kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Mul on rõõm teatada, et laupäeval lisandus mu niigi eklektilisele hääletamiskarjäärile oluline verstapost. Nimelt leidsin end kella kahe paiku pärastlõunal ei vähem ega rohkem, kui kahe värvi keskelt. Sinine ja valge. Valge ja sinine. Lõputult lumised nõlvad ja tipud ning relvitukstegevalt sinine taevas. Olnuks mul GPS ühes, kõikunuks selle kõrgusnäit 2900 ja 3000m vahet.

Vaikus. Võrratu vaikus. Kuni tuul tuure tõstab ja seni vagusi orus püsinud pilvemassiive uludes minu poole tõukab. Aukartustäratav müür nihkub üha lähemale, ähvardades mind ehk parimal juhul veerandtunni jooksul tihke valge vatiga katta ja ümbritseda. Tavaolukorras plaksutaks ma rõõmust käsi, ent 3km kõrgusel merepinnast võib pilvedega ühes saabuda juba kuri külm ja tige tuul. Ahjaa, nagu ma äsja avastasin, on mu kompass kotis põrutada saanud ning punane osuti näitab, kuhu juhtub...

...kuni korraga eristab mu kõrv ulguva tuule vahelt mehhaanilisemat sorti kiunumist. Üksteise järel paiskuvad läbimatuna näivast pilvemüürist välja mootorsaanid maskistatud meestega, nagu rühm apokalüptilisi ristirüütleid. Mootorratsud rebivad end must mööda otsekui madallennul, paisates õhku laiad lumevallid. Mul jääb üle vaid aimata, mida võisid mõelda mehed ise, leides kolme kilomeetri kõrgusest tühjusest eest püstise pöidlaga poisi.

Edasi läks kõik juba lihtsalt ja ladusalt - hetk hiljem hoidsin end ühe käega elu eest kinni, teine kulus pildistamisel marjaks ära. Lai irve ei kadunud mu näolt ka siis, kui lumi oli juba kurguni ja pisaradki vastutuulest silmis. Priceless!