külma ja tuult ja päikest

kuigi ma ei igatse 30+ kraadi sooja ega midagi, ei tahaks siiski juuni algul käia riides umbes nagu jaanuaris suusalaagris. ainult õhemate kinnastega ja saabaste asemel tossudega. kuid mis teha. ja see tuul..
sellest hoolimata kõrvetasin eile nina ära. jälle.

tempota hulkuda on ikka hea. st, ma ei kannata aeglaselt käimist kui sellist, aga tore on, kui ajaliselt ei ole kiire ja saad natuke hulkuda kohtades, kuhu sattunud ei ole. muidugi mitte ainult, ikka mõni vana hea koht lisaks ja vaadata, kaugel loodus omadega on.
potipõllundust arendasin ka. sõna otseses mõttes potipõllundust. kes oleks seda minust osanud arvata?

täna, muide, käisin siis Jaama turult ka korra läbi. puhas, aga kuidagi elutu. kogu rahvamassi kiuste.
ostsin hoopis kõrvalt Depoo turult secondhandi hallist kleidi, pika ja suvise. supertoreda teeninduskogemuse sain muuseas. allahindluse ka, ilma seda küsimata.

lapsuke oli selle külma ja tuulega vee peal võistlemas. noored, ma ütlen, süda soe ja jaksu on. mina oleksin täiega ära külmunud. st ma tegin seda kaldalgi. aga tema oli hirmus tubli ja tuleb mingi auhinnaga koju.
tore, et keegigi siin tubli ja edukas on.
kuigi vahel tundub mulle, et ma olen ise ka :)

Share

mõni päev kohe on selline…

vähe sellest, et mul pole olnud aega kirjutada (jälle!), mul pole olnud aega ka korralikult välja puhata. ometi olen igal öösel 8 tundi uneaega kätte saanud. ometi tabab hommik ootamatult.

täna keetsin uimaselt lapsele putru, valasin veel piima juurde, et liiga paksuks ei hauduks, ja siis, kell 7.30, avastan, et pekki, see oli viimane piim. ja et mulle kohvi peale ei ole tilkagi enam. ja et ületeepood on lahti alles 9st.
lõppes sellega, et ma ei söönud ka midagi, kui läksin last kunstipraktikale viima. läbi kooli, et raamatud ära anda ja vihm ja suur joonistamisalus ja kokkupandav tool ja puha, otsetramm Kadriorgu ei käi, võib ju vahel last natuke aidata ka.

muidugi hakkas niimoodi tund ja kauemgi üleval olnuna jumala halb. sest organism on harjunud, et selle aja jooksul saab ometi süüa ja selle päeva kohustusliku kohvi. miks ma mingit võikut hambusse ei pistnud, ei saa siiani aru.
olime varakult kohal, õpetaja ja klassivennad tulid ka, nii et leidsin, et ma ei pea tingimata otse tööle minema. kimasin poest läbi, et võtan piima ja üks kord elus mingi valmis võiku – ja kas oli siis kell 9 poes kulinaarialetis võikusid? ei! see üks kord, kui ma mõtlen, et poevõikust oleks abi, vot siis ei saa seda!

tegin kodus kohvi ja samal ajal õnnestus paar muna liiga läbi praadida. kuiv munakollane ei ole hea.
tööle jäin veidi hiljaks. õnneks ei olnud probleemi, kui poole tee pealt helistasin ja ütlesin, et vist kisub jamaks. kui oleksin auto kohe kõrvale kallisse parkimismajja pannud, oleksin jõudnud. aga meil on vähe kaugemal üks kordades soodsam koht. ma siis need harvad korrad, kui autoga käin, pargin sinna. jalutatavat maad tuleb pea rohkemgi kui ühistransaga tulles. võib-olla umbes sama.

tööl läks suhteliselt tavaliselt, tõesti. kõrvalasjad, millega vahapeal tegelesin, olid küll ka hooti sellised, et ‘palun-ärge-mind-kiusake!’

edasi tuleb lõik teemal, miks mulle ei meeldi autoga sõita. st mulle tegelikult meeldib, aga mulle ei meeldi, kiui liiklus on täis ootamatusi ja sellest tingitud närvilisi juhte.
peale tööd oli vaja teha üks väike logistiline lüke. selline üsna lihtne. minna kesklinnast Telliskivisse, võtta üks pakike, viia see Noblessnerisse ning seejärel liikuda päris lähedale, Niine tänavale.
okei, kulgen rahulikult Suur-Ameerika, Tehnika, Rohu – ja siis vaatan, et oot, mis paremale Telliskivisse on tupik. jään esimeses reas seisma ja vaatan, et tõesti, raudteel on märgid ees ja mingi masin müttab.
ega väga pikalt ei mõelnud, põrutasin mööda Rohut edasi ja Härjapeast Ristikusse Karjamaa poole. pooles Ristikus tuli küll mõte, et ilmselt Rohust vasakult Telliskivisse ja siis vasakule Ristikusse ja siis Balti Jaama poole oleks äkki arukam olnud, aga enam ei olnud vahet.
pilt kiskus umbe Ristiku lõpus. vaatasin, et otse Koplist üle ei saa, mõlemal pool pikad sabad. keerasin paremale ja läksin Voltast Tööstusesse. ning no praktiliselt kohe Salme ristis oli juba see saba, mis on Põhja puiesteeni välja.
aju tegi kiire lükke, vasakule Kunglasse ning mööda Väike-Laagrit ja Vana-Kalamaja sain võidu. seal on see eelis, et Vana-Kalamaja on Tööstuse suhtes peatee.
edasi siis Kotzebue ja Kopli ja Telliskivi. läkski ainult mingi 40 minutit sellise 15 minuti otsa peale. tagasi Telliskivist Koplisse oli ka hea hulk ootamist
kuna Noblessnerisse saab hetkel ka ainult Kalaranna tänavalt, mitte Tööstusest, kihutasin uuesti Erika tänavale (vastassuunas oli karm ummik) ja sealt sadamasse ära. Niinesse saab sealt Vana-Kalamaja kaudu suhteliselt ringitamata. ainult et siis olid just bussid seal Tööstusest Niinesse minemas, Balti Jaama poolt tulevad parempöödel olevad autod ei saanud ka ära pöörata ja päris hullumaja.
pressisin end kuidagi kuskile ära ja parkimiskohe san küll otse maja ette. midagi head peab ju ka olema?

