Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.

Share

nipet-näpet kalapäeva õhtusse

eilse jazzitrammi pildi panin ka Jazzkaare facebooki-lehele ja selle peale pakuti pileteid ühele kontserdile, mis meil muidu küll plaanis ei olnud – aga no võtame plaani! õnneks mahub kenasti ajakavadesse ära.
kuigi tegelikult tahaks veel hoopis muule üritusele minna, ikka sama festivali raames. vaatan, kuidas õnnestub.

mõned asjalikud ja vajalikud asjad on tehtud, mõned vaja veel teha. mõni meeldivam, mõni ebameeldivam. mõnes kohas on sein ees: tunnen, et ei oska, kuigi tahan. mõnda väga ei taha, aga peab.
elu, teadagi, ei ole selles mõttes küll lill, et alati on mõningaid asju, mida peab. küll aga on võimalik mõningaid selliseid asju elimineerida, mitte liiga tihti teha või siis tekitada ‘suhkrutükk’ nende juurde. kõikidega nii lihtsalt küll ei lähe. aga seda parem on pärast olla, kui need asjad ka tehtud saavad.

kaubanduslikku teavet ka.
eile leidsin turult taas need soolakapparid, mis mulle hullult meeldivad (no ikka oluliselt rohkem kui tavapärased marineeritud). neid on vahel kusagil poodides ka (aga ma ei ole ammu näinud), turul on need, mille parim enne on kohe läbi, samas ei ole nendega veel midagi juhtunud. hind on kolm korda odavam, kui poes. vahepeal ei olnud kusagil, nüüd hankisin kohe paar purki. värsked kartulid tulemas ja õlibaasil kartulisalatitesse on need suurepärased.
midagi mõtlesin seoses toidukaubandusega veel.. tuleks siis nüüd meelde!

Share

Ariran

novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.

veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.

ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid :)

Share

selvehallid, turud ja väikepoed

selvehallidest ja turgudest saab tänasest päevalehest lugeda.

nõus-nõus. ka mulle meeldib ehe Jaama turg, kõige oma kraamiga – kuigi ka seal on suur hulk vahendajaid, on seal ka rodu lette, kus peamiselt mitte-eesti päritolu memmed-taadid müüvad hooajakaupa. soolakurki antakse maitsta, juustutükki samuti ja sellist rikkalikku kuivatatud kompotisegu, nagu ühes letis vahel on, ei tea ma kusagil mujal müügil olevat.
keskturule satun ma harvem, aga kui seal olen, siis alati ka ostan midagi. odavam on kui jaamakas.
ja näiteks värske maisi ja arbuusi ostmiseks on turg kohe kindlasti parem koht kui pood, isegi kui hind veidi kallim on. kvaliteedis on ka vahel.

jah, mulle meeldib muidugi ka ‘trenditurg’ Sadama turg, sest no sealt saab kõige lihtsamalt pärissuitsusinki nt, aga ka gruusia pagarid on vastupandamatud. aga mul on tunne, et see jääb keskmise tallinlase liikumisteedest siiski eemale ja see on ehk üks põhjuseid, miks seal pilt hõredam on, kui turul olla võiks.

Rotermanni turust on natuke kahju. paistab, et sealsetel arendajatel sai ka vist raha otsa ja erinevalt üle-eelmisest aastast ei tehta olulisi pingutusi, et rahvast kvartalisse saada. ometi on see suurepärane linnaruum ja seda tegelikult otse kesklinnas. lihtsalt see piirkond on nii kaua inimestele suletud olnud, et selle nö taasavamine on keeruline. inimesed on inertsed. õnneks siiski mingi liikumine seal toimub, kuid kahjuks ilmselt liiga vähe turu jaoks. minu jaoks oli seal näiteks mugavam käia kui praegu Sadama turul

ning selvehallidest rääkides, ma tahaksin pisikesi spetsialiseeritud poode tagasi, kuigi ma saan aru, et see pole nii lihtne. lihtsalt ei tasu ära. nõukogude ajal ei olnud see ju probleem, raha tuli kusagilt mujalt ja inimestel olid olemas väikesed kodulähedased poed (kus küll valikut ei olnud ja piima- ning lihapäeva hommikul olid sabad ukse taga).
aga kunagi, siis kui ma siin ei elanud, oli meie maja esimese korruse praegu tühjades äriruumides saia-leiva-kommipood. ja ületee oli ühe nurga peal piimapood ja teise nurga peal lihapood. praegu müüakse ühes neist kõike, viina-piima-vorsti-pirukaid-lilli-shampooni ja teises kunsti-kontoritarbeid laias valikus kirjaklambrist nahkdiivanini. ja müüjad teavad mind nägupidi. ning ma arvan, et see on linnas keskmisest parem seis.
ning kohalik turg, küll pisem kui enne, on viie minuti kaugusel: sealt saab parimat kodust hakkliha, mida ma kaubandusest olen leida suutnud. ainult jalgratast ei ole seal mitte kusagil hoida.

