kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Kõik näis jätkuvat täpselt samas taktis - nargila-matte ja muidu häng, ometi oli situatsioon absoluutselt teine. Kindlasti mängis mingisugust rolli asjaolu, et kui Mohammed elas ühes oma eakate vanematega, keda me küll otseselt kuidagi ei seganud, siis noorte käsutuses oli eraldi poissmeestekorter. Kindlasti mängis vägagi olulist rolli asjaolu, et Ibrahim ja Aiham suitsetasid võrdlemisi harva ja sedagi enamasti rõdul. Ent mulle tundub, et peamiseks vaheks oli hoopis kolmas, märksa abstraktsem nüanss - Mohammed oli noortest siiski 10-15 aastat vanem, ja kuigi iseenesest ei tähenda see midagi, kandis ta endas justkui mingit raskust ja väsimust. Hoolimata sellest, et leidsime ühise keele ja ühise meele, mida ma meie tutvuse esimeste tundide vältel poleks ealeski oodata osanud, saatis Mohammedi tegusid ja nägusid mingisugune täiskasvanulikult tuim manerism. Siin oli aga kõik hoopis sundimatum, kergem ja... lihtsalt ääretult mõnusam.

Niisiis jätkus kõik PEALTNÄHA samas taktis kella neljani, ent sellegi väite puhul pole halba ilma heata. Järgnevate päevade vältel õppisin vesipiibukultuurist ja piibu toimimisest tõenäoliselt rohkem, kui kunagi varem. Pole ka imestada, Araabiamaades on vesipiipu pahvitud sajandeid, Eestis... mmm... no ikka aastaid, varsti vaata et kümmegi. No okei, paljud detailid võivad riigist riiki ja provintsist provintsigi erineda - vesipiipu ei asetata eales lauale, samuti mitte piibutoru, see antakse alati kellelegi konkreetsele edasi või sätitakse piibu lõppemisel tagasi ümber piibu; piibutoru edasi ulatades ei hoita seda, kui kellelegi osutavat sõrme; vesipiibu kontekstis ei kasutata mitte sõna "suitsetama", vaid hoopis "jooma" (drink matte, dring nargila).

Ent nipid ja nõksud selle kohta, kuidas tubaka(moosi)massi ja piibukabatäit kõige tõhusamalt ette valmistada, õhu läbipääsu kabast kõige efektiivsemalt tagada ning söetükke fooliumile parimal võimalikul moel asetada, on absoluutselt universaalsed ja kehtivad kõikjal. Noormehed on sõnatud, kui jutustan, milliseid söetablette oleme Eestis sunnitud kasutama - plöts, piibukaba keskele ja valmis. Vähe sellest, et vesipiibuaksessuaare (tubakas, söed, torud, tihtipeale piibudki) müüb siinmail enamus tillukesi toidupoode, on süsi saadaval täiesti teisel kujul - kilepakendi täie tillukeste tükkide ja oksaharudega raokestena. Aihami jaoks pole mingi kunst söekillukese lauale põrkamise kõla järgi otsustada, kas tegu on sobiva puiduga.

Piibu suitsetamise/rüüpamise eel süüdatakse näiteks gaasipliidil paras hunnik söetükke, asetatakse need siis eraldi kandikule ja kaetakse võimaluse korral veel fooliumi või piibukaba katmiseks mõeldud metalse silindriga - metalsed pinnad peegeldavad sütest vallandunud kuumuse omakorda tagasi ja tagavad kõigi tükikeste ühtlase hõõgumalöömise. Söetükid asetatakse piibukaba välimistele äärtele kolmnurkselt või ruudukujuliselt ning paljas mõtegi kaba keskel vedelevast otse sissehingatavast põlevast tabletist toob noormeeste näole valu- ja põlgusgrimassid. Ärapõlenud söekillukeste väljavahetamine on samuti aktiivne protsess, mis kestab piibu algusest piibu lõpuni. Ja tõsi ta on, piibud käivituvad siinmail hetkega, on mahedad ja magusad ning vabad igasugusest söemekist. Ja ühest piibust ei rüüpa/suitseta kunagi üle 2-3 inimese, ka Naseri restoraniõhtul oli kümmekonna mehe peale kolm, kui mitte neli piipu.

Aiham lubab juba kaheksast jalul olla ning koolistki läbi käia, loomulikult magame mõlemad suurima südamerahuga lõunani ja kui viimaks ärkame, on korter juba naerupahvakutest ning elavatest vestluskatketest pungil. Unustasin mainida, et poiste korterist otse üle tee laiub Süüria suurimaid, Tishreeni nimeline ülikoolilinnak - tähendab, korterist astub pea igapäevaselt loengute lõpul läbi käputäis sõpru-tuttavaid. Tihti kolitakse nargila ja matte´ga hoopis rõdule - perfect place for boobwatching... Boys are boys. Aiham lippab maja esimesel korrusel töötavasse võileivabaari ning naaseb kotitäie kogukate kanarullide ja kartulipätsidega - ühe maitsva kõhutäie hinnaks on keskeltläbi 7-9 krooni. Ka tänavad on täis müügikärusid, kust sama hinna eest meisterdatakse sulle momendiga sobiv suutäis, sisuks, mida iganes soovid ja mis parasjagu olemas on.

