Tunnete maastik, Teoteater

Posted on by PilleRiin

eile oli naiste teatriõhtu. taaskord väike mitteproff teater Kalamajas ja nende üpriski uus tükk Tunnete maastik.
kirjelduse järgi ootasin natuke midagi muud, pigem mingit suhtejärgset suhtelahkamist, kuid seda õnneks oluliselt ei olnud. sisu suhtes oli seega täiesti etteaimamatu. ja oli ka.
see suhtevärk ja otsesed suhetest tingitud emotsioonid ei olnud aga minu jaoks kuigi veenvad. jah, täna takkajärgi tajun ma neid küll, kuid tükk ise oli pigem selline, et .. no ei toiminud need tasemed. kusjuures ma ei saagi aru, kas asi oli lavastuses kui sellises või pigem on juba see algtekst pisut tuimavõitu.
küll aga oli päris tabav kellegi nö võrku mässimise teema. et kuidas mõjutada inimesi asju tegema, kui nad tegelikult väga ei taha.
lõpp, erinevalt mitmest teisest, ei toonud mulle vett silma. minu jaoks olid seal pigem nagu sõnakõlksud.

niisiis, kui ma sama teatri etendust Naine ja klarnet soovitan kohe väga, siis käesolevaga olen veidi tagasihoidlikum. samas, kui on vaba õhtu ja mõte, et väike hubane teater oleks tore mõte, siis miks mitte. tükk ei ole liiga tõsine ja oma humoorika külje andis ka pidev lavakujunduse ümbertõstmine näitlejate poolt. kohati oli juba tunne, et peaks kihla vedama, kas on pilt pikem kui ümbertõstmine või mitte.

kurviline

Posted on by PilleRiin

mingid veidi närvilised ajad ja etteaimamatud muutused. vastandina siis planeeritud muutustele.
võib-olla peaks ennast ise natuke rohkem liigutama ja mingeid asju tegema. ma ei pea silmad füüsiliselt (kuigi ka see tuleks kasuks). ikka et veidi ette mõtlema. teisalt, on tunne, et välised muutused on kohati aina tempokamad ja etteaimamatumad, nii et väga pikalt ette mõelda praeguses hetke kontekstis võib olla pigem mitte väga arukas. sest, ilmselgelt, vanamoodi asjad enam ei jätku.
just tuli pähe, et oot, ma midagi ju olengi taas ette võtnud, või peaaegu. pisiasi, nagu ikka. aga kunagi ei või teada. ega ükski omandatud algtõde ei jookse mööda külgi maha.
lähipäevad on kiired vist.

päeva rõõm:
talisurfiII

ja kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse 🙂

valgenev

Posted on by PilleRiin

hommikul saab juba ilma lambita toimetada, õhtul on rõõm kodust välja liikuda, kella seitsme ajal oli veel läänetaevas heledam. päikseline veebruarilõpp. suurepärane 🙂
enamus lund on küll kusagil mujal, aga mujale ei ole jõudnud eriti. või siis natuke jõudsin ka.

eile oli see päev, et ei-taha-midagi-teha. kodus, asjalikku. siis väga ei teinudki. assisteerisin, laps kokkas. või umbes midagi sellist.
õhtul sügavkülmapirukaid ei pannud ka mina ahju ega võtnud välja. ainult viskasin küpsusastmele pilgu peale.
päris õhtuks olin väikese palavikuga maas.
hommikuks ei olnud sellest enam jälgegi.

nädalavahetuse artikkel.

harku231

tööst, lugemisest ja eriti ujumisest

Posted on by PilleRiin

pühade õhtu oli seekord tööõhtu. ja töö-öö. ja järgnev varane töö-hommik. eile läksin seega magama, noh, ülivara. päeval väga midagi ei teinudki. no ei ole enam naljaasi poole hommikuni üleval olla ja siis päris-hommikust jälle. aga teisalt, ei peagi ju olema. korralik ööuni on teadagi üks ilu ja tervise pante 😛

raamatud-raamatud. viimasel ajal võtan nelja kaupa ja kuna sattusin millaski päris-keskraamatukokku ka, siis on pidevalt kaheksa laenuraamatut kodus. vahel mõni praakub välja ka. just on üks selline siin kõrval, et juurdlen, kas loeks. või vaataks pigem mingit filmi – sest on järelvaatamises midagi, mida tahaks ja nädala lõpuni on üsna kena valik Eesti filme ka filmilaenutuses tasuta.
kui aga juba sellised mõtted tekivad, siis ei ole väga minu maitse järgi raamat, eksole.

