india stiilis kanapilaff ja hakklihasupp sulajuustuga

vahepeal peab ikka mõne retsepti ka ära fikseerima, et poleks kaugelt otsida.

see esimene on tegelikult lapse telefoni mingist äpist pärit. pojake nimelt leidis eelmisel nädalavahetusel keset kaubanduskeskust korraga, et äpiretsepti järgi võiks ju süüa teha küll. ma küll ei saa siiani aru, mis vahet on niisama raamatust või netist leitud retseptil ja äpil (ega seal ei olnud ka mingeid eriti uuenduslikke juhtnööre), aga no samas ei ole vahet.
igatahes osutus ta valikuks india stiilis kanapilaff. pettumus oli muidugi see, et ajaks oli märgitud 40 minutit, kuid ettevalmistamine võttis muidugi kauem ning meil oli pruun riis, mis kees ka kauem.
kuna äppi mul ei ole ja netist niisama päris seda versiooni ei leidnud, siis panen vabas vormis kirja.

koori ja tükelda 1 sibul, sama tee paari küüslauguküünega ning ühe suurema porgandiga. lõika kaks kanafileed tükkideks. rohelised oad lõika lühemaks (meil olid külmutatud oad ja me murdsime).
siis on vaja veel maitseaineid. kuna ma ei saanud kohalikult poest kõike, siis ostsime masala maitseaine (tegelikult oli retseptis kurkumi, köömne, masala, cajenne segu, kokku ca 20g – ma panin samas kaalus seda santa maria segu). ingverit oli ka, et 50g riivida, mul oli mingi pisike jupp ja tükeldasin (ja vist palju rohkem polekski tahtnud, kuigi ingver meile muidu meeldib).
100g või umbes nii maitsestamata jogurit, umbes pool liitrit kanapuljongit (mul oli aedviljapuljongi kontsentraat, läks see), võid, hakitud koriandrilehti (noh, petersell sügavkülmast..).
riisi, meil on pruuni riisi ca 300ml, retseptis oli muidugi basmati riis. riis loputa külma veega ja jäta seisma.
ja üks selline suurem pann või paksupõhjaline pott.

mingi 25-30g võid poti põhja, kesmisel kuumusel lase sulada, lisas sibul-küsla. segades hautapaar minti, siis lisa kana. küpseta segades (ei pea pruunistama) ca 6-7 minti, kuni kana on pehme. tõsta kana-sibul-küsla kuskile muusse anumasse kõrvale. nüüd sulata samas potis vms, kus kana tegid, veel umbes 20g võid ja lisa maitseained + ingver. sega paar minti, kalla potti jogurt, keera see ühtlaseks massiks kokku. lisa riis ning kuumuta gemüüset jälle mõned minutid (3-5), enne kui oad-porknad kõigele seltsi torkad. põmst tahab siukst segamist, sest päris kuiv on see mass siiani. aga kui porknad ja oad on ka paar minutit maitsestunud, lisa puljong. nüüd võib natuke soola-pipart ka panna.
lase keema ja siis keera tuli vaikseks ning hauta, kuni riis pehme. mõne riisiga on see 10min, meil läks pigem 25 kanti. no vahepeal peab kontrollima, et ei hakkaks kõrbema – meil läks hästi, vedelikukogus oli suht paras.
kui riis pehme, siis kalla kanavärk potti tagasi, petersell pane kah ja sega korralikult läbi. lase paar minti veel haududa, et kana soojeneks – ja valmis ongi.

sellest on pilt ka:
kanapilaff

teisest roast, sulajuustuga supist, pilti ei ole. eks natuke selline piima-aedviljasupi moodi näeb välja, aga maitselt on ikka täitsa erinev. valmib kiirelt, mis on hea.

