kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Ja olengi tagasi. Nagu polekski (aastaks) kuskile kadunud. Ilmun välja sama ootamatult, kui õhkõrn lumevaip esimese advendipüha ajal, saabudes alati just siis, kui kõik on viimsegi lootuse kaotanud. Toon lastele lusti, emadele silmarõõmu ja isadele südamerahu. Katan ajutiselt halva ja inetu, puhastan patud ja peegeldan valgust... Okay, okay, I get it - enough!

Mis siis vahepeal õigupoolest juhtunud on? Peale selle, et meie kõigi eluaastatel pügal juures ja alatud hirmujutud maailma laastavast majanduskriisist (t)ärkama näivat inimsugu taas ahelaisse suruvad. Kel mu sügiskrüptiline sissekanne dešifreerimata jäi, olgu teada - veetsin novembrikuu Tõusva Päikese Maal. Kui peaksin Jaapani-elamuse üheainsa lausega kokku võtma, ütleksin, et tegu on armsaima ja absurdseima paigaga, kus eal viibinud olen. Jaapani geopoliitiline isolatsioon ja Teise Maailmasõjani okupeerimata jäänud maa-alad on süüdi selles, et Jaapani kirjeldamiseks mujalt võrdlusi tuua on pea võimatu. Pelga poole tunniga võib reisida läbi aastasadade, kui mitte -tuhandete ja viirukihõngust läbi imbunud iidsete templite vahelt päikest varjutavate pilvelõhkujateni jõuda. Veel enam, modernne ja muistne on teineteisest läbi imbunud, kui Yin ja Yang - viirukipuhmaid süütava munga vööl võib kohata GPS-raadiosaatjat; 43-korruselise bürootorni katusele rajatud helikopteri maandumisplatsi kõrval aga hoolitsetud altarinurka.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Materjalid Jaapanist - absurdsed bukletid ja koomilised keelekonstruktsioonid, sure-või-maha-kui-armsad piletikontsud ja muu säärane träni ootavad sorteeritult Eestis sahtlinurgas oma järge. Kui saan nüüd kirjutamisega taas järje peale, siis suve hakul Eestisse naastes panen tagantjärgi ka sügisese Jaapani päev-päevalt kirja. Poliitilikasse ma nina ei pistnud ja aktsiakurssidega ei mänginud, sestap ei tohiks poole-aastasest hilinemisest suurt hullu olla. Kuidas palun? Ahaa.. panid tähele, jah? Kas ma mitte paari rea eest "...suve hakul Eestisse naastes..." ei kirjutanud? Aga mida muud see tähendab, kui et villased sokid on taas seljakoti parempoolses küljetaskus ja mu rahakott paks viiest valuutast (siinkohal juhin tähelepanu, et sõna "paks" on vaid literatuurne kujund).

Ja käesolevaid ridu kirjutangi ma juba Vahemere idakalda boheemlaslikust üliõpilaskorterist - täpsemalt Süüria Araabia Vabariigist, rammestunult meretuulte süleluses vedelevast Latakia-nimelisest rannikulinnast. Enne, kui ma päris algusesse siirdun ja senist (nädalast) teekonda kirjeldama asun, veel mõned sõnad edasistest plaanidest. Eeldatavasti jätkan paari päeva jooksul oma teekonda ja sean sammud sisemaale, legendaarse Eufrati kallaste suunas. Eufrati äärest kulgen edasi itta, kuni Iraagi-piir mu tee sulgeb. 180-kraadise kannapöörde järel toibun pisut Damaskuses ja libistan end Liibanoni. Seejärel tagasi Damaskusesse (tingimusel, et Süüria mind ikka teistkordselt riiki laseb) ja edasi salapärasesse Jordaania kuningriiki. Nüüd toimub võimalikes plaanides väike lahknevus. Variant a) korral püüan Jordaania lõunatipust üle Punase Mere otse Egiptusesse, Siinai kõrbemaastikele seilata. Variant b) korral proovin Lõuna-Jordaanias õnne Iisraeli piiriületusega. Võttes arvesse, et selleks ajaks kaunistavad Süüria-viisale lisaks mu passi ka Liibanoni templid, on tegu sõna otseses mõttes õnnemänguga. Kui Iisraeli-templitega Süüriasse pääs on absoluutselt välistatud, siis vastupidises situatsioonis sõltub riikipääs õhutemperatuurist, päevapoliitikast ja... ehk kõige rohkemgi sellest, kas ettejuhtuva piirivalvuri pruut andis talle ikka eelnenud õhtul kätte.