päevaujumine, no mis kell oleks hea minna?
eelmine kord jõudsin ca poole ühe paiku, siis algul oli penskareid, aga varsti oli üsna tühi. täna jõudsin vette poole üheteistkümne paiku ja umbes paarkümmend minutit oli veel suht okei (st rajal ehk paar-kolm inimest), aga siis hakkas jälle rahvast tulema.
ja ma ei saa aru, on ju näha, kus radadel inimesed nagu rohkem ujuvad ja kus pigem suplevad. ma üldiselt püüan jälgida, et ma ei läheks rajale, kus on mingid sellised tõsised sportujujad, vaid püüan mingi keskmise ujujate pundi leida. no ja siis tuli meie rajale mingi korki ujuv tegelane – veidi liikus edasi küll, aga siis konkreetselt pani pea vee alla ja lihtsalt hõljus. et ehk isegi mina oma pea-vee-peal konnaga panin tast mööda. ainult et kui rajal on neli ujujat, siis pidi lihtsalt kogu see aeg jälgima, et kolmekesi kõrvuti ei sattuks. kuigi, kui ma selili ujusin, siis sattusime küll. panin käega korigujujale pihta, sest üritasin ikka oma serva hoida. tegelikult ma ei teadnudki, et keegi vastu tuleb, lihtsalt sel hetkel oli juhuslikult üks tüüp ka vastassuunas minuga kohakuti. aga ega see korgiujujat veel ära ei ajanud.
kaalusin ise ka reavahetust, kuid ühel pool olid siukse sportlased, kellele mina oleksin paras korgiujuja olnud ja teisel pool oli mingi viis inimest rajal. ja ma tegelikult saan aru küll, et ma lihtsalt ise ei ole kuigi hea ujuja ja siis ma ei oska väga hästi toime tulla olukordades, kui rajal peab trügima.

duširuum oli tädikesi täis nii minnes kui tulles. basseini minnes õnnestus veel isegi üsna kohe duši all pressida, välja tulles pidin ikka ootama. tädikesed tegid seal kõik mingit põhjalikku pesu – ma ei tea, kas see basseinipilet ikka on koduse veearvega võrreldes nii odav? aga äkki pensionäridele ongi, ma pole hinnakirja nii põhjalikult uurinud.
sain ikka basseiniveest end puhtaks ja sättisin sauna ka. ja seal kaks tädikest arutavad vene keeles, et need dušid seal on ikka halvad. et vesi on külm või soe ja jookseb jube lühidalt (see vajutamise süsteem on, et vajutad nuppu ja siis mingi aja jookseb vett). et ökonoomitavad, näe. põgenesin sealt ära, sest tundus, et muidu ma varsti nähvan, et siis ei ole vaja end avalikus ujulas pesemas käia ju.
muidu oli tore, oma planeeritud maa sain ujutud. eks järgmine kord proovin veel mingit muud aega.

tuleb-tuleb..

Posted on by PilleRiin

.. nii lörts kui kevad kui näpuosavus.

Tallinn on muidugi see koht armsa kodumaa peal, kus lund ei ole. kuigi täna päeval sadas väga vapralt suuri räitsakaid.
bussis tilkusid need suurte piiskadena mulle juustest kraevahele.
selle läga suurim miinus on aga see, et mul oli vaja liikuda kahe lähestikku asuva punkti vahel, kuid kuna seal on suures osas kitsas kõnnitee, siis võtsin bussi. nii ei pritsitud mind vähemalt täis.

kassid tegid uuele diivanile juba märgi külge. paar niiti on väljas ja diivan on nüüd igasuguste pleedidega kaetud ja näeb päris totakas välja. nagunii ei saanud (st ei ole olemas) sellist, nagu tahtsin.
vähemalt on mugav, mugavam kui vana. mis on muidugi positiivne. ma olen mõne raamatu siin juba läbi lugenud.

esmaspäev on produktiivne. kevadesse vaadates toimus üks ideevahetus telefonitsi ja üks füüsiline kohtumine. nii et ma võin ikkagi lösutada ja lugeda, kuni on aega. mingil hetkel enam väga ei ole, vist.

tõin täna veidi klaasi koju. triibulise aluse toorik on siit läbi jooksnud juba. valmis aluse mõõt on 17x30cm.
kalakandik on ka, sama suur umbes , aga sellest pole head pilti. kunstvalgus viskab ikka liiast peegeldusi ja moondab toone.

