhtus nii, et hommikusöök oli Ristikheina kohvikus ja õhtusöögiks oli Brgr Grlli burks.

Ristikheina kohvik on Pelgulinna uus kohvik. mul on hea meel, et Kalamaja kandist hakkab söögikohti ka edasi levima. ega Pelgus väga midagi pole olnud. bussiga sealt mööda sõites (mis see nüüd avatud on olnud, ca kolm nädalat ehk?) on enamasti ikka üsna täis tundunud olema, sõltumata kellaajast.
eile, kui kellelgi polnud vaja hirmvara kusagile minna, suundusime sinna hommikusöögile. no et nagunii jääb enamvähem tee peale.
hommikusöögiks oli puder ja pirukalised-koogilised. menüüs oli munatoite jms ka, aga ei hakanud seekord tellima, võtsime selle, mis letil oli.
tjah, tegelikult ma ei ole suur saia-inimene, nii et kuigi pirukas ja šokolaadicroissant maitsesid hea, tundus mulle, et kui seal oleks olnud midagi quiche-laadset (selle saab ka varem ju terves tükis valmis teha), siis see oleks mulle rohkem meeldinud. või siis minu tavapärane hommikusöök: võileib. kuigi olgu, see pole ilmselt nende kontseptsiooniga väga kokkuminev ja eks ma seepärast ka läksin välja sööma, et süüa just midagi sellist, mida ma ise ei viitsi hommikul teha.
koht oli muidu hubane, vast veidi kitsavõitu, aga kui ruum on nii väike, siis on see paratamatus. suured kardinad välisukse ees on väga praktilised ja ma tegelikult olen ammu mõelnud, miks just väiksemad kohad sellist lahendust ei kasuta, vaid niipea, kui keegi välisukse avab külmal hooajal, tulvab külm õhk uksest peale. Ristikheinas seda muret pole.
kooke ei proovinud, seega hinnata ei oska. välja nägid head. nii et sellise klassikalise kohvikuna ehk kohvi-koogi kohana peaks Ristikheina kohvik täiesti toimima 🙂

Brgr Grlli said kunagi mingid voucherid ostetud. sest kõik burksid ei ole automaatselt ebatervislikud. nagunii pole see meil põhitoit ja mõned korrad aastas on ka hea burks täitsa mõnus suutäis.
Brgr Grllis talvel kohapeal söömise võimalust ei ole, kui just väliterrassil istuda ei taha. meie ei tahtnud, nii et tellimise oma burksid ette ja siis kihutasime nendega koju. nagu poiss telefonis ütles, et läheb 12 minutit, nii ka läks.
burksid ei olnud väga suured, kukkel oli üsna väikese läbimõõduga, nii et kätte saime pallikujulised burksid – kõrgust nii palju. menüüs on ka topeltpihviga burksid, need on ilmselt päris tornid 🙂
üldiselt on burksisöömine minu jaoks alati selline keeruline tegevus, ikka saab ühelt poolt sai enne otsa jms. selles mõttes see kodussöömine, kus ma võin mäkredada palju just tuleb, sobib mulle hästi. eriti veel sellise kõrgema burksi puhul 🙂
aga mäkerdamine mäkerdamiseks, veisepihv oli aus, marineeritud sibul mitte niivõrd hapu (nagu tavaliselt), vaid pigem magus (aiai, lisasuhkur), meeldides mulle rohkem kui hapu, kastet ei olnud nii palju, et kuskilt meeletult välja pressiks.. tšilliburger, mida ma maitsta ei saanudki, ajas lapsel igatahes nina jooksma.
ehk siis igati ausad burksid, võib-olla suurema/näljasema inimese jaoks mitte just piisavad, aga mulle just paras portsjon. nii et teinekordki.

kummalisel kombel mahtus koduskokkamist ka päeva sisse.
ja täna ootab oma korda jänese hautamine.

veel PÖFFi

kuigi ma paar nädalat enne PÖFFi algust mõtlesin, et ei suuda end filmidega kurssi viia (üle paarisaja filmi on ju kavas), siis ikkagi võtsin ühel hetkel kätte, tegin mingi ebamäärase valiku ja ostsin isegi piletid ära. pluss lisaks üks seanss, kuhu mind kaasa kutsuti ja mida ma lühidalt mainisin. aga nüüd kenasti järjekorras.