ajasin supipotis ca 1,5l vett keema, lisasin veidi kontsentreeritud aedviljapuljongit (võib kakanapuljongit kasutata, kuubikust) , valasin sisse paar peotäit punaseid läätsesid. ca 5 min pärast lisasin 400g külmutatud aedviljasegu (porgand, brokkoli, lillkapsas; aga võib ka muu olla). pudistasin peale natuke nõmm-liivateed (tüümian sobib ka hästi, mul lihtsalt ei ole aed-liivateed hetkel).
kuni supp uuesti keema tõusis, praadisin pannil 500g hakkliha, maitsestasin pipra ja soolaga. sibulat ei olnud, muidu oleks peeneks tükeldatud sibula ka koos lihaga pannilt läbi lasknud.
kui supp oli nüüd natuke keenud, nii et kapsad enamvähem pehmed, kallasin hakkliha potti. lasin uuesti keema tõusta.
keerasin tuld vähemaks ja segasin supi sisse kaks seda tavalist karpi Merevaiku (200g on need vist?). nüüd ei tohi enam keema lasta, juust tuleb korralikult supi sisse segada. lõpuks lisada veel maitse järgi soola, kui on tunne, et on vaja, ning veidike värsket muskaatpähklit.
maitseroheline peale ja head isu :)

vihmase juuliõhtu mugavustoit

ausõna, kuigi siin see ei kajastu väga, ma täiesti teen süüa. isegi, peaaegu, võiks öelda, enam-vähem, iga päev. nojah, väikeste mööndustega. vahel on midagi soojendada ja vahel mind pole lihtsalt kodus ja vahel neil mittekodusolemise juhtudel ma lausa ei peagi ka mujal süüa tegema. mis on tore, sest siis kodus jälle ei ole tunnet, et ma ei jaksa iga päev jälle toidule mõelda.

okei.
kui päev on selline, et kuiv püsib just siis, kui on vaja et ehk jõuab turult värske kartuli ka võtta, aga ikka on selline niiske ja mitte kuigi soe, siis tuleb üks vihmase juuliõhtu lihtne roog kokku keerata. selline, mis oleks mõnus ja ei laseks vihmal päeva halliks teha, ja selline, millega pole palju vaeva ja selline, mis maitseb noortest kohalikest köögiviljadest hea.
ingliskeelsed toidublogijad kasutaksid siinkohal kindlasti selliseid sõnu, nagu ‘comfort food’ ja ‘rustic’. aga meie oleme napisõnalised eestlased ja seega lepime lühida mugavustoiduga, tähendagu see siis kelle jaoks mida iganes.
aedviljaahjukas457

retsepti kui sellist ju ei olegi.
lao ahjuplaadile kondiga kanatükid (või kui ei taha, siis jäta liha üldse ära või pane seda liha, mida tahad, searibi või -kaelakarbonaad peaksid ka kenasti niimoodi ära küpsema) ja nende vahele värskeid aedvilju.mitte liiga peeneks tükeldatud, muidu ei ole piisavalt .. rustikaalne :P
täna olid mul seal porknad, lillkapsas, pool rullkõrvitsat (ehk kabatšokki), sibulat. aga võib panna ka kaalikat, peeti, baklazaani, naerist …eee.. kartult.
nõrista üle oliivõliga, lisa maitseaineid ja ürte. nt kogu plaaditäiele panin soola ja siis kanale suitsupaprikat ja aedviljale peterselli. maitse asi noh.
ja kogu kupatus ca 180 kraadisesse ahju enam-vähem tunniks. välja võttes on muidugi arukas värsket maitserohelist ka peale panna.

kartul, mis ei ole minu suurim sõber, läks seekord hoopiski potti. nagu värske kartul ikka, soolasesse keevasse vette, lõikasin enne pooleks, just selle roa jaoks. kui oli keend, siis vesi pealt ära ja asemele hakitud värske till ja sibul, tilk sidrunimahla, veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart. kaas peale ja loksutasin korralikult läbi.
siis veel törts hapukoort ja mahedat sinepit. läbi segada ja valmis ongi.

