ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

Share

lambamaksapada

viimase lambaga sain mõne lambamaksa ka. netis sorides ei jäänud midagi hullult isuäratavalt silma, nii mailisin Volksule. vastus on tüüpiline Volksu retsept, mis jätab interpreteerimisvõimalusi (need kogustega retseptid pole tglt üldse ‘päris’-Volks):
noo, ma ususn, et juppideks ja õrnalt võist pannil läbi, siis rohelise pipra,
pisukese rosmariini, bataadi, kaali ja tüümianioksaga kurikuuma ahju. Pisut vett ka.
Pärast kurnad kastmevedeliku läbi sõela, lisad soraka magust punast portveini,
sirrad kopsikus läbi ja kutsud rahva roale.
lisan siis omapoolsed kogused ka:
1 lambamaks (ei kaalunud, ca pool kilo või natuke peale)
1 keskmine kaalikas (ca 800g)
500-600g bataati
rohelist pipart nii 30-40 tera + natuke purustet peale
maitseroheline tunde järgi
paprika sobis kõrvale hästi :)
lmaks11.jpg

Share

Granaadipuu all nõtkuv utekael

600 g. lambakaela (kolm lõiku)
supilusikas naršarabi (granaatõunaekstrakt) või klaas 100% granaatõunamahla (nektar on out)
šambala maitseainet
lambaliha maitseainet (mille ise võite segada: teravast tšillist, kuivatet barbarissimarjadest, kuivatet küüslaugust ning purustet koriandrist)
kuivatet oregano
300 g. soolaseeni
50 g. taluvõid
purustet viie pipra segu
meresoola
Salatiks hiinakapsas, riivitud värske kurk, riivitud hapukurk, külmpress-oliivõli, valge veini äädikas estragoniga ning soola.
Lambakael on utekese ihust üks selline osa, mida tihti lihtsalt niisama praadida saab. Kondu kaelatüki keskel annab ainult vunki manu, sest kui saab kuuma, küpsetab seestpoolt lihaskiud kondi küljest lahti. Mis ongi ju eesmärk, kas pole?
Parim lambakael ei ole talle oma. Parim on selline aastase mää oma, et lihal oleks suurust ja mahlasust. Seega võiks utekene olla agneau ja mouttoni (tallek’se ja vanalamba) vahepääle jääv keskmises vanuses lambuke.
Nii poolteist senti paksud kaelatükid nõuavad võiga pruunistamist. Enne seda aga maksab nood kokku mätsida šambala ning lambavürtsiga. Pärast pruunust jäävad tükid õige madala kuuma pääle hauduma ning neile tuleb juurde anda naršarab ja pisut soola. Ning lambakael peab saama ülipehmeks hautud. Värvi muudab see mää ka, granaatõunaekstraktile tänu. Aga ärge laske end häirida, sest kuldkollane eesti kartohvel kõrval tasakaalustab lihatüki esteetika.
Salati värv, nagu isegi mõistate on rohevalge. Aga keski ei keela lisada roosat sigurit või tuleneelajad lapsukesed tsäkivad sinna aktsendiks värske punase tšillikauna.
Vein: pinot noir

Share

lambaguljašš

tegin täna vahelduseks lambast guljashi. mis selle väikese esimese koivaga ikka teha, plovi on ka juba saanud.
kasutasin retsepti Peeter Kardi ‘Ungari köögi’ raamatust. kirjutan siia need kogused, millega ma tegin
ca 800g lambaliha
100g suitsupekki
200g sibulaid
2 suurt küüslauguküünt
2 paprikat (retseptis olid rohelised, ma ei saanud neid ja tegin punastega)
800g kartuleid
1,5spl tomatipüreed
köömneid, soola
1 muna
3spl jahu
lambgul359.jpg
lõika lambaliha sobivateks suutäie-tükkideks (guljaššitükid ei tohiks väga väikesed olla), vala üle kuuma veega ja pese seejärel korralikult külma veega.
lõika suitsupekk kuubikuteks, koori ja tükelda sibulad, koori küüslaugud, pese ja tükelda paprika.
pott tulele, soojaks, suitsupekk sisse, sulata rasv välja. sibulad sisse ja pehmeks – või kui õnnestub, siis pruuniks. nüüd peaks lisatama paprikapulber, aga ma lugesin retsepti valesti ja lisasin hakitud paprika – aga nii oli ka hea :). veidi keeva vett ka, lambatükid ja köömned sisse, purustatud küüslauk järgi. tuli vaikseks, kaas peale ja hauduma – kuni liha on peaaegu pehme. noore lambaga läks ca tunnike.
vahepeal on aega, et kartulid koorida ja lõigata ka üsna suurteks kuubikuteks. lisa need peaaegu pehmele lihale, maitsesta soolaga. nüüd peaks lisama paprikaviilud – no mul jäi see ära. lisa tomatipasta, vala vett juurde, nii et kõik on kaetud (supp ikkagi!) ja lase keema tõusta.
vahepeal sega munast ja jahust taigen, tee teelusikas märjaks ja tõsta selle otsaga supi sisse väikesed klimbid. keeda kuni kartulid on pehmed ja kõik klimbid pinnale tõusnud.
jubehea sai :)