Aitan paaril inglise keele kateedri esmakursuslasel, kelledest üks oma tagasikammitud juuste ja nahkse tagiga oleks kui filmist The Grease välja kukkunud, kodutööga ühele poole saada ja plaanin end peagi viisakalt vabandada, et laptopiga kõrvalmaja kohvikulauas maanduda ja viimaks ometi kirjutamisega algust teha. Aiham loeb mu mõtteid ja poetab vaikselt: "Ära muretse, nad lahkuvad peagi. Pealegi, kui tahad kirjutama hakata, võid magamistoa ukse vahelt kinni tõmmata ja keegi ei sega sind." Kui armastusväärne temast, tunnen pisut piinlikkustki - nagu oleks mul siin midagi nõuda või kamandada.

Kella kolme-nelja paiku teengi viimaks õdusas voodinurgas kirjatükiga algust ja kuigi algul valdab mind pikaks veninud pausi järel paras kohmetuski - mis siis nüüd saama peab hakkama - leiab varsti kaotatud rütmi. Silme eest vuhisevad läbi flashback'id kümnetest umbsetest ja lärmistest küberkohvikutest ning tunnen ütlemata suurt rõõmu oma uue mobiilse sõbra üle. Kui õhtul kirjutamisse pausi teen, et ühes poistega mõneks ajaks nargila-matte taha diivanile vajuda, tahan Aihamilt küsida, kas ma võiksin teda mõnel päeval pildistada - mulle meeldib ta universaalne look ja meie senine põgus tutvus laseb aimata, et noormehest võiks sundimatu ja vaba modelli saada. Formuleerin parasjagu vastavaid mõtteid, kui Aiham pisut ebalevalt minu poole pöördub ja ääri-veeri pärib, kas tuleks ehk kõne alla, et teda mõni päev pildistaksin.

Esmaspäeva hommikuks seame kumbki oma telefoni poole kaheksaks helisema - Aihamil oleks siiski viisakusest vaja koolist läbi astuda ja mina plaanin päeva esimesel poolel Latakiast 70 kilomeetri jagu põhja jäävast Kassabist läbi käia. Ega ma muud ei teagi, kui kuskilt brošüürist kõrvu jäänud lauset, mis Latakiast Kassabini ronivat teed ambitsioonikalt üheks Süüria kauneimaks nimetab. Once again, it´s not the destination but the path that´s important.

Magame sisse, ent ärkame siiski loetud minutid enne kaheksat. Hommikuse rutaka sebimise meeleolu on korraga nii kauge ja nii tuttavlik - justkui tormaksin ise, võileib hambus, peagi uksest välja, et higise ja hilinenuna end auditooriumi külguksest esimesele vabale kohale poetada. Võidan vaevata eelmisel õhtul sõlmitud kihlveo selle kohta, kummal meist püsti-riidesse-ja-valmis saamisega kiiremini läheb - Aihamist oli äärmiselt mõtlematu kogenud backpacker´iga säärast kihlvedu sõlmida. Minu auhinnaks on paar minutit varast boobwatching´ut korterirõdul. Ülikooli väravaesine on tulvil kollastest taksodest, kust üha uusi ja uusi noormehi ning neiusid välja voolab, mapid ja portfellid käes ning kaenla all. Minu pea kohale näib paraku tõmmatud olevat ühtlane hall lina, mis vaid alumistest servadest pisut valgemat taevast laseb läbi paista.

Potsatame ühes Aihami ja Mohammediga pisikesse taksosse ning teel kooli poetavad poisid mind sobivasse minibussijaama. Kassabi vahet sõitev marsruuttakso (13kr) on praktiliselt täis ja vaid minutit viis hiljem asume raherabina saatel teele. Suurem osa Latakia südalinnast näib koosnevat juba eelnevalt mainitud valgetest siledapinnalise väliskrohviga kaetud madalamatest ning kõrgematest betoontornidest. Suunavööndeid eraldavad laiematel tänavatel lõputud palmiribad. Palmid saadavad meid ka vihmaks taandunud sademete taustal linna piiridest välja.

Teeäärsetel rohekatel nõlvadel võtavad võimust loendamatud apelsinisalud ja matemaatilise korrapärasusega rajatud oliivi-istandused, katkestatuna juhuslikest teeäärsetest küladest, garaažidest ja kauplustest. Päikegi piilub pilve tagant välja ja paneb paremale jääva peegelsileda järvepinna tuhandeis pärleis sillerdama. Pilved taanduvad, kui vaikselt tõusma hakkame ja viljapuuaiad kaljuseintelt tõusvatele võimsatele männi- ja seedrimetsadele ruumi teevad. Mõnel üksikul hetkel võiks tegu olla lausa Jaapaniga, arhitektuur-prügi-autod-ja-näod toovad tegeliku konteksti siiski igal korral kiirelt tagasi.