head värsked aedviljad :)

kana-peekoni pajapirukas

votjah, ma olen neid pot-pie’de retsepte ikka vaadanud, aga pole kunagi olnud kättevõtmist mõni ka ära teha. ning eksole, kui juba, siis juba, mitte mingi lihtsame versioon netist, vaid ikka James Ramsdeni raamatust, kus on ikka vaja puljong keeta ja siis kontsentreerimiseks seda veel edasi keeta. et ehk ei mingit sellist tunni-poolteisega valmivast asja, vaid oma kolm tundi läks ära. nojaa, suur osa sellest oli küll ka nn mitteakvtiivne aeg. ja tulemus oli muidugi seda tööd väärt. ilmselgelt läheb plusspoolele see, et üksi vist polekski viitsinud jännata (ja kes selle kõik siis ära oleks söönud? :O), aga kahe peale oli paras toimetada.
õllega oli meil kehvasti, kuigi seal raamatus on kenasti soovitused olemas. mis parata, kui mõnele ei maitse õlu ja mõni ei saanud tarbida, erinevatel põhjustel. nii et loosi läks vaid üks suvaline alkoholivaba versioon.

kanapiruk266

tähelepanekud: minu vormi jaoks oli paras umbes 3/4 kogust, ligikaudu. nt porrut panime hulga vähem (muidu oleks see asi võinud olla porrupirukas lausa), samas peekonit ja seeni oli veidi rohkem. taigent oli ka rohkem ja algselt oli tunne, et ei jagugi. lõpuks siiski jagus ja nagu näha, õnnestus isegi kaunistus peale tekitada. ja kooreks oli kena rammus 35%, sest no kui retseptis oli 18%, siis teeme ju ikka rammusama?

kanapiruk275

lahtilõigatud pilt ei tee üldse au ega edasta selle roa headust. igatahes, hõkk, nämm!

kusjuures, ma ei tea, raamatus oli see asi lihtsalt pirukas, inglise keeles pie, aga tegelikult on seda tüüpi asjad ikka pot-pie’d ja mina ei teagi, kas sellele sõnale on mingi hea eestikeelne vaste. tekitasin ‘pajapiruka’ seega.

avokaado-kanasalat

midagi kerget, lihtsat ja mõnusat, et Meisterkokka ikka vaadata saaks ;)

2 kanafileed
2 küpset avokaadot
peotäis kirsstomateid või 1-2 tavalist tomatit
umbes veerand tšillipipart (tahaks öelda, et jalopenot, aga meil ei saa ju muud kui ainult ebamäärast ‘tšilli’pipart)
veerand sibulat
pisem peotäis murulauku
1 küüs küüslauku
ca 3tl laimimahla, ca 3spl head õli, soola, pipart


(aastaaeg on hämar ja pildid kunstvalgusega)

mul muidugi vedas sellega, et Stockmannis oli just küüslaugumarinaadis kanafilee soodushinnaga, see andis ilmselt maitsele palju juurde. kui sellist vedamist ei ole, siis maitsesta ise (võid marineerida, aga kasuta võimalusel siis ka küüslauku ja õli nt) ja küpseta kanafileed kas a) ahjus b) pannil vähese õliga. mina tegin viimast, minu meelest jääb niimoodi mahlasem ja see pealt krõbe on ka hea.
kui ei ole kindel, millal on valmis, siis tee ühe filee sisse väike lõige ja vaata. pannil tehes vajadusel keera kuumus maha ning pane kaas ka peale, siis haudub kenasti pehmeks.
lase kanal jahtuda.

puhasta ja haki avokaado, küpsekana, tomatid, murulauk. sibul ja tšillipipar lõika hästi peenikeseks, soovi korral võid kasutada ka veidi rohkem, kuni pool tšillit. pane kõik kaussi.
sega teises kausis, tassis või väikesed purgis kokku soust. selleks sega laimimahl, õli, sool, pipar ja purustatud küüslauk omavahel ning vala salatile. sega korralikult ja lase natuke maitsestuda.