edasi õhtusse ja koju.
seda kassiliiva, mida siin tarvitanud oleme ja mis on üks odavamaid liivasid, pole Selveris ja Prismas enam näha olnud. olen igast muud mudru ka proovinud, aga ükski pole õigustanud oma 2-3 korda kallimat hinda.
lambist otsingut tehes leidsin vajaliku liiva mõnest netipoest, sealhulgast e-Coopist. eile nuustasin vannitoas ja peale seda tegin e-Coopi arvutis lahti. kolm kassiliiva tundus hea kogus. ja kui kuller juba korra toob, toogu rohkem. paar kilo jahu ja kaerahelbeid, kohviubasid ja juustu ja kartulit ja porgandit ja mis ma sinna kõik kokku korjasin. no ikka hulga asju, ise tassiks mitme korraga neid.
täna siis, ca pool tundi enne kokkulepitud ajavahemikku tuleb telefonikõne. õrn naisehääl teatab, et ta on kuller ja kas sobib, kui ta toob kauba varem ära. mina olin end juba koju sättinud, nii et jah.
ja tuligi mulle siia tütarlaps, üldse mitte suur, kolme koti kassiliiva ja kolme poekotiga.
nagu, päriselt.

muidu pole kurta. säilivusajad on mõistlikud, kartul söödav, jäätis (võtsin soodushinnaga jätsi lapsele) oli piisavalt kõva, et sügavkülma panna.

et see läks ka hästi.

veel veidi hiljem tuli muna-kurk-sibul-salat, otse talust.
ja nii see päev ongi veerenud..

pildil puudub tänase päevaga igausugne seos. küll on seos aga laupäeva ja pühapäevaga.

Share

liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

Share

hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.

Share

merehooaeg avatud

Eesti on ikka väike – kus sajab lund ja pannakse nalja pärast suusad alla, kus surfatakse mitu tundi merel. ehk siis hooaeg on nii nädalajagu täiesti avatud.

aga muidu läheb niimoodi, et ööpäevas võiks olla paar tundi rohkem või nädalas vähemalt üks päev lisaks. siis jääks leboaega ka. möödunud nädalavahetusel õnnestus suur hulk aega kodus veeta ja natuke isegi lebotada, aga millal järgmine selline nädalavahetus (või üldse paar päeva järjest) on, ei oska pakkudagi. sügisel? kui siiski. sest tööasjad muutuvad siis ilmselt taas.
vahel on tunne, et võib-olla oleks rikas mees ikka hea. et siis jaguks tegemist ka küll maa ja ilm, aga võiks tasustava tööga lõdvemalt võtta.
samas ma tean, et igal asjal on ka omad miinused, nii et ega ma seda rikast meest tõsiselt taga ei nutagi.

vahepeal lendas üks mail jälle sisse, sinna kulus oma kakssada sõna taas ära. mitte, et sõnad loetud oleks, aga no et ma lihtsalt kirjutan mujal nii palju, et siia ei jõua jälle õieti midagi.

kassid on endiselt need, kes siin majas järjepidevalt puhkavad.

Share

sardiinid, ja mitte ainult

ma olen nädala jooksul mõttes kirjutanud mitu positust, aga siia pole neist ükski jõudnud.

eelmisel laupäeval algama pidanud talgud muidugi siis ei alanud. meri ja värk mängus, no ei. isegi pühapäeva hommikul olid veel lumetupsud maas ja meri tundus natuke liiga külm-kuri. aga otsus sai tehtud ja päeva peale läks kõik paremaks. vistnagu. või kui mitte kõik, siis vähemalt ilm.
küsimärke, mitte talgutega seotud, on aga siiani õhus.

esmaspäeval sõin grillitud sardiine, Eestis. merevaatega ja puha. siuke fäänsi oli, mitte nagu Portugalis. st kala oli ikka kala, aga lisandid noh. hea oli, selles suhtes ei ole ka mingeid pretensioone.
lihtsalt korraga tundsin, et meie toidukohad on kas sööklad või siis sellised fusion-köögid. et kui tahta head, aga lihtsat, siis..
kuigi, teistpidi, Portugalis oli see lõpuks ikkagi natuke tüütu, et lisandiks oli alati friikartul JA riis ja kui tellisid salati, oli see roheline salat, sibul ja tomat. okei, lõpuks me juba taipasime küsida ainult ühte lisandit. ja mõnes üksikus (peenemas?) kohas olid roogadele erinevad lisandid ka. selles suhtes on meil huvitavam muidugi.
ja kokkuvõtteks juhtus see, mida karta oli – ma igatsen Portugali ikkagi natuke rohkem, kui arvanuks.
lohutus: sama poolsaar, ilma ookeanita, on selle aastanumbri sees plaanis.

nädala sees kolmel õhtul vähem või rohkem sadamas.
vahepeal mures, kui laps aknast ei paista ja tead, et veetemperatuur on mingi umbes kolm kraadi. lihtsam on kaugemal olla.

mingid asjad loksuvad siia, mingid sinna.

võrdluseks Portugalis.

Share