Veerand kümne paiku paistavadki mägede vahele poetatult esimesed Kassabi tornmajad. Roostehõngune silt juhatab "Nirvana" külalistemajja. Hetkega meenuvad Nepaali Himaalajad, kus iga küla iga võõrastemaja kannab nime stiilis "Annapurna", "Nirvana", "Shangri-La" jms. Taevas on taas halliks tõmmanud ja napilt linna kohal uppuvad mäenõlvad juba rasketesse pilvedesse. Esimese "kohaliku" näona tühjadel tänavatel möödub tee keskele püstitatud presidendiportree. Paremal pool teed kössitab kurvalt majaseinal sini-valge Casio reklaamkast. "Napoli Stuffed Pizza" sildi alt vaatab vastu suletud metallvõre. Ka enamike uuselamute aknad on kaetud ning poolikud betoonkarkassid ootavad rusutult ehituse jätkumist - näib tegu olevat tüüpilise mägise suvekuurordiga, mis külma ja lume saabudes asukatest hetkega tühjaks jookseb. Marsa poetab mind kõnniteele Armeenia Evangeelse Kiriku raskepärase hoone ees. Teisel pool teed tantsivad betoonaial kollatõves Mikid ja Minnid.

...

Tüdinud taevas vallandab järjekordse vihmavalingu, mis siin, kilomeetri-pooleteise jagu merepinnast kõrgemal, sunnib mind kohe kinnastuma-kapuutsistuma ja kõikvõimalikud jope lukud ning kompressiooninööridki kinni tõmbama. Rühin mööda rusuvalt tühja tänavat, keegi on mustaks võõbatud betoonseinale valge kriidiga kritseldanud "I NEED YOUR LOVE", järgmisel real seisab "Woman is not sufficient", kolmandal "CARELESS". Jääb selgusetuks, kas autori hääletu appikarje on suunatud taevastele võimukandjatele või kellele täpselt... Tihenev külm vihm sunnib mind peagi pooliku betoontorni ülemisele korrusele varjuma ja klaasitu aknaavause raamitud kõledailmelise mägimaastiku ees pähkleid krõbistama.

...

Vihm, mille sarnane Eestis pudeneks terve päeva, saab jällegi vaid mõnekümne minutiga otsa ning lubab mul edasi uidata. Sukeldun pisematesse tagatänavatesse ning leian kohe mõned ääretult romantilised maakividest laotud tarekesed, mis betoontornide taustal täiesti kontekstivälised näivad. Või õigemini näivad kaugusesse kaduvate mäenõlvade ja üksikute kivitarede ümber täiesti kohatud hoopis linna domineerima asunud uusehitised. Kui betoontornid (kujutlus)pildist kustutada, jumaldan sääraseid mäenõlvadele rajatud kompaktseid ühe-kahekordseid väikeasulaid, kus ühe mehe katuseservast algab teise mehe vundament, paanikas kanad sooritavad tundmatu võõramaalase ootamatu väljailmumise peale mõnemeetriseid sööstlaskumisi alumise naabri aeda ja igast tolmusest kambriaknast avaneb miljonivaade kaugustes rulluvatele sinakashallidele mäekontuuridele.

Sik-sakitan pisikeste majade vahel ja tõusen aegamööda selja taha jäävatest betoontornidestki kõrgemale. Roostesed satelliidiantennid, korpulentsed kirikutornid ja saledad minaretid eksisteerivad siin, pea Süüria-Türgi piiril üheskoos ja läbisegi hääletus harmoonias. Uitan läbi teisegi Armeenia kiriku hoovi ja vahetan mõne sõna hoonest väljunud mustas mantlis-sonis (kiriku?)härraga. Leian mainitud härra vaid viis-kümmekond minutit hiljem linna ülemisest servast tillukese kadunud tare lagunevaid kivimüüre pildistamas. "See oli mu vanaisa maja", kostab mees melanhoolselt ning mu ees avanev pilt meenutab mõne biograafilise linateose nukrat lõpustseeni, kus filmikangelane eepilise teekonna järel viimaks otsitud juurteni jõuab, olles sunnitud tõdema, et juurtest on füüsilisel kujul alles vaid kõdunev känd ning kõige ehedamal kujul eksisteeribki kauaotsitu juba algustiitritest saati mehe enese hinges ja südames.

Kell pole veel kolmveerand üksteistki, mul on suurem osa linnakesest läbi uidatud ning jalad veavad mind kui iseenesest mööda järsku mäenõlva ülespoole. Kivide, rohutuustide, kollaste põllulillekeste ja tundmatu koera saviporiste käpajälgede vahele tekkivad esimesed lumelaigud ning vaevalt pool tundi hiljem rühingi juba edasi läbi lörtsise lume. Tuttavad laialivalguvad käpajäljed jätkuvad siingi mu jalge ees ja tundub, et olen teel mäkke kasutanud täpselt sama teed, kui mu saladuslik neljajalgne eellane. See tähendab, mingit konkreetset rada siin polnud, ent näib, et oleme mõlemad intuitiivselt valinud optimaalseima liikumistee punktist A punkti B jõudmiseks.

Tõusen veelgi kõrgemale, jõuan lumise teerajani ning kõmbin teadmata suunas edasi. Kaugele alla ununenud linnakese argised helid ja hääled on ammu kadunud ning vaikus kõikehõlmav. Mäeseinad looklevad igas suunas kaugusesse, madalamal rohekashallilt ning kõrgemal lumetäpiliselt, hall taevas kestab jonnakalt. Lumised saapaninad lennutavad mu mõtted kaugele-kaugele aastatagustesse Himaalajatesse - kas tõesti on sellest juba aasta... ei-ei, kas tõesti on sellest vaid aasta...? Jalutan edasi, kuni järjekordse pimeda kurvi järel paistab eespool mäenõlvalt müürijupp valvetorniga ning kõrge varda otsas lehviv lipp, mis mu hetkega reaalsusesse tagasi toovad - olen vaid loetud kilomeetrite kaugusel Türgi-Süüria piirist ning mustas jopis-pükstes ja kahtlustäratava musta kaameraga varustatud tundmatu siluett moodustab keset lumevalgeid nõlvu lausa oivalise märklaua.

