raha- ja toiduteemaline sissekanne, peamiselt

käime hommikul kohe ebameeldivamad teemad läbi või midagi? et siis saab nagu paremaks minema hakata?
rents ka, näe, kirjutab, et vingumine on igati kasulik (jään ootama raamatut “W(h)ine like you mean it!”) :)

igatahes, jah. asi, mida ma tunnen omal nahal, on see, et on jah toidukaup kallimaks läinud ja see 40% ei üllata ka üldse. pigem on pannud imestama see statistika, mis näitab, et noh, mõne tillukese protsendikese on tõusnud kah.
minu subjektiivne arvamus selle kohta on, et enamike asjade puhul võta kroonihind ja siis viimane number lõpust maha ja saadki eurohinna. ehk et mingi 15ga jagamine-korrutamine ei toimi enam ammu (ma ei mõte kroonides enam ka ammu muidugi ning seega ei aruvta; seda üllatavam on, et osad inimesed, kelle töö hulka kuulub mingi hulk rahadega toimetamist, räägib-mõtlen endiselt kroonides). no ja see tulemus ongi ju sinnasamma 40% ligi, ilma pikemalt arvutamata.
kommunaalidest ja muust ei tasu rääkidagi.

Kui askeetlikult elades saavad kaetud vaid transpordi-, söögi- ja eluasemekulud, on töö vabatahtlik.

ieskalt võetud mõte, nõustun sellega.

aga ma siiani keeldun andmast oma panust Eesti riigi viie rikkama hulka saamiseks läbi oma ärakolimise, eksole. tropp siuke. ma ikkagi eeldaksin, et tegelik programm ei ole see, et mingid mõttetud lihttöölised ja madalama astme spetsialistid kolivad ära ning kohale jäävad ainult rahakeerutajad. mis, nagu juba kunagi öeldud, tõstaks muidugi riigi keskmist palka kenasti ja majandusspetsialistid saavad hõisata, kui hästi meil läheb.

okei, aitab halast. tegelikult on mul tore laps, üsna viisakas elamispind, suhteliselt normaalne tervis ja mingi töö ka. kokkuvõtteks on seda päris palju.
ning, nagu ka kunagi kirjutatud, ma põhimõtteliselt, hoolimata kõikidest raskustest, keeldun end pidamast kehvasti toimetulevaks. selle koha pealt kannan vapralt roosasid prille.

siinkohal pisike meeldetuletus ka, eriti minusugustele: mõtle, mida sa sööd ning ära raiska toitu!
odava kahtlase tooraine asemel osta kallimat ja kvaliteetsemat, aga vähem. mina, igavene rikkur (hoolimata eelnevast halast), ostan sparglit mõne varre kaupa, näiteks. teisalt on mul mingi elementaarne kogus kuivaineid jms kauasäilivaid asju kodus olemas, sügavkülmas on ka alati midagi ootel (sh külmutatud valmistoidud – teadagi, kahele inimesele on jube raske süüa teha, alati on jäägid). ja nendel varudel hoian ma silma peal ning ostan juurde varakult, nii et isegi, kui näiteks riis saab otsa, siis on tatart jms.

ning üks link veel, kena graafika meie võimalusest poes valida. lõppeks läheb raha ikka samade suurtootjate kätte ja hala tootja-turgude-vms väiksusest on nagu on..

aeg,on aeg

Turul on mitmeid aegu ja turg kajastab looduses ning kaubanduses toimuvat.
Kala puhul tuleb öelda, et on värske siia aeg ja see tähendab hõrgutisi soolasiiast. Kohe tuleb peale linaski varasuvine aeg, Hiiumaal ka tuulekala aeg, ärge maha magage.
Peenralt või rõdupotist on võrsunud juba koriander ehk selle üks alamliike Eestis – kinza. Küprose salat on teretulnud, sest lühikest aiakurki saab juba.
Tomatiga on kehvasti, sest on nn. üleminekuaeg: hääd odavat kodumaist ei ole ja hää välismaine (kobartomat,mis maavitsalise järgi ka lõhnab ja maitseb) maksab turul 45 eeku kilo!!!!??
Kel keskhilist sparglit, lõikab sparglivõsud ja jätab kolmandiku peenrale, et oleks järgmisel aastal ka rohkelt võtta.
Ühesõnaga on k’tte jõudnud varasuvine armastuse aeg. Armastust nõuab hing, kogu olemine, tärkav suvi, armastust nõuab aed, mees, naine ja lapsed ka nõuavad. Köök võiksolla armastuse sepapada.
tervitelles
Volks

Mõned hääd asjad, mis pähe tulid.