tulemuseks on parim salat avokaadoga, mida ma elus saanud olen. nämmm..!

pardisalatid ja veidi muud kulinaarset

jajah, mitu salatit. ükspäev tegin ise ja täna sõin kuskil mujal. et ehk see tänane, no ma ei tea. ütleme nii, et oli huvitav, aga hinna-kvaliteedi suhe ei olnud kohe üldse paigas. selle raha eest oleks võinud kuidagi vingem olla. visuaalselt kusjuures oligi, aga kui vaadata, mida ja kui palju (vähe seal oli).. äh, olgu siis. piisava hulga saiaga sai kõhu täis :P

juustupoes oli ka täna palju rahvast. ma küll ajasin lausa juustunoa maha, aga ikka ei olnud aega neil meile tähelepanu pöörata. jalgu trampima ei hakanud ka. tegelikult on ikka nukker, no ilus ruum see Rotermanni kvartal, aga aatrium on küll üsna välja surnud.

Sadama turg, nämm-nämm (ja nutt rahakotis). basiilikule on rosmariin ka seltsiks nüüd. ‘viige rosmariin suveks õue’, soovitas tädi.. no pekki, ma ei saa selleks suveks seda õue ju ometi!
trammist väljudes lõin vasaku põlve ära. mõtlesin, et ah, mis seal ikka, aga täitsa valutab. eks värvub siniseks ka.

koduse pardisalati retseptipõhi on pärit blogimaailmast, nagu ikka. koguseid ma väga ei passinud, põhjaks on ee.. rooma salati ja frillice segu. ja kuna see pidi lapsele minema õhtusöögi pähe kirja, siis sai pardirasva sees eelnevalt keedetud kartulit ka praetud ja salatile lisatud. värske kurgi jupp sai ära pandud. sibul oli valge (juurdlesin isegi tükk aega porru üle, aga jäi sibul).

ahjukana piperrada kastmes

nojah, mis siin pikalt rääkida, jäi silma retsept Chicken Wings with Spicy Basque Ketchup ja esitan nüüd siis omapoolse muganduse. lugesin paari sellist retsepti veel, aga isegi piprapoodi ei hakanud spetsiaalset minema suitsutatud paprikapulbrit tooma.

piperrada:

2 punast paprikat
4-5 tomatit
2 sibulat
5-6 küünt küüslauku (kodumaist)
natuke õli
soola
(suitsutatud paprikapulber – mina kasutasin natuke mesquite maitseainet, õige pisut teravat paprikapulbrit)

ideaalis peaks paprikad puhastama ja siis 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit röstima ning seejärel ka koorima. laisa inimesena jätsin selle sammu vahele, seda enam, et algses retseptis ka seda ei olnud. ahjaa, aeg surus ka peale muidugi.
niisiis. puhasta sibul. lõika nö pikuti neljaks ja seejärel õhukesed viilud ristipidi. küüslauk puhasta. paprikad lõika pikuti ribadeks ja siis ribad omakorda kaheks-kolmeks. koori tomatid.

aja õli pannil kuumaks, lisa sibul ja purusta küüslauk otse pannile. hauta madalal temperatuuril mõni minut, siis lisa paprikatükid. aseta kaas pannile ja lase vaikselt podiseda kümmekond minutit. seejärel tükelda tomatid ja lisa pannile. hauta veel nii 15 minutit. maitsesta soola ja paprikapulbriga. natuke võib teravat paparikat ka panna.
tegelikult on see suitsutatud paprikapulber väga oluline ja osa paprikat peaks olema piquillo, aga seda ei ole meil saada muidugi. kuna piquillo on teravam kui tavaline paprika, ongi hea panna natuke teravat paprikapulbrit ka kastmesse.