Pöördun poolel sammul ringi ja naasen kiiresti tuldud suunas. Laskun ringiga linna teise serva, pätsan müüri kohale ulatuvalt puuvõralt (paraku vanaks läinud) apelsini ja alustan kella ühe paiku tagasiteed Latakiasse. Koht juhi kõrval ja varsti välja ilmuv päike võimaldavad mul massiivsete okasmetsadega kaetud mäeseinu ning hilisemaid oliivi- ja apelsinisalusid sedakorda nende täies ilus nautida, ent... riigi kaunemaid teekondi? Nojah, selleks hetkeks polnud ma Süüriat üheksa kümnendiku ulatuses katvasse võrdlemisi elutusse kõrbe veel jõudnudki ning võisin endale säärast teadmatusest tulenevat ninakust lubada.

Poole kolme paiku olen tagasi tuttava elutoa tuttaval diivanil tuttava nargila ja tuttava matteklaasi taga ning haukan isukalt tuttavasse kartulipirukasse. Ühtlasi tutvun Aihami tüdruksõbraga, kes toatäie sõprade ees muretult ja kaelakuti poisil süles istub - traditsioonilises Islamis NO WAY! Aihamit endavanuseks pidav lasteaiakasvatajaks õppiv neiu on poisist tegelikult kaks aastat vanem - kõik noormehe sõbrad-tuttavad on hoolikalt instrueeritud saladust hoidma. Avalikud embused ja miilustamine ning läänemeelsus ja -keelsus võivad rannikul küll täiesti tavalised olla, ent säärane triviaalne vanusevahe on siin suureks asjaks. Vedeleme mõnusalt päeva õhtusse, siiski jõuan mõned tunnid veel ka kirjutada.

Teisipäeva hommik on tänuväärselt vihmane ja lausa kutsub kirjutama. Veedangi suurema osa päevast arvuti taga ja ka söögi- ning nargilapauside ajal sorteerin paralleelselt fotosid. Astun õhtul kööki ja olen suud avamas, et vabandada muudkui edasilükkuva pildistamise pärast, kui Aiham jõuab must ette, "Luba, ma räägin sulle ühe loo". Aiham siirdub tagasi lapsepõlve ja jutustab pisut patroniseerivagi lookese oma vanemast vennast, kes palunud Aihamilt abi hangitud jalgratta puhastamisel roostest ja vanast värvist. Tasuks lubanud vend aidata ka Aihami ratta uueks võõbata. Poisid puhastasid ja kraapisidki mainitud raami päeva-kaks, ent kui Aiham lubatud vastuteenele vihjas, lubas vend algul "hiljem, hiljem..." ning lõi viimaks lõplikult käega.

Ühel heal päeval, kui maja oli tühi ja õhk puhas, haaras Aiham vasemasse kätte kruvikeeraja, paremasse värske kuue saanud jalgratta ning taandas viimase "restaureerimiseelsesse" seisundisse. Kui vend tehtu avastas, oli ta muidugi püha viha täis ja Aiham sai korralikult pähe nii vennalt, kui isalt - vanemal vennal on ju ALATI õigus. But he made his point. Mina omakorda trööstisin Aihamit ja selgitasin, et pidev venimine ongi minu natuuri paratamatu omapära. Ent kui ma juba kord talle midagi lubasin, siis ärgu muretsegu - kokkulepitud pildistamiseta ma linnast ei lahku.

Kolmapäeva pärastlõunal lõpetan viimaks pikaleveninud jutu ja veedan seejärel kolm tundi internetikohvikus, kirudes sigaretisuitsu, internetti ja mida tahes - aasta jooksul uuendatud blogikeskkond põhjustab mulle kannatusi ja meelehärmi, mis jäävad esile tõusmata suvaliste lühemate kirjatükkide ülesriputamisel, ent tükivad seda võimsamalt esile kõneall olevate mammutsissekannete web´iavarustesse transportimisel. Kolm tundi ei kulu kõik loomulikult blogibürokraatiale, ent iga natukese aja tagant pean närvide rahustamiseks millegi kõrvalisega tegelema, nagu ikka. Oluliseks eeliseks sülearvuti kasutamisel osutuski üllataval kombel asjaolu (mis kirjutamise eel tõotas tööd hoopis pärssida), et mul puudub võimalus iga natukese aja tagant midagi internetist täpsustada või üle kontrollida.