Iisraeli lisandumine marsruuti sõltub suuresti ka sellest, mis kell, päev ja kuu juba kätte on jõudnud ajaks, mil Punase Mere soolased tuuled viimaks mu ninasõõrmeid paitavad. Ühtlasi sellest, kas mu armas kodumaine sõber Lauri, kes hetkel end Iisraeli lõunatipus Eilatis kosutab, on selleks ajaks juba riigist lahkunud. Ja lõppkokkuvõttes on kõik plaanid määratud nurjuma, nii et... aeg näitab. Küll tean hetkel niipalju lisada, et eile saabunud sõnumi kohaselt ootab mind Tel Avivis soe sohvakoht. Nimelt on mu teine armas sõber Yosi, kellega ma mullu kevadel 3 kuud Nepaalis ja Tiibetis aega veetsin (ja kellest teie pole veel sõnagi kuulnud, kui te just mu Tiibeti-ülestõusu teemalist Eesti Ekspressi artiklit lugema ei juhtunud), tagasi Tel Avivi kolinud ja ootab mind avasüli külla. Ja kui ma tõesti leiangi end viimaks Tel Avivist ja tasuta katus pea kohal on garanteeritud, tähendab see ideaalset võimalust mu kaheksa-kuise ´Eestist-mööda-maad-Tiibetisse´ reisi lahtijäänud otsad mingilgi moel kokku sõlmida. Juba Jaapani eel olin kirja pannud 30 A4-lk jagu teksti, mida kellegi silmad pole veel näinud, paraku ei jooksnud sulg Eestisse naasmise järel ladusalt edasi, nagu olin naiivselt lootnud.

See, kas keegi mainitud reisi toimumist enam mäletabki või kas selle kirjanduslik jätkumine enam kedagi huvitabki, on minu jaoks täiesti teisejärguline. Nagu olen eelnevaltki maininud, panen seda kõike kirja eelkõige enese, ja loodetavasti ka oma järglaste tarvis. Ja ka oma vanemate tarvis, kel nende Nõukogude okupatsioonist määritud ja risustatud nooruspõlves polnud õnne sedavõrd kompromissitult reisida. Kõik ülejäänud põhjused on juba kaugel tagapool ja ma usun, et just selle kompromissituse pärast saavutas mu reisikiri ka väljaspool sõprade-tuttavate ringi loetavuse, mida ma kirjutamise alguspäevil kindlasti oodata ei osanuks.

Siinkohal tahaksin vahepalana meenutada seika 2008. aasta 26. jaanuarist, mil üle India tähistati Vabariigi Päeva. Hoolika ajastuse tulemusena sättisin end just 26. jaanuariks Delhit läbima, et olla oma silmaga tunnistajaks grandioossele sõjaväeparaadile. India mastaapsust arvesse võttes olin paraadis paraku pisut pettunud ja tahtsin kindel olla, et kas see oligi siis kõik?! Viimaste marssijate möödudes lasin pilgul ringi käia ja lähenesin kolmele valgele naisterahvale, kelle siniste kaantega Lonely Planet justkui "Turistid! Turistid!" karjus. Aga tihtipeale ongi just turistid kõikvõimalikest päevakavadest, tähtpäevaplaanidest ja muust säärasest märksa teadlikumad, kui päevarutiinis ringlevad kohalikud. Paraku ei teadnud ka naisterahvad mulle midagi täpsemat öelda. Minutilise small-chat´i järel kostus möödapääsmatu "So, where are you from?", ja lausunud "Estonia", helisesid korraga mu kõrvus kodukeelsed sõnad "Aga miks me siis inglise keeles räägime". Sulatõde. Ja veel minutike hiljem lõi üks naistest uskumatusest käed kokku ja selgus, et tegu on ju minu truu lugejaga.
Un-be-lie-vab-le!

