toit, mittekodune ehk arvamused kahe söögikoha kohta

eile oli selline kummaline päev, mil sai lausa kahel söögikorral proovitud mingeid uusi kohti.
viimasel ajal pole ma väga väljas söömas käinud, jättes mõne odava lõuna pikal tööpäeval kõrvale. eile aga juhtus nii, et hommikusöök oli Ristikheina kohvikus ja õhtusöögiks oli Brgr Grlli burks.

Ristikheina kohvik on Pelgulinna uus kohvik. mul on hea meel, et Kalamaja kandist hakkab söögikohti ka edasi levima. ega Pelgus väga midagi pole olnud. bussiga sealt mööda sõites (mis see nüüd avatud on olnud, ca kolm nädalat ehk?) on enamasti ikka üsna täis tundunud olema, sõltumata kellaajast.
eile, kui kellelgi polnud vaja hirmvara kusagile minna, suundusime sinna hommikusöögile. no et nagunii jääb enamvähem tee peale.
hommikusöögiks oli puder ja pirukalised-koogilised. menüüs oli munatoite jms ka, aga ei hakanud seekord tellima, võtsime selle, mis letil oli.
tjah, tegelikult ma ei ole suur saia-inimene, nii et kuigi pirukas ja šokolaadicroissant maitsesid hea, tundus mulle, et kui seal oleks olnud midagi quiche-laadset (selle saab ka varem ju terves tükis valmis teha), siis see oleks mulle rohkem meeldinud. või siis minu tavapärane hommikusöök: võileib. kuigi olgu, see pole ilmselt nende kontseptsiooniga väga kokkuminev ja eks ma seepärast ka läksin välja sööma, et süüa just midagi sellist, mida ma ise ei viitsi hommikul teha.
koht oli muidu hubane, vast veidi kitsavõitu, aga kui ruum on nii väike, siis on see paratamatus. suured kardinad välisukse ees on väga praktilised ja ma tegelikult olen ammu mõelnud, miks just väiksemad kohad sellist lahendust ei kasuta, vaid niipea, kui keegi välisukse avab külmal hooajal, tulvab külm õhk uksest peale. Ristikheinas seda muret pole.
kooke ei proovinud, seega hinnata ei oska. välja nägid head. nii et sellise klassikalise kohvikuna ehk kohvi-koogi kohana peaks Ristikheina kohvik täiesti toimima :)

Brgr Grlli said kunagi mingid voucherid ostetud. sest kõik burksid ei ole automaatselt ebatervislikud. nagunii pole see meil põhitoit ja mõned korrad aastas on ka hea burks täitsa mõnus suutäis.
Brgr Grllis talvel kohapeal söömise võimalust ei ole, kui just väliterrassil istuda ei taha. meie ei tahtnud, nii et tellimise oma burksid ette ja siis kihutasime nendega koju. nagu poiss telefonis ütles, et läheb 12 minutit, nii ka läks.
burksid ei olnud väga suured, kukkel oli üsna väikese läbimõõduga, nii et kätte saime pallikujulised burksid – kõrgust nii palju. menüüs on ka topeltpihviga burksid, need on ilmselt päris tornid :)
üldiselt on burksisöömine minu jaoks alati selline keeruline tegevus, ikka saab ühelt poolt sai enne otsa jms. selles mõttes see kodussöömine, kus ma võin mäkredada palju just tuleb, sobib mulle hästi. eriti veel sellise kõrgema burksi puhul :)
aga mäkerdamine mäkerdamiseks, veisepihv oli aus, marineeritud sibul mitte niivõrd hapu (nagu tavaliselt), vaid pigem magus (aiai, lisasuhkur), meeldides mulle rohkem kui hapu, kastet ei olnud nii palju, et kuskilt meeletult välja pressiks.. tšilliburger, mida ma maitsta ei saanudki, ajas lapsel igatahes nina jooksma.
ehk siis igati ausad burksid, võib-olla suurema/näljasema inimese jaoks mitte just piisavad, aga mulle just paras portsjon. nii et teinekordki.

kummalisel kombel mahtus koduskokkamist ka päeva sisse.
ja täna ootab oma korda jänese hautamine.

Share

lõunasöögid Tallinnas

täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.

alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..

Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.

Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)

Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi :P
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.

Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.

võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.

meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.

ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..

(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele :)

Share

pardisalatid ja veidi muud kulinaarset

jajah, mitu salatit. ükspäev tegin ise ja täna sõin kuskil mujal. et ehk see tänane, no ma ei tea. ütleme nii, et oli huvitav, aga hinna-kvaliteedi suhe ei olnud kohe üldse paigas. selle raha eest oleks võinud kuidagi vingem olla. visuaalselt kusjuures oligi, aga kui vaadata, mida ja kui palju (vähe seal oli).. äh, olgu siis. piisava hulga saiaga sai kõhu täis :P

juustupoes oli ka täna palju rahvast. ma küll ajasin lausa juustunoa maha, aga ikka ei olnud aega neil meile tähelepanu pöörata. jalgu trampima ei hakanud ka. tegelikult on ikka nukker, no ilus ruum see Rotermanni kvartal, aga aatrium on küll üsna välja surnud.