Sissekande vahelt saan ühtlasi mahti pilk ilmateatele heita - neljapäevaks lubatakse puhast päikest ja sinist taevast ja ei midagi muud - loodan lubatud pildid hommikul ära teha, et seejärel viimaks edasi Aleppo poole liikuda. Järjekordse kummalise kokkusattumusena seisab ka mu kolmel uuel semul neljapäeval ees lahkumine korterist, seejuures lõplik. Nagu eelnevalt mainisin, elati varem korteris viiekesi, ent kolmekesi jäädes osutus avar korter lihtsalt liiga kulukaks - kuuüüriks 15 000 liiri, mis teeb ca 4000 Eesti krooni pluss sadakond krooni vee ja elektri eest. Ärgem unustagem, et keskmine kuupalk lihtsamate tööde tegijatele pidavat jääma 100 ja 200 dollari vahele. Ühesõnaga, olime kõik samaaegselt mullegi ajutiselt koduks saanud korterist lõplikult lahkumas - just nagu neli lapsepõlvesõpra, kelle teed viimaks lahku viivad. Mäletate veel, millist üüratut naudingut mulle pakub, kui kõik otsad lõpuks kokku jooksevad, nagu hea raamatu lõpus ikka.

Aiham oli vähemalt ajutiselt kolimas Mustafa ja ülalpool põgusalt tutvustatud seltskonna juurde. Mulle jäigi lõpuni selgusetuks, mitu või kes düüdidest seal korteris üldse elasid ja kes niisama hommikust õhtuni mune sügama saabusid. Igatahes astusime Aihamiga kolmapäeva õhtul mainitud korterist pooleks tunniks läbi ja ukse avamisele järgnenud pilt oli absoluutselt identne nelja päeva tagusega - nagu polekski meie ees olnud luust ja lihast inimesed, vaid kahemõõtmelised taustanukud, kes peategelaste lahkudes ja nööride lõtvudes kössi vajuvad, et päev-nädal-kuu hiljem samast kohast jätkata. Asetasime korterisse saabumisel "maskid" ette ja ma tundsin Aihamile tõsiselt kaasa teda ees ootava kardinaalse keskkonnavahetuse pärast. Vaid Mustafa eristus karjast ja nagu ma aru sain, oli ainuke inimene seltskonnast, kellega Aiham tihedamalt läbi käis.

Kui lahkusime, jätsin joviaalselt hüvasti ja kätlesin seejärel düüdid ka ükshaaval läbi, iga noormehe kätt vähemalt paari sekundi vältel pigistades ja talle samal ajal otse silma vaadates. Ja nende paari sekundi vältel näis igasse karilooma mingisugune tõsiseltvõetavus ja isiksus ilmuvat. Just neil põhjustel olen tihtipeale tüdinud suurematest seltskondadest ja hakanud viimaseid pidama puhtaks ajaraisaks - pahatihti on kõigi prioriteetideks vaid sotsiaalsed maskid kramplikult ees hoida, samal ajal silmanurgast piieldes, kas nad ikka sobituvad jätkuvalt karja. Kahe-kolmevahel võivad aga teadliku teejuhatamise ja tillukese taganttõuke korral pealtnäha ilmetumatestki karpidest pilkupüüdvad pärlid kooruda. Au inimestele, kes suudavad sama düüdideks tuimestatud karja keskel. Tere, Lauri!

Teel koju möödume ambitsioonikast elektroonikaärist, mille ingliskeelsel sildil "communication" asemel paraku "cominuction" seisab, astume läbi poest ning saabume korterisse lookas kilekottidega. Viimase (õhtu)Söömaaja ettevalmistamine algab alles kümne paiku, ent ei ole mitte tagasihoidlik - Mohammed valmistab potitäie pastat tomatikastmes, samal ajal kui mina peakokk Aihamit assisteerin ja üksteise järel valmivad riis, friikartulid, lihapallid ja suur vaagnatäis oivalist kapsa-porgandi-majoneesi-sidruni-ja-killukese-küüslauguga Salsa-kastet. Ka Mustafa ilmub pidulikule söömaajale ning näitab karjast väljununa tänuväärselt erinevat pale. Unustasin mainida, et düüdidest lahkumisel sidus Mustafa mulle kingitusena kaela traditsioonilise musta-valge ruudulise Palestiina salli sinise versiooni - narmastega ja puha. Meenutan Mustafad tänutundega hiljem nii tubakatossust läppunud marsades, kui liiva üles pühkivatel kõrbeväljadel, kus suud ja nina kattev sall pisutki leevendust pakub.

Õhtu venib taas öösse ning ärkame laisalt millalgi enne lõunat - ja särabki päike sinises taevas, nagu lubatud. Ülikooli ühe ühiselamu katuselt avaneb vaid üksikutest kiududest häiritud sinise taeva taustal sürreaalne pilt - kaks musta riietatud noormeest joovad katusele lohistatud ümara kohvikulaua taga vestlusse süvenenult teed. Lippan veel pooleks tunniks internetti, et kohalike viisaregulatsioonide nüansse täpsustada - piirilt saadud kahenädalasest viisast on tänaseks läbi kümme päeva ja pikendamine peagi päevakorras. Olin tegelikult lootnud kõneall oleva bürokraatiaga Latakias ühele poole saada - erinevad allikad mainivad kui ühest suust, et suurlinnades Aleppos ja Damaskuses on protsess alati aeganõudvam ja tüütum; samas mainivad samad allikad sedagi, et üldjuhul pikendatakse viisat alles päev või äärmisel juhul kaks enne selle lõppu.