klaas2202

kalatu päev

Posted on by PilleRiin

eilse hommiku asemel käisin ujumas täna päeval. täitsa jaksasin, aga nüüd on väss olla muidugi. ei üllata, sest mida ikka oodata, kui sellist trenni moodi liigutamist üliharva ette tuleb. samas, eesmärk oli ujuda kilomeeter, selle tegin ära ja ületasingi. tubli-tubli, ennast tuleb ikka kiita.
tee peal oli vaja teha väike põige ja peatus, et imelisi pilvi pildistada. kuna ma pilti juba natuke jagasin, siis siia ei jaga. sügisest pilti saab.

kell kaheksa vaatasin telekava ja tõdesin taas kord, et normaalsel ajal ei ole mitte midagi vaadata. järgi pole ka hetkel midagi vaadata – mis tahtud, see nähtud.
laual olev raamat ei ole ka liiga ahvatlev. tuleb järgmine võtta.
samas oli kaltsukas üks päris ahvatlev mantel. see jama, et istus selga ka. tulin ilma tulema, sest aju ütleb, et mul ei ole seda vaja. st, mitte, et ma ei kannaks, kui ta mul olemas oleks juba korra.. aga mitu mantlit siis ühel naisel olema peab? mul mõni juba on. ainult et nüüd see mantel kummitab mind.

mingi kulgemine ajas ja ruumis. eelmise aasta lõpu – selle aasta alguse mingid protsessid on uude faasi jõudnud. rahulikumasse.
aeg väiksemaid loksutamisi teha.

päris kalatu päev siiski pole. hommikusel võisaial olid sardiinifileed tomatikastmes. vahel on vaja nostalgisteda.

linn530

mõttejupike

Posted on by PilleRiin

õhtul diivanil lösutades ja viimaseid töiseid minuteid surnuks lüües on tore plaane sepitseda. no näiteks selliseid, et äkki ma olen homme nii tubli ja lähen hommikul enne massaaži ujuma. pärast massaaži pole ju mõtet ja..
aga ma olen siiski realist ning väga sellele ei looda. kuigi see mu hommik ei ole mingi kell seitse või kaheksa või midagi, ajaliselt jookseks kõik hästi, kui ma nii poole üheteistkümneks jõuaksin. kuid ennast tundes jõlgun ma sel päeval, kui hommikul kusagile minema ei pea, sellisel ajal kohvitassiga toas. isegi selle varahommikuse äratuse kiuste.
aga no vahel võib ju ka üsna absurdseid asju mõelda.

tulbid123

nädala kiirvaade

Posted on by PilleRiin

nädal on jälle mööda kihutanud.
ei, mööda on vale öelda, ma olen ikka osaline olnud küll. sest isegi see, kui ma valin mölutamise, ongi see minu valik.
mitte, et ma oleksin väga mölutanud. ei ole. aga midagi väga asjalikku teinud pole ka. või siis et olen, aga ükski pole väga jääv asi.
teisipäeval näiteks hernesupi asemel läätsedega lammast. ja hernesupp üldse kolmapäeval, külalistele. kukleid on sel aastal söönud kokku lausa neli tükki. ise ka imestan, et nii palju.

tööl on asjad vaikselt paika loksunud, uus kolleeg on tubli ja taiplik. üks tööülesanne nihkus minult ära, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks. ideaalis võiks ju kodulehe päisefotosid ka iga päev vahetada – aga sellise asjani ei jõua kuidagi.

ideaalset diivanit ei ole leidnud siiani. ilmselt lähen nüüd ühe ‘käib-kah’ variandi peale. erinevalt külmikust ei saa sellega väga oodata ka enam. kuigi eile, oma vahepeal usinasti tühjendatud sügavkülma taas täis toppides, ajas ikka ohkama küll.

kui ma muidu võtsin raamatukogust kolm raamatut korraga, siis viimasel ajal olen neljakaupa võtnud. ja seejuures paralleelselt nii kohalikust kui pearaamatukogust. et ehk enamik seda mölutamisaega on tegelikult lugemisaeg.

kell pool viis on veel toas valge. kell kaheksa hommikul juba ka.

Jehoovale oleks siinmail jüngreid küll..

