kuidas ma õunamarmelaadi tegin

olen siin nüüd jälle mõned päevad viirusega võidelnud. mingi imelik teema – mõni päev on päris kehv, siis läheb juba paremaks ja siis uuesti kehvaks. ja ma hoian end ka ometi vahepeal. mõistmatu.

aga et ei unuks, kuidas ma seekord õunamarmelaadi tegin, panen kirja. sügisdessert on hea, aga seistes läheb jahuseks ja sel aastal plekiliseks ka üsna kiirelt. nii et nädalajagu toas olnud õunad tuli ära teha. kuna sellist klassikalist õunamoosi (õun + suhkur) teeb ema nagunii, siis ma püüan teha mingeid teistuguseid kooslusi. samas oli mul soov teha marmelaadi ehk sellist paksemat, mitte niiväga voolvata moosi.

niisiis, oma suure haudepotitäie kooritud-puhastatud õunatükkide kohta (ca 5l) võtsin tilgakese vett (et potipõhi oleks kaetud), ca 3cm jupi ingverijuurt selle jämedamast otsast (kooritud ja tükeldatud), 3 kaneelikoort ja igaks juhuks 1tl kaneeli veel, 4-5 tera nelki. kunagi tunde hiljem läks kilo suhkrut ka mängu.
no ja sellise paksu moosi saamiseks on vaja keeta, keeta ja keeta. ma ei tea, ma loen pidevalt mingeid marmelaadiretsepte, et keeda 45minti, lisa suhkur ja siis pidevalt segades keeda uuesti paksuks. igatahes, 45st minutist on asi kaugel. võibolla kui täisvõimsusel (põhja) keeb kogu selle aja.. ma ajan keema ja siis hautasin, aegajalt segades. algul kaane all nii tunnike, siis ilma kaaneta nii paar tunnikest või natuke kauem.
siis kallasin suhkru sisse ja veidi tihemini segades hautasin veel ligi paar tunnikest (sest suhkur teeb vedelamaks ju jälle). no ja siis oli siuke enamvähem sobiv konsistents 😛 suuremad tükid (enamasti ingver) lasin saumiksriga nats pisemaks ja toppisin purki. väikesed purgid olid, vbolla keskmiselt 400g, viis purki ja nats peale sain.

kellele ingver ei maitse, võib välja jätta. lisada aga võib ka veel näiteks kardemoni või muskaatpähklit (aga mitte kõike korraga).
pilti? ei ole, see näeb välja nagu õunamoos 😛

sügise viimane moos

enne moosi

keegi täna just ütles, et segane, kes siis talvel moosi keedab. no mis talv, sügis on ju, vaadake kalendrisse!
igal juhul midagi üle 7 liitri vürtsikat mustika-tsitrusemoosi valmis, tellimustööna. seekord tuli küll natuke liiga vürtsikas, need tšillihelbed olid ootamatult tugeva maitsega. aga, siis kulubki seda miis natuke vähem, kui väiksemaid koguseid kasutada. muidu sai ikka jube kiirelt otsa. juustu või saiaga on ikka hea (proovisin järgi).

mittemoos

proovisin teha vürtsikat mustika-tsitrusemarmelaadi. vot, ja nagu ühe kirsimoosi retseptiga, läks sellega ka nii, et tulemus on moosi asemel pigem marjad siirupis. keetsin mis ma keetsin, marmelaadi sealt ei saanud.
nii et, ma pean proovima kas oluliselt vähema veega või siis moosisuhkruga.
maitse on aga väga hea, nii et ma ei jäta enne, kui õige konsistentsiga hoidise kätte saan 🙂

kõrvitsamarmelaad ingveriga

ammulubatud kõrvitsamoosi retsept siis:
2kg kõrvitsat
200g ingverijuurt
3 sidrunit
1kg moosisuhkrut
lõika kõrvits kuubikuteks. puhasta ja riivi ingverijuur. pese sidrunid ja riivi sidrunikoor pealt ära, eemalda valge kiht ja tükelda sidrunite sisu.
pane vähese veega keema ning keeda kõrvits-ingver-sidrunisisu, kuni kõrvits on pehme. pressi läbi sõela või purusta saumikseriga.
nüüd sega sisse suhkur ja sidrunikoored, ning keeda marmelaadiks. seda on parem teha laiemas madalamas potis ning peab üsna tihti segama.
suur hulk neid hoidiseid läks mul jõulukinkideks 😉
sobib muide ka salatiks lihatoitude juurde.

marineeritud küüslauk

ise tatine olles mõtlen, et miks ma seda asja juba kunagi enne valmis ei teinud :p eks katsun õhtul teha..
5-6 tervet küüslauku (koorituna kõva kuhjaga 1/2l purgitäis)
1dl veiniäädikat või 6% tavalist äädikat
1dl vett
2tl soola
4-5spl suhkrut
2-3 loorberilehte
1sl purustatud musta pipart
1/2dl õli
(värsket rosmariini)
kõik marinaadiained (v.a. õli ja rosmariin) panna potti ja kuumuta pea keemiseni. lisa kooritud küüned ja keeda tasasel tulel 4-5 min (ära lase liig pehmeks). peale keetmist lisa rosmariinioks ja õli. siis vala kogu kupatus purki ja lase toatemperatuuril jahtuda. kohe, kui enam ei kõrveta, võib ka sööma hakata.
ja muidugi tänud Neemele, kes kunagi selle retsepti mulle jagas 🙂
säilib külmkapis paar nädalat – või vähem, kui kiiremini ära süüakse 🙂