Tagasiteel korterisse leian end korraga muretult keset tänavat kartulipirukast tilkunud kastmest niiskeid vasaku käe sõrmi lakkumast ja mõistan alles selle triviaalse tähelepaneku järel, kui vabalt ma end siin Süüria rannikul tundma olen hakanud ja kui lääneliku kohaga on tegu. Tavaolukorras ei tuleks mul selline pühaduseteotus idamaades ja islamiriikides, kus vasak käsi traditsiooniliselt tualetiskäigu järel taguotsa puhastamiseks on reserveeritud, isegi mitte mõttesse. Kusjuures, alles täna saan teada, et lisaks läänepärasele potiga tualettruumile on poiste korteris ka araabiapärane auguga kamber, ent keegi ei kasuta seda - mina pidasin esikuseinast avanevat suletud ust pikemalt mõtlemata seinakapiks.

...

Kui saabub Aihami neiu ja rõdule nargila ning matte üles seatakse, aiman et edasiliikumine võib veel homsessegi lükkuda. Pildistan vaheldumisi asju pakkivaid Ibrahimi ja Mohammedi ning miilustavat paarikest. Kui kell on lähenemas neljale, löön palagani otsustavalt laiali ja annan Aihamile mõista, kas nüüd või ei kunagi. Jätan hüvasti nädalalõpuks Tartousi naasvate korterikaaslastega ning kell neli sünnivadki maja kõrval pargis juba esimesed, veel pisut häbelikud kaadrid. Kuna meie aeg ja valgus on siiski üsna piiratud, ei saa ma "õiekese järkjärgulisele avanemisele" aega raisata ning annan Aihamile mõista, et lõpetagu naljad.

"Mida kuradit lähevad sulle korda teiste arvamused? Kes elab su elu - sina või nemad...? Paku, miks nad passivad või halvustavalt sosistada võivad - sisimas nad ehk kahetsevad ja on kadedadki, et neid kammitsev kombestik ei ole neil lasknud sääraste ´dekadentslike meelelahutustega´ tegeleda", kostan ilustamata ja ehk pisult tooreltki. Sellest lausest võiks kontekstiväliselt lugeda välja lugupidamatust Islami tavade vastu, mida siin tegelikult aga pole - jutt käib puhtalt "teiste arvamustest ja teiste pilkudest" - selle läbimatu massi raskusest, mis hoiab paljusid meist oma tiibu välja sirutamast ja igapäevakalju nõlvalt mustavana näivasse kuristikku hüppamast, et vaid hetkelise hirmu järel lasta end unistustehoovusest taevalaotusse tõsta.

Teadsin juba enne pildistama asumist, et Aihamit on kerge ja sundimatu pildistada ning mul oli tuline õigus. Tihtipeale piisab põgusast pilgust inimesele, et teada, kuidas ta kaamera ees käitub. Parimad ja loomulikemad pildid sünnivadki enamasti sobiva inimesega ringi hängides ja lihtsalt meeldivalt aega veetes, kõige argisemate taustade ja luitunumate kontekstide keskel, kaamera käe otsas kõlkumas. Nii läheb ka Aihamiga, jalutame linnatänavail, sõidame bussis, kõlgume treppidel, uitame sadamapromenaadil, luristame jäätisekokteili - ja sellest kõigest haarab mu kaamera üksikud hetked, et vaid viivu pärast taas elutult käe otsas rippuda ja vaid haruharva sama kaadrit või kompositsiooni korrata. Ehk siis täpselt samamoodi, nagu ma ka päevast päeva võõrastel tänavatel töötan - ette hoiatamata ning tihti täiesti märkamatultki. Kui ma Aihamit vaevalt pool tundi peale pargis alustamist linnaliinibussis pildistan, pole tal enam sooja ega külma faktist, et kõigi reisijate pilgud on meile kui kleebitud.

Möödudes ühest eriti kallitest masinatest ümbritsetud nelja-viiekordsest villast mitte kaugel ülikoolist, poetab Aiham mokaotsast, "See on presidendi onupoja maja... Ei-ei, ära näita näpuga! Ära peatu, tule kõnnime edasi..." Olgugi, et president on rahva hulgas äärmiselt armastatud, on just sellistest žestidest ja alateadlikest hirmudest tunda autokraatia hõngu. Maja kõrvalt, tänavaäärse varikatuse alt paistab munakollane Hummer ja Mercedese sportkupee. Maja ette sõidutee äärdegi on üles rivistatud Saksa lipulaevade BMW ja MB peegelpuhas mudelivalik. Kaks turvameest? lösutavad kõnniteele lohistatud plasttoolides ja kolmas vennike küürib parasjagu edevalt oranži uut Range Roverit.

Aihamile vastu tulles jätan pilkupüüdva stseeni pildistamata, ent kuidas võinuks ma teada, kelle või millega on tegu, kui üksinda tänavatel ringi uidanuks, eriti kuna villa arhitektuurilahendus on sama, nagu vasakule ja paremale jäävatel kortermajadelgi - ainsaks vaheks, et kui ühes elab ehk kümme-viisteist peret, siis teises üksainuke. No ja miljoneid maksev masinapark loomulikult. Oleksin pikemalt mõtlemata pildistanud paar kaadrit ühe ja teise nurga alt, suure tõenäosusega tänavagi ületanud ja majast puutekauguselt möödudes (turva)mehi sõbralikult tervitanud. Ja suure tõenäosusega oleksid mehed mind ka vastu tervitanud ja ohutuna näivast kaameraga poisikesest ei midagi enamat kahtlutanud/mõelnud.