Posted on by PilleRiin

kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.

köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.

aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).

siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema 🙂

jääpoid

india stiilis kanapilaff ja hakklihasupp sulajuustuga

Posted on by PilleRiin

vahepeal peab ikka mõne retsepti ka ära fikseerima, et poleks kaugelt otsida.

see esimene on tegelikult lapse telefoni mingist äpist pärit. pojake nimelt leidis eelmisel nädalavahetusel keset kaubanduskeskust korraga, et äpiretsepti järgi võiks ju süüa teha küll. ma küll ei saa siiani aru, mis vahet on niisama raamatust või netist leitud retseptil ja äpil (ega seal ei olnud ka mingeid eriti uuenduslikke juhtnööre), aga no samas ei ole vahet.
igatahes osutus ta valikuks india stiilis kanapilaff. pettumus oli muidugi see, et ajaks oli märgitud 40 minutit, kuid ettevalmistamine võttis muidugi kauem ning meil oli pruun riis, mis kees ka kauem.
kuna äppi mul ei ole ja netist niisama päris seda versiooni ei leidnud, siis panen vabas vormis kirja.

koori ja tükelda 1 sibul, sama tee paari küüslauguküünega ning ühe suurema porgandiga. lõika kaks kanafileed tükkideks. rohelised oad lõika lühemaks (meil olid külmutatud oad ja me murdsime).
siis on vaja veel maitseaineid. kuna ma ei saanud kohalikult poest kõike, siis ostsime masala maitseaine (tegelikult oli retseptis kurkumi, köömne, masala, cajenne segu, kokku ca 20g – ma panin samas kaalus seda santa maria segu). ingverit oli ka, et 50g riivida, mul oli mingi pisike jupp ja tükeldasin (ja vist palju rohkem polekski tahtnud, kuigi ingver meile muidu meeldib).
100g või umbes nii maitsestamata jogurit, umbes pool liitrit kanapuljongit (mul oli aedviljapuljongi kontsentraat, läks see), võid, hakitud koriandrilehti (noh, petersell sügavkülmast..).
riisi, meil on pruuni riisi ca 300ml, retseptis oli muidugi basmati riis. riis loputa külma veega ja jäta seisma.
ja üks selline suurem pann või paksupõhjaline pott.

mingi 25-30g võid poti põhja, kesmisel kuumusel lase sulada, lisas sibul-küsla. segades hautapaar minti, siis lisa kana. küpseta segades (ei pea pruunistama) ca 6-7 minti, kuni kana on pehme. tõsta kana-sibul-küsla kuskile muusse anumasse kõrvale. nüüd sulata samas potis vms, kus kana tegid, veel umbes 20g võid ja lisa maitseained + ingver. sega paar minti, kalla potti jogurt, keera see ühtlaseks massiks kokku. lisa riis ning kuumuta gemüüset jälle mõned minutid (3-5), enne kui oad-porknad kõigele seltsi torkad. põmst tahab siukst segamist, sest päris kuiv on see mass siiani. aga kui porknad ja oad on ka paar minutit maitsestunud, lisa puljong. nüüd võib natuke soola-pipart ka panna.
lase keema ja siis keera tuli vaikseks ning hauta, kuni riis pehme. mõne riisiga on see 10min, meil läks pigem 25 kanti. no vahepeal peab kontrollima, et ei hakkaks kõrbema – meil läks hästi, vedelikukogus oli suht paras.
kui riis pehme, siis kalla kanavärk potti tagasi, petersell pane kah ja sega korralikult läbi. lase paar minti veel haududa, et kana soojeneks – ja valmis ongi.

sellest on pilt ka:
kanapilaff

teisest roast, sulajuustuga supist, pilti ei ole. eks natuke selline piima-aedviljasupi moodi näeb välja, aga maitselt on ikka täitsa erinev. valmib kiirelt, mis on hea.

ajasin supipotis ca 1,5l vett keema, lisasin veidi kontsentreeritud aedviljapuljongit (võib kakanapuljongit kasutata, kuubikust) , valasin sisse paar peotäit punaseid läätsesid. ca 5 min pärast lisasin 400g külmutatud aedviljasegu (porgand, brokkoli, lillkapsas; aga võib ka muu olla). pudistasin peale natuke nõmm-liivateed (tüümian sobib ka hästi, mul lihtsalt ei ole aed-liivateed hetkel).
kuni supp uuesti keema tõusis, praadisin pannil 500g hakkliha, maitsestasin pipra ja soolaga. sibulat ei olnud, muidu oleks peeneks tükeldatud sibula ka koos lihaga pannilt läbi lasknud.
kui supp oli nüüd natuke keenud, nii et kapsad enamvähem pehmed, kallasin hakkliha potti. lasin uuesti keema tõusta.
keerasin tuld vähemaks ja segasin supi sisse kaks seda tavalist karpi Merevaiku (200g on need vist?). nüüd ei tohi enam keema lasta, juust tuleb korralikult supi sisse segada. lõpuks lisada veel maitse järgi soola, kui on tunne, et on vaja, ning veidike värsket muskaatpähklit.
maitseroheline peale ja head isu 🙂