muidugi, ma ei andesta Selverile mitte iial, et nad Minski poe välja sõid.

Share

mütsid

heegeldamise asemel sain hoopis kudumise :P triibumütse teen. hetkel väga hea tegevus pealegi, piisavalt monotoonne ja rahulik. ja no kõige hullem ei tulegi välja, arvestades, et ma ei pea end mingiks kudujaks. hetkel tundub küll, et see müts, mis peaks natuke laiem olema, on pisut kitsam – aga teine tundus ka algul hulka pisem, kui ma mäletan.

muide, parimat lavaši Tallinnas saab ilmselgelt Sadama turult.

Share

kalaaeg

ma ikkagi jõudsin täna kalaturule ka. tõesti, mingi kalasöömaperiood – kuid kala ongi hea. lihtsalt sellest punasest kalast, mida kogu aeg saada on, saab muidugi siiber. aga praegu on igasugu muud kala ka ja seega tasub osta ja teha.
turul on päris palju värsket kala ka puhastatult. roogitud koha ja haugi ja veel mingeid asju oli täitsa olemas ja täiesti hea hinnaga ka. roogitud latikas pidi ilma väikeste luudeta lausa olema, ma ei kujuta ette, et ongi töölised, kes pintsettidega neid luid välja nokivad :O et kes kardab kala puhastamist, ei peaks pelgama turule minekut siiski. sest sealt saab, ning odavamalt kui poest. värskem on ka.

praegu on ka silmude ja lestaaeg. ma ei ostnud täna küll neist kumbagi. no silmudega ei oska ma korteris midagi peale hakata õieti, grillitult võiks ju veel mõne süüa. lesta võiks praadida, kuid praekala oli alles menüüs. kuivatamise jaoks ei ole praegu just päris õiged ilmad jällegi ja üldse läheb natuke liiga sügiseks ära selle jaoks.
ja angerjas, kes lugu peab.
suitsukala on ka mitut sorti muidugi.

kuna mul jäi kohast natuke supivärki järgi, siis võtsin nüüd oma haugi, et kotletti teha. rookimata, et supimaterjali ka juurde saada.

Share

juustuhala

tänane Saaremaa LPT Hollandi leibjuust on päris hea jälle. augud on üsna ümarad ja maitse pole liiga happeline. ka on lõigatav.
erinevalt enamikest kodumaistest juustudest.
mina ei tea, mis nende juustudega õieti juhtunud on. olid ju ometi meil ka saada korralikud ja erineva maitsega kõvad ja pehmed juustud? nüüd on kodumaine juust enamasti pehme ebamäärase maitse ja mittevalmis aukudega käkk. vabandust, aga ma ei oska teistmoodi nimetada. ma vahel ikka ostan mingeid suvalisi asju ka, et taaskord pettuda. ka seesama saarlaste Hollandi leiva kvaliteet on kõikuma hakanud ja ma uurin enne pakendi korvi poetamist seda päris pikalt.
jah, ma olen kuulnud neid jutte piimatöösuste poolt, et tooraine pole enam sama mis enne. aga ma ei olegi päriselt aru saanud, et mis siis nii erinev on. ja et miks siis ikkagi just meil on probleemid? et mismoodi näiteks Rootsi ja Saksa ja Soome juustutööstuste tooraine on parem?
ma tõesti ei tea seda ja ehk keegi oskab mulle täpsemalt ära rääkida?
muide, ka kõige parema maitsega sai poes ei ole kahjuks Eesti oma. jah, teda müüakse Eesti firma kaudu, aga päritolumaa on Läti. kuid see on ainus sai, millel on normaalse saia maitse ja mis ei pudise laiali (ma ei räägi väiketööstuste saiadest, mille konsistents on suurte firmade saiade omast nagunii parem; aga noid saiu reeglina hüper-supermarketitest ei leia ka).

Share