Tõsi ta on, et kui Aiham oleks endale sellist naiivset tegevusvabadust lubanud, võinuks situatsioon hoopis teisiti lõppeda. See näide mahub samasse kategooriasse minu, kui valge ränduri hiiglasliku seljakotiga, mida veel kordagi pole kuskil läbi otsitud. Olen juba varasemategi juttude juures maininud, et kasutan vahel teadlikult säärast naiivse turisti maski, kes (ühes oma kaameraga) võib enesele lubada paljutki, mis kohalikele halvimal juhul (olenevalt režiimi radikaalsusest võite "halvimal juhul" asemel lugeda "parimal juhul") trellidega võiks lõppeda.

Möödume presidendi teisegi onupoja villast ning ma pärin irvitades, kas linnas ausaid tööinimesi elab. Aiham tõdeb, et enamus riigi koorekihist kui mitte ei ela siin, siis omab Vahemeretuultest hellitatud Latakias vähemalt maju, ja on ju presidentki siit kandist pärit. Kui sadamapromenaadile jõuame, mainib Aiham, et on siin esmakordselt - ka see on juba vana paradoksaalne nali, et just mina vean kohalikke tihtipeale nende kodukohtades paikadesse, kus nad varem pole viibinud.

Kui seitsme paiku tagasi korterisse jõuame ja Aiham vannitoa kraanikausis geeli juustest välja pesema asub, paljastab ta vasemale abaluule väriseva käega tätoveeritud "NO ONE DESERVE". Aiham pärib mu arvamuse järele ja kuigi permanentse kunstiteose esteetiline väärtus jätab tugevalt soovida (või ehk vastupidi, seda enam), on tegu konkreetse personaliseeritud sõnumiga, mida ei saa öelda meie mail nii populaarsete nunnude liblikate ja salvate skorpionide ja okkaliste rooside ja-jumal-teab-mille-kohta.

Lobiseme veel ühes õhtuse nargila-matte´ga ning ma jutustan Aihamile kolmest eluteel kohatud noorest, 30ndate esimest poolt tiksuvast inimesest, kes ootamatu kannapöörde on teinud või kohe algusest vastuvoolu rühkinud. Lisan siinkohal vaid äärmiselt lakoonilised karakterikirjeldused:

a)karjääriredelil edukalt roninud Iisraeli tarkvarakompanii osakonnajuht Yosi, kes KLÕPSU järel oma korteri ja töökoha üles ütles, koti pakkis ning pooleks aastaks India lõunatippu pisikesse külla India keelt ja trummimängu õppima lendas - Yosiga tutvusime hiljem Nepaalis, väisasime üheskoos Tiibetit ning elasime poolteist kuud kõrvuti Kathmandu saastesuduses kevades;

b)30ndaks eluaastaks Prantsusmaa võimsaima, meelelahutusärile spetsialiseerunud juurafirma direktoriks tõusnud Pierre, kelle tööpäevad koosnesid kontinentidevahelistest esimese klassi lendudest ja lõuna- ning õhtueinetest A-klassi staaridega, nagu nt. Robert de Niro, Salman Rushdie, Monica Bellucci jt. Pierre´s süvenenud vastumeelsus selle kristallmaailma võltsituse vastu ja kumuleeruv konflikt firma ekstsentrilise presidendiga (muide, kas pole huvitav, et rikkaid-ja-ilusaid nõdrameelseid kutsutakse imetlevalt ekstsentrikuteks, meiega samal pulgal olijaid aga dementseteks skisofreenikuteks, kes kuuluvad vastavate meditsiiniliste institutsioonide tegevussfääri) viisid nii kaugele, et temagi lahkus KLÕPSU järel kompaniist ning on oma positsiooni ja mõjuvõimu arvestades äärmiselt tagasihoidliku lahkumiskompensatsiooniga viimased aasta-poolteist seljakotiga tagasihoidlikult ümber maailma ringi rännanud.

Me kõik oleme kuulnud idealiseeritud lugusid säärastest hingedest, kes on tühja edu ja võltsi jõukuse vahetanud lihtsate, ent siiraste ja tõeliste väärtuste vastu ja meil on enamasti neist sarmikalt punutud modernsetest muinasjuttudest üsna kõrini - hullemaid klišeesid annab otsida. Aga loomulikult, raamatutõed jäävadki vaid kauniteks, ent kaugeteks ja võõrasteks mullideks - seda kuni hetkeni, mil mainitud muinasjutukangelastega näost näkku kohtume, tassikese tee taga jalgu sirutame, videvikuvarjus vandeseltslaslikult joint´i jagame...

c)neiu, kelle filmialane haridus ja rikkalik tutvusringkond võimaldaksid tal enam kui lahedalt reklaam- ja kommertsteoste kõlisevas maailmas ära elada, kes selle asemel aga juba enne erinevatelt fondidelt vastavate finantside kindlustamist emalt raha laenas, et kaugetel maadel vändata dokumentaalfilmi hääbuvate rahvaste unustatud kannatustest - sellest, millesse usub ja mille talletamist tulevikuks tähtsaks peab.

Need on vaid kolm ülimalt põgusat näidet inspireerivatest inimestest, kellega mu elutee on ristunud, kes on jaganud minuga oma muresid ja rõõme, omi käike ja mõtteid, ja keda mul on (olnud) au sõbrakski nimetada. Aga nad jäävadki vaid läbipaistvateks klišeedeks, kuni sa ise pole neid kohanud, puudutanud, kuulanud...