Sadama turg, nämm-nämm (ja nutt rahakotis). basiilikule on rosmariin ka seltsiks nüüd. ‘viige rosmariin suveks õue’, soovitas tädi.. no pekki, ma ei saa selleks suveks seda õue ju ometi!
trammist väljudes lõin vasaku põlve ära. mõtlesin, et ah, mis seal ikka, aga täitsa valutab. eks värvub siniseks ka.

koduse pardisalati retseptipõhi on pärit blogimaailmast, nagu ikka. koguseid ma väga ei passinud, põhjaks on ee.. rooma salati ja frillice segu. ja kuna see pidi lapsele minema õhtusöögi pähe kirja, siis sai pardirasva sees eelnevalt keedetud kartulit ka praetud ja salatile lisatud. värske kurgi jupp sai ära pandud. sibul oli valge (juurdlesin isegi tükk aega porru üle, aga jäi sibul).

Share

pühapäevabrunch

Balti Jaama juures asub üks uus söögikoht, restoran Gusto. selle hotelli küljes seal. kunagi oli mingi imelik baar, sügisepoole müüdi seal päris häid sub-tüüpi võikusid ja nüüd on mõnda aega siis Gusto. tavaliselt ma sõidan sealt trammiga lihtsalt mööda ja vaatan päevapakkumisi, mis on hinnalt toredad.
eile sai sisse astutud ja ilmselgelt lähen veel.

Share

kaubanduslikke teadaandeid

algselt mõtlesin, et ma ei kirjuta täna üldse, sest olemine on ikka absoluutselt tujutu. ma ei tea, preagu oleks maru lihtne kellakeeramise süüks ajada, aga see mõju peaks juba möödas olema. ning ma ei ole see, keda suveaeg iseensesest häiriks – ma võin ilmselgelt elada ükskõik mis ajavööndis, peaasi, et seda kella niimoodi pidevalt ei keerataks.

siis ma mõtlesin, et halaks midagi, aga lugesin rss-ist mõned teiste blogijate hala-postitused ja leidsin, et isegi halamises olen ma nõrk.
siis mõtlesin jälle, et ei kirjuta midagi.

aga elu teeb oma trikke.
tulin töölt koju läbi kohaliku turu ja peale hädavajalike asjade ostmist piilusin ka soodustoodete letti. selline lett siis, kus on asjad, mille ‘kõlblik kuni’ on täna või homme ning ‘parim enne’ on ka kusagil nendel päevadel. ja seal hakkas kusagil silma mingi küpsisepakk, hinnaga 50 senti. võtsin uurida, kirjad peal ainult norra keeles. aga natuke ikka lugesin midagi välja ja võtsin prooviks ühe. pakend oli selline usaldusväärne, mitte odav, ja selle kaheksa küpsisega saame ikka hakkama. no kui ei olegi väga head, siis ainult 50 senti ka..
kodus kiskusin muidugi lahti, võtsin suutäie ja – nurrusin mõnust! šokolaadised-rosinased pähkli-teraviljaküpsised, täiesti vaimustavad! mulle ei meeldi üldse rosin iga asja sees ja paljudel puhkudel ma pigem väldin rosinaid, kuid selles koosluses imehead. nii et peale homset palgapäeva lähen ma ostan neid veel, sest jahedas säilivad need kindlasti veel paar kuud.. hm, kui säilivad ;)

teine teaadanne pärineb perenaine.ee lehelt ja sisuks, kes lingil klikata ei viitsi, on see, et Haabersti Rimis on pilootprojektina müügil hulk kodumaist talukaupa. ilmselgelt kiman mingi hetk ka sinna kaema – ja ostma. sest see asi lihtsalt vajab nii palju toetust, et mujale Rimidesse ka ikka jõuaks!

ja ongi õhtu kujunenud meeldivamaks, kui hommikul loota oleks osanud :)

Share

kalaaeg

ma ikkagi jõudsin täna kalaturule ka. tõesti, mingi kalasöömaperiood – kuid kala ongi hea. lihtsalt sellest punasest kalast, mida kogu aeg saada on, saab muidugi siiber. aga praegu on igasugu muud kala ka ja seega tasub osta ja teha.
turul on päris palju värsket kala ka puhastatult. roogitud koha ja haugi ja veel mingeid asju oli täitsa olemas ja täiesti hea hinnaga ka. roogitud latikas pidi ilma väikeste luudeta lausa olema, ma ei kujuta ette, et ongi töölised, kes pintsettidega neid luid välja nokivad :O et kes kardab kala puhastamist, ei peaks pelgama turule minekut siiski. sest sealt saab, ning odavamalt kui poest. värskem on ka.

praegu on ka silmude ja lestaaeg. ma ei ostnud täna küll neist kumbagi. no silmudega ei oska ma korteris midagi peale hakata õieti, grillitult võiks ju veel mõne süüa. lesta võiks praadida, kuid praekala oli alles menüüs. kuivatamise jaoks ei ole praegu just päris õiged ilmad jällegi ja üldse läheb natuke liiga sügiseks ära selle jaoks.
ja angerjas, kes lugu peab.
suitsukala on ka mitut sorti muidugi.

kuna mul jäi kohast natuke supivärki järgi, siis võtsin nüüd oma haugi, et kotletti teha. rookimata, et supimaterjali ka juurde saada.

Share

rukkimaarjapäev

mul on ilus pilt. odrast. rukkist ei ole. nii et rukkimaarjapäevapilti ei ole.
aga mustikapilt on selle asemel.

mustikad

ja ma ei saa jätta mainimata, et Rõngu pagaripood on endiselt üle prahi ja lihtsalt suurepärane. kõik on nii värske ja hea ja ei maksa üldse palju ja pikemas perspektiivis oleks siin lähemal elamine paksuksajav :P

kalapüük Suislepas tegi selgeks, et me ei tea kalapüüdmisest mitte midagi.

Share