noore lamba liha (agneau) – Saaremaalt
vana lamba liha (moutton) – Valgamaalt
põdraliha – Saaremaa LT
metssealiha – Saaremaa LT
sea kaelakarbonaad – Vastse-Kuustest
maksapasteet – Maks ja Moorits, konservis
pelmeenid – Sibirskie, Sillamäelt
põdravorst – Arutjun
hirvevorst – Rannarootsi
metsseavorst – Viimsi LT
doktorivorst – Suure-Jaani LT
feta juust – Kreekast
halloumi (grillitav lambajuust) juust – Küproselt
fondüüjuustud – Šveitsist
õllekõrvased juustud – Baierist
veinijuustud – Prantsusmaalt
oliivid – Kalamata
oliivõli – Kreetalt
päevalilleõli – Ukrainast
seesamiõli – Saksamaalt
seedriõli – Venemaalt
soolane soja – Jaapanist
magus soja (ketjap manis) – Indoneesiast v. Taist
seenesoja – Hiinast
curry – Indiast
oregano – Küproselt v. Kreekast
mägitüümian – Prantsuse Püreneedest
basiilik – Toskaanast
iisop – Iisraelist
muskaat – Liibanonist
safran – Iraanist
chilli – Argentiinast
piri-piri – Portugalist
Schezuani pipar – Hiinast
nelk – Pakistanist
loorber – Küproselt
jne

tomatite koorimine

aja mingi suvalises anumas nii palju vett keema, et see kataks tomatid – tomateid ära siiski keema pane, enne lihtsalt kontrolli! sinna võib mahtuda üks tomat, aga võib ka mitu korraga. eemalda tomatitel rohelised ‘sabad’ ja tee alumisele poolele väike ristlõige ning kasta tomatid umbes minutiks keevasse vette ning seejärel kohe külma vee alla. nüüd tuleb koor ilusti lahti :)

lihapuljong / baassupp

nii, lubasin täna välja panna tavalise lihapuljongi tegemise õpetuse. see on küll aeganõudev, aga mitte keeruline protsess. kirjutasin selle kunagi perekooli foorumisse ja teen sealt nüüd kopi-paste. retsepti lõpp läheb küll baassupi (no selline kõige algsem supp, mille baasil saab valmistada teisi) retseptiks ära. kui on ainult puljongisoov, lõpetad kurnamisega ning lisad soola ja maitserohelist kohe.
üks nõks on veel pipra-vürtsiga: ma olen viimasel ajal tolle teekeetmiseks mõeldud muna sisse need pannud, siis on hea kerge välja võtta :)
ostad looma supikonti või ka veiseraguud vm. kontidega veiseliha. natuke liha võiks ka peal olla. loputad ära ja paned külma veega keema. kui hakkab keema tõusma, võid hakata vahtu riisuma. lased korraks keema ja keerad tule vaikseks, vahtu riisud kuni seda tuleb. edasi las olla vaevu-vaevu väreleva pinnaga ehk peaaegu keevana vaiksel tulel .. no oma 4-5-6 tundi. kauema ajaga saab parema puljongi. kui vaht on riisutud, panen puljongisse sibulat ning vahel ka pannilt läbi käinud porgandit ning supijuurikaid; pipra ja vürtsiterasid ka. kui paned enne riisumist, riisud need ka ära :P
kui arvad, et on piisavalt kaua keenud, võtad liha ja kondid puljongist välja; võtad topeltmarli, sõela ja kurnad puljongi teise potti. marli sisse jääva sodi viskad ära.
juba enne kurnamist võid koorida porgandid ja sibulad ning kartulid, viimased pane kindlasti külma vette! sibulad lõikad ribadeks (kand lõika viimasena, see hoiab sibulat koos), porgand riivi või haki kuubikuteks (mõne supi puhul on oluline, mõne puhul nö. maitse asi). tavaliselt lasen sibula ja porgandi üheskoos veel pannilt vähese rasva seest läbi, enne kui suppi panen. puljong lase enne porgandi-sibula lisamist uuesti keema ning üldse peab enne järgmise komponendi lisamist supi jälle keema laskma. kui soovid, pane veel juursellerit ka natuke. keedetud liha puljongi sest lõika kenadeks tükkideks; igasugused kelmed ja pekk viska ära. kartul haki kuubikuteks. kui porgandid on natuke aega keenud (riivutud porgandite puhul vähem, tükkide puhul vähe kauem – võta üks tükk, kui on enamvähem pehme, siis on okei), lisa kartulid, lase keema ja lisa liha. kui soovid, pane peale liha ka makarone sisse. keeda, kuni kõik juurikad on pehmed. lisa maitse järgi soola ja maitserohelist.

Aedviljatoidud

Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem
kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati
tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud
kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt
umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks
toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel
põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse,
mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema
lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte
vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või
kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda
kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks
tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi
kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite
kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest
koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.