Armastus on kummaline“:
hea film lähisuhetest ja inimsuhetest üldse. läbi veidi teistsuguse prisma, kui klassikalised suhtefilmid. aga elu on elu ja probleemid on sarnased.
siin oli ka suur rõhk suhetel teiste lähedaste inimestega. kuidas ikkagi olude muutudes muutuvad ka suhted. kuidas igaühel on oma privaatsus.
et kui kirjelduses on küll, et paari suhe pannakse proovile, siis tegelikult minu meelest olid suuremad probleemid pigem muudes suhetes. paariliikmete suhetes teistega.
meeldis.

Hectori õnneotsingud“:
ma ei mäleta, et ma oleksin väga vaadanud neid uue aja filme, kus inimesed lähevad reisima, et ennast leida. no nagu “Söö, palveta, armasta” või mis need ongi. sellest hoolimata tuli mingil hetkel pähe, et see on just mingit seda tüüpi film. aga väga hea film!
emotsioone oli selles loos päris palju ja päris erinevaid. leidmist oli palju. tegelikult need mõtted, mis Hector kirja pani, oleks pidanud omale paralleelselt ka panema. sest seal oli asju. päris lihtsaid kohati. ja mitte nii lihtsaid. neidki, mis jäid sisse keerama ja polnud mitte väga otse välja öeldud.
praegu, kirjutamise ajal, mõtlesin, et mulle tihti ei meeldi sellised õnnelikud lõpud – aga seekord oli see täiesti kohane.
see film oli täielikult vitamiinilaksu programmis olemist väärt ja minu lemmik seekord nähtutest. kinost lahkudes oli kuidagi helge olla 🙂

Metsikud lood“:
selle filmi puhul ütlen kohe ära, et kui see oleks olnud mõnes teises programmis, mitte vitamiinilaksu all, siis võib-olla ma arvaksin sellest teistmoodi. aga võib-olla ka mitte.
et minu meelest kui asja esitatakse nagu musta komöödiat, aga kolmandiku filmi järel on komöödia kadunud ja alles ainult must.. siis ma ei tea. olgu, ka hiljem mõni koht tekitas küll mingi irooniamuige, aga pigem oli.. must ja nukker.
ma ei näe midagi naljakat selles, et lahutust nõudnud naine on peale mehe massikangelaseks saamist tal lapsega vanglas sünnipäeval rõõmsalt külas (mehe tegu oli selline, mis viis ta trellide taha). või et käib mingi tobe ja ääretult karm ning fataalne meestevaheline võimuvõitlus, kuna üks sõitis teisest veidi ebaviisakal moel mööda. või et täiesti süütu mees, kes on valmis endale võtma karistuse kellegi teise teo eest, lüüakse lihtsalt maha (veritasu, eksole). või noh, sellest pulmast ma pigem ei räägigi.
mingit vitamiini ma sealt ei saanud, pigem oli tunne et .. jookseks kusagile ära ja vaataks midagi head peale.

Poolel teel“:
erinevalt eelmisest oli see täiesti hea must huumor. kuigi ka seal tundus kohati, et läheb liiga mustaks, aga püsis kenasti nö õigel pool piiri.
kuigi tegevust toimus põhimõtteliselt ühes majas ja õige natuke ka selle ümber, tegelasi ei olnud ka kuigi palju, lendas see paar tundi üsna toredalt mööda.
ning muidugi oli ka siin oma roll inimsuhetel, väga erinevatel taas. et ehk tõesti, emotsioone ja mõtlemist jagus. naerukohti ka.
samas lugu oli üpris lihtne, et väga migit edasimõtlemist peale filmi ei olnud. lõppmulje oli aga positiivne ja seda võib nimetada selliseks heaks kergeks meelelahutuseks.
meeldis.

oma kavas oli mul veel filme, ilmselt saaks veel mõnelegi piletid, aga liiga palju korraga pole ka hea. ma arvan, et neli filmi on täiesti hea tulemus 🙂

***

hommikukohvi kõrvale oli menüüs
Chalice luuleraamat
kass kõrvaltoolil limpsas keelt

aga mul kummitab ikka
Ave Alavainu sutsakas
“igal õhtul pool kaksteist
lasen enda maha”