Ühtlasi "vabandan" Aihami ees etteulatuvalt ning selgitan oma kalduvust intensiivsete kohtumiste järel jäljetult kaduda, kui hunt, kes hulgub omapäi. Kui ma olen KOHAL, püüan ma tõesti OLLA kohal, kui liigun edasi, olen kohal uues kohas ning pea võimetu nätsuna venivaid pikamaakontakte pidama. Paljudele on see märk ülbusest, hoolimatusest ja loendamatutest muudest pahedest, mis teha - kellele ema, kellele tütar. Minu parimate sõprade ringi on aga jäänud inimesed, kes seda mõistavad ja kellega mul pole vähimatki probleemi jätkata juttu poolelt lauselt, just sealtsamast, kus see nädala-, kuu- või aastapäevad tagasi katkeda võis.

Samal õhtul poetrepist lahkudes kostis Aiham, kui muuseas, "Laupäevast, mil sa saabusid, on mu peas kõik pahupidi pööratud."
"Unusta mind, ent mäleta mu sõnu", püüan peatset lahkumist Aihami jaoks leevendada, "ära kurvasta, et ma lahkun, vaid rõõmusta, et üleüldse saabusin." Paratamatu tõsiasi on fikseeritud fakt, suhestumine sellesse aga meie enda valida. Oleme koosveedetud nädalapäevade jooksul lähedaseks saanud, tunnen end kohati Aihami suure vennana - samas olen enam kui teadlik, kuipalju küpsem ja sügavam on Aiham 19.a. minust, kel praegusega vaid üksikud ühised kokkupuutepunktid ette on näidata. Vähemalt nii tundub mulle retrospektiivis. Vundamendiauk oli küll ehk sama, õnneks kiskusin sinna kiirelt kerkima hakanud viltuse lobudiku varsti maha, et lihvitud seedripuust ja läbikumavatest paberseintest vaikselt uut ehitama hakata.

Uinume kokkuleppega poole kaheksa paiku üles karata, et koostöös hommikupäikesega veel mõned pildid pintslisse pista. 7:30 - pilves; 8:30 - pilves; 9:30 - pilves; 10:30 - pilves; 11 paiku lohistame end sellegipoolest välja. Veel enne majast väljumist jäädvustan Aihamist paar kaadrit treppikotta langevas eredas valguslaigus. Linn oleks kui hüljatud, tänavad ja ülikooliesine on praktiliselt inimtühjad - muidu lakkamatu taksokakofoonia asemel kükitab tee ääres vaid paar õnnetut kollast autot. On ju reede, moslemite perekeskse nädalavahetuse algus. Uitame piki vaikseid tänavaid ja teeme juttu niisama tühjast-tähjast, kõik oluline sai nagu eile õhtul öeldud. Filmides kuuleme tähtsaimaid tarkuseteri ja hingestatuimaid hüvastijätte ikka vahetult lõputiitrite eel, elu otsad ei jookse paraku alati täpselt õigel hetkel kokku. Teevad seda varem, hiljem või jäävadki ühte sõlmimata. Ent kui vahel õnnestub jälle nagu filmis, on mul rõõmu ja rahulolu laialt.

Vaevalt pool tundi hiljem teengi ettepaneku tagasi pöörduda, tean täpselt ette, et paremaid kaadreid, kui juba pildistatud räpasest trepikojast me täna enam ei saa. Või kui siis vaid samast räpasest trepikojast. Kümme minutit peale kahtteist sulgeme eneste taga lõplikult korteriukse - minul seljas üks ja kõhul teine seljakott, Aihamil kaks kolossaalset spordikotti kummalgi õlal. Lahkume samast bussijaamast - mina põhja, Aiham lõunasse. Minul ümber parema randme Aihami kingitud käekett, Aihamil raamatu vahel minu pühendustega fotod.

Hommikul kotte pakkides olin juurelnud, kas libistada Aihami pükste- või kotitaskusse tänutäheks võõrustamise eest mõned näritud nurkadega kupüürid, ent pidasin siiski paremaks seda niiviisi vägivaldselt ja pealesurutult mitte teha. Ja õigesti tegin, see tähendab ei teinud - kui Aihamiga ettevaatlikult samal teemal juttu püüdsin teha, päris ta pikemalt mõtlemata, kas ma olen lolliks läinud ja tegi igasugustele edasistele mõttearendustele kategoorilise lõpu. Kogu siinviibitud aja jooksul oli mul enam kui tegu, et mõnelgi korral poe- või võileivaarve maksta. Minu parimateks saavutusteks jäidki paar 50:50 jaotatud kulu.

Pole imestada - jõud olid ääretult ebavõrdsed ja koduväljakueelis Süüria käes - kord keeldus kaupmees minu esimesena letile asetatud rahatähte vastu võtmast ning jällegi sai kodumeeskond punkti. Kord lükkasin Mohammedi naljatades võileivabaarist välja, et ise arve maksta, mõistsin peagi, et asi on tegelikult naljast kaugel ja ma oleks noormeest peaaegu rängalt solvata võinud ning lasin tal galantselt limonaadi, juurviljade jms. eest maksta, saateks ohtralt tänades. Sellised siis on lood moslemite külalislahkusega.