niisiis on mul vasak silm ilmelik, sügeleb väheke ja kipitab ja punetab; mingisugune põletik või midagi, või pingest kusagil imelikus kohas mingi veresoon lõhkend?
igatahes ühe kiire asjaga sain ühele poole, teisega peaks homseks saama, siis võiks aja maha võtta – vähemalt paariks päevaks. sest matemaatika peab ju ka ära tegema.
Aasta: 2005
ah..
kui lähtuda sellest, et viimasel x-nädalal on mu enesetunne kas kehv või väga kehv (väheste eranditega), siis täna on väga kehv. kihutades lähenev veebi deadline ei mõju siin ka postiiviselt. eriti, kuna ma ei taha enam veebe teha (aga lasin enda ära rääkida) ja seega on asi üsna viimasele hetkele jäänud.
kadunud vaade
uusi pilte pole (selg!), nii sobran vanu.
Tallinn, jaanuar 2001.
vaikus me ümber
Ma tajun vaikust enne kui näen seda. Avan ettevaatlikult silmad ja su nägu nähes saan aru, et olen seekord liiga kaugele läinud. Sa vaatad mind, imestus ja ehmatus silmis. Nihutan end pea märkamatult sinust eemale ja teen näo, nagu mitte midagi poleks olnud.
Ülejäänud ei saagi midagi aru, rõõmus sumin ümberringi käib edasi ja ma ei mõista, kuidas ma olin kuulnud ja näinud vaikust, kui ometi see sumin pole hetkekski katkenud. Siis taipan – vaikus oli sinu ja minu kokkupuutepunkt. Midagi füüsikavälist.
Aga siin ma nüüd istun, sirutan selga ja tean, et enam ei saagi midagi muuta. Sest mu sõnad ujutasid sind üle ja nüüd ongi kõik paigas. Mitte nii, nagu ma oleksin soovinud; aga ma tean, et niimoodi on lihtsam. Vähemalt on mul niimoodi kergem sind endast eemale saada. Kuigi su silmad vaatavad endiselt otse minu sisse – aga ma pole neile enam avatud.
mitte-pöff
ma olen nüüd hirmus ebapopp, kui ma ütlen, et ei osale PÖFFil ja ei tahagi ja ei nuta, et ei osale. sest lugedes, kuidas pileteid pole saada jne, siis ma kohe tõesti ei tahagi. eks jääb mõnigi hea film nägemata (ja kogemustest ütlen, et mõni saast ka) – aga tõesti, kui ma olin noor, oli muru rohelisem ja PÖFF selline mõnus üritus. ma kohe ei taha meentuadagi eksole. aga head asjad muutuvad varem või hiljem massikateks ja see võtab suurema osa lõbust ära.
või olen ma vanaks jäänud, et ma erilises koguses massiüritusi ei salli?
täiendus kell 16:40 – et mitte uut sissekannet teha
aga muidu on täna kena päev:
[11:03:47]
[11:03:52]
—
[16:20:28]
[16:20:34]
[16:20:40]
õige valik
elu koosneb valikutest. valiku tegemise hetkel ei saa iial kindel olla, et oled valinud õigesti. kuigi, mis on üldse õigem või mille baasil seda üldse hinnata?
järgmine kord samasse ellu tagasi tulles teed nagunii samad valikud.
ära mine poodi laupäeva lõunal!
ma ei tea, mis hullus ajas mind eile varasel pärastlõunal Kristiine keskusesse. autoga. tähendab, ma tean küll, miks ma sinna läksin tegelikult, kuigi takkajärgi tundub, et see ei olnudki nii hirmus hädavajalik siiski. ah, igatahes, ma sain järjekordselt aru sealse parkla mõttetusest (no ilmselt ei ole seal pidevalt mingeid plekimõlkimisi suuresti tänu suhteliselt madalatele kiirustele, kuigi seal on ka ‘kihutajad’ täitsa olemas) ja sellest, et Põhja-Tallinnas ei ole eriti kusagilt midagi osta. kui just turult ei osta. või mingis kummalisest hiina/türgi poest. sest lahkudes jagas suurem osa neist sama suunda mis mina.
no ja pari vidina ostmiseks + toidupoest ka paari puuduva komponendi ostmiseks kulus tunnike. väsitav!