tõsta osa kastet pannilt ära, kui ei plaani suurt hulka kana teha. jälle, tegelikult peaks nüüd kastmesse mineva piperrada püreerima, milleks tuleb kõik pannilt eemaldada, kastmeks minev osa püreerida ja siis alles edasi teha. aga ma ei püreerinud, vaid tegin kohe edasi.
mina kasutasin kana jaoks umbes kolmandikku valminud piperradast, kolm poolkoiba ja neli tiiba oli, nii et suurema koguse kastme korral kasuta ka suuremaid koguseid muid aineid.

kana piperrada kastmes:

kanatiibu-koibi vastavalt vajadusele
2spl suhkrut
2spl veiniäädikat
(suitsutatud paprikat – mul oli ikka mesquite; soovi korral teravuseks veel veidi teravat paprikapulbrit)
piperradat
soola, pipart

nii, pane ahi sooja 180 kraadi peale. aseta kanatükid ahjunõusse või ahjuplaadile (sõltub kogusest), maitsesta soola ja pipraga.
püreeritud või püreerimata piperrada kuumuta pannil koos suhkru, äädika ja maitseainetega vastavalt soovile. hauta viis minutit või natuke kauem, seejärel vala kanatükkidele.
pane ahjuvorm ahju ning ahi pane pöördõhurežiimile.
küpseta umbes 50 minutit, aegajalt kasta kastmega ning 10-15 minutit enne lõppu keera tükkidel teine külg.

need natuke mustaks läinud paprikatükid olid päris head ja sobisid sinna – kui piperrada püreestada, siis sellist asja muidugi ei juhtu.
kõrvale sobib veidi riisi, meie sõime kastmest ülejäänud piperradaga lihtsalt. ehk oleks veidi ciabattat hea olnud – ja soovi korral ka veidi mõnusat punast penedese-piirkonna veini.

iga päev on salatipäev

ma pole sellist massi KMA-s veel näinudki. täiesti hullumeelne. kusjuures kui 20-minutilise järjekorra järel pilt tehtud sai, läks oluliselt kiiremini. nojah, eelnevalt suutsin lapsele mingi startreki soengu pähe lõigata, umbes. kogemata. vähemalt on ta blond.

kui ma (külmikus olevat külma kana silmas pidades) oma järeltulijalt küsisin, kas õhtusöögiks mingi salatiline kanaga sobib, oli ta rõõmuga nõus. ma räägin, kui ma keedan meile toidu juurde rohkem kui kaks kartulit (st üks kummalegi), siis kõik, mis on üle, jääbki tavaliselt järgi. ehk siis igasugune kartul, riis, makaron jms on meie jaoks nö täiteaine. olgu, erandina, makaronid ketšupi ja juustuga on lapse jaoks ka täistoit muidugi :P
aga nii üldiselt pigem olgugi liha-kala kõrvale mingi muu aedviljaline, salati, woki, hautisena. no ja selle liha-kala osa jätan ma oma portsust ka vahel täiega välja.
sööklamoodi söögikohtades, kus ikka lajatatakse pool taldrikutäit kartulit, üritan ma ka alati õigel ajal sõna sekka öelda, mille peale mind reeglina suhteliselt veidra näoga jõllitatakse. no aga ma ei saa, peale kartulisöömist on jõle raske tunne kõhus ikka.

igatahes-igatahes. tomatid jätsin omale söömiseks, sest selle koha pealt on meil väike eriarvamus. aga mulle see sobib muidugi ;)
jääsalat, hiina kapsas, porru, värske kurk, avokaado, redis, viinamari. kanatükid pannil õlis kuumaks, sool, pipar. soustiks õli, äädikas (vähe, enamik salatikastmeid väljaspool kodu on mu jaoks liiga happelised, suhu jääbki lõpuks ainult hapu maik), majonees, rõõsk koor, küüslauk, kuivatatud tomatihelbed, sool, petersellilehed, suhkur.

P.S. päris iga päev ei ole kindlasti salatipäev.