Share

krõbe grillitud lambaribi

sain eile selle aasta esimese lamba kätte. parahalt noor, ilma suure rasvakihita.
et mitte sügavkülmutada, tegin ribid täna kohe ära.
soovi järgi lambaribisid
jahvatatud punast paprikat
jahvatatud piprasegu
paar spl nisujahu

grillitud lambaribi

pane ahju sooja ca 240 kraadi juurde.
lõika lambaribi kontide vahelt parajateks portsjoniteks. maitsesta mõlemalt poolt paprikapulbri ja pipraseguga. raputa igale küljele õhuke kiht jahu.
keera ahi grillrezhiimile ja pane lambaribid restile, ülevalt teisele siinile. alla rasvakogumisplaat ka muidugi. ca 15 minuti pärast keera temperatuuri madalamaks, umbes 190-200 kraadi peale ja küpseta soovitud küpsusastmeni.
enne lauale andmist maitsesta ka kerge soolaga.
kasutasin seekord kogumisplaadile tilkuvat rasva kartulite soojendamiseks. nädalavahetusest oli üle keedetud kartuleid, lõikasin need pooleks ja panin peale temperatuuri mahakeeramist need rasvakogumisplaadile, raputasin peale natuke soola ja natuke pitsaürte. sain päris mõnusa lisandi ribide kõrvale.
roheline tee on siia kõrale väga mõnus juua ;)

Share

pannil praetud lambafileed punase veiniga

kohustuslik SLÕhtuleht tööl avanes Prisma reklaami ja alljärgneva retseptiga. et seda enesele säilitada, panen siia kirja ;)
allikaks on märgitud: “Kiired toidud” lk 131, Varrak
600g väikesi värskeid kartuleid
160g suhkruherneid, kaunte ots kärbitud
2spl oliivõli
4 lamba seljatükki või nimmefileed, ca 200g tükk; ääred maha lõigatud (mis ääred?)
170ml punast veini
1spl punase sõstra tarretist
2tl hakitud värsket tüümiani
30g võid, jahutatud ja kuubikuteks lõigatud
keetke kartuleid suures kastrulis kergelt soolaga maitsestatud vees 15-20 minutit või pehmenemiseni. lisage suhkruherned ja keetke veel minut. kurnake köögivili, pange kastrulisse tagasi ja segage kergelt 1spl õliga läbi.
vahepeal kuumutage suurel pannil ülejäänud õli ka praadige lambafileesid keskmisel või pisut kõrgemal kuumusel kummaltki poolt 4-5 minutit või kuni liha on küps, aga seest roosa. võtke lihatükid pannilt, katke kinni ja hoidke soojas.
lisage pannile vein, sõstratarretis ja tüümian ning laske keema. keetke 5 minutit või kuni vedelik kahaneb ja muutub siirupitaoliseks. segage hulka või.
serveerimiseks lõigake lihast diagonaalsed viilud, jaotage neljale taldrikule ja tõstke lusikaga kastet peale. serveerige köögiviljadega.
mina:
1. ilmselt teen ma hernesteta ja ei sega õliga köögivilju.
2. võiga praadides pritsib liha oluliselt vähem kui taimeõliga praadides. taimne ja loomne rasv..
3. miks või peab olema kuubikuteks lõigatud?
4. ma lisaks tüümiani peale keetmist
5. ja punasesõstratarretise asendan ilmselt ps-mahlaga. sest seda mul on.

Share

Peidus tall

10 keskmist kartulit
500 g hääd noore lamba liha
Schezuani pipart
2 rosmariinioksa
4 küüslauguküünt
2 muna
pool klaasi piima
100 g riivjuustu
sool, jahvatet muskaatpähkel
See on üks kartulivormi-tüüpi roog. Kindlasti aga maitseelamus.
Lambaliha läheb ampsusteks tükkideks. Kartulid mundrist valla ja viilakateks. Ahjupoti põhja pisut oliivõli, siis lihatükid pääle, viilutet küüslauk, rosmariin ja Schezuani pipar sinna vahele ja pääle.
Noh ja siis kartuliviilakad pääle laduda. Nonde vahele võib köömneid panna ja soola kindlasti
Ahju, mis on eelsoojendatud ja lasta sääl pool tundi 250 kraadi all olla. Siis välja korraks, et – muna-piimasegu kus muskaatpähkel ka sees – pääle valada ja takkaotsa kõige pääle riivjuust. Ahi 100 kraadile ja kolmveerand tunnikest, et pehme oleks kõik.
Vein: mendoza

Share