Eks ma ikka lootsin, et mu jutustus vaikselt ka Interneti-avarustes lekib, aga et ma teisel pool planeeti pea 20miljonilise elanikkonnaga metropolis oma lugejaga kokku jooksen... See oli tõepoolest niivõrd uskumatu, et hakka või uskuma.
Aruande lõpetuseks veel niipalju, et nagu mainisin, on sügisel kirja saanud 30 lehekülje jagu teksti tänaseni üles riputamata. Ja üles riputamata need ka jäävad seni, kuni mul pole päris selget pilti sellest, kuidas hapnema jäänud reisijutt viimaks kokku tõmmata. Kord jäi juba kõik poolikuks ja ei taha, et see teistki korda juhtuks. Eestlane on oma traagilisest ajaloost tulenevalt õnneks kannatlik elukas, kuumaverelisemad lugejad oleks mind säärase alatuse eest tõenäoliselt juba ammu rattale tõmmanud. Loodetavasti saab kõik aga vastuse järgneva kolme kuu jooksul, sest mu mentaalse kalendermärkmiku maikuu teises pooles seisab ülesanne, mille täitmiseks pean vähemalt ajutiselt Eestisse naasma.

See sai nüüd kõik pea ühe hingetõmbega kirja pandud, ent tundub, et oluline on öeldud ja aeg päevakajalisse naasta. Palju õnne teile, kes te ülaloleva tuhande tegelikult-ju-asjasse-mittepuutuva-sõna järel siiani kohale olete jäänud - võite endale välja kirjutada diplomi käesoleva blogi vastuvõtukatsete eduka läbimise puhul. Sest, mis seal salata, on ka vanu tuttavaid ja lapsepõlvesõpru, kelle teed, mõtted ja ütted on aastate jooksul minu valitust kardinaalselt vastupidises suunas kulgenud ja kelle tagasiside aastataguse reisijutu kohta võib kokku võtta järgnevalt: "Tead, hakkasin küll lugema, aga jäi katki... kas lühemalt ei saaks?" Sorry, ei saa :)

Üks olulisemaid väärarvamusi, mis puudutab analoogseid seljakotirännakuid, on see, et see kõik on üks suur meelakkumine. Paljude inimeste arusaamades ja mõtetes võrdub reisimine õhukonditsioneeriga lux-bussi transpordiga ühe hotelli basseini äärest teise hotelli rootsi-laua äärde, kaamelisõiduga ümber püramiidide, kalamarja ja Cabernet Sauvignon´iga Eiffeli-torni tipus - You get the point. Ja siinkohal ei mõtle ma mitte teid teiselpool ekraani, vaid omi argiasju toimetavaid inimesi, kellega minu tee erinevates maailmanurkades päev-päevalt ristub. Samas lauses poetatud India ja Tiibet, Kreeka ja Maroko jätavad tihtipeale väärmulje pudrumägedest ja piimajõgedest või piiramatu krediidilimiidiga Platinum-kaardist. Mis jääb sellise pealiskaudse või keelebarjäärist takistatud suhtluse korral tagaplaanile, on see, et kohati võib ka 23 tundi ööpäevast olla tegelikult nii raske füüsiline, kui ka vaimne katsumus.

Üksindus, kurnatus, magamatus, jõetus, janu, nälg jne. võivad olla päevi mu ainukesed kaaslased. Muinasjutuline jalutuskäik pilvepiiril võib hetkega pöörata äikesetormiks mägedes - nähtavus kahaneb nullini, jäised raheterad peksavad halastamatult näkku, õel tuul lõikab kui noaga läbi ihu ja üks sokk on läbivettinum, kui teine. "Bussiga Iraanist Pakistani" on vaid kolm lakoonilist sõna, mis tegelikult varjavad endis kuni 12h põrguretke - liiv pühib läbi klaasideta aknaavauste otse silma; iga auk ja konarus laguneval kõrbemaanteel paiskavad sind kümmekonna sentimeetri kõrgusele istmest vaid selleks, et sekundi murdosa hiljem sabakondi ragisedes tagasi jäigale alusele lajatada; viis kohalikku istuvad su ümber, jälgides sind sõnagi lausumata läbitungival pilgul ja köhides sulle otse näkku mürgiseid konigaase. Päikese loojudes lisanduvad perioodilised vappekülmad ja ainsaks meelelahutuseks jääb üle vaid püüe külmavärinaid istmelt istmele põrkumisega sünkroniseerida. You get the point.

Ma ei hala. Lausa vastupidi, olen viimaks jõudnud vaimsele arengutasemele, kus suudan juba kõige ebameeldivamates situatsioonides endale teadvustada, et katsumuse möödudes on rahuldus selle ületamisest seda suurem ja mälestus seda erkam. Tagantjärele nentida, et kasvame ja õpime eelkõige just läbi raskuste ja negatiivsete elamuste, ei ole mingi kunst. Elu pole muud, kui lõputu Ameerika raudtee ja tõeline kunst on igas põhjas teada, et edasi saab järgneda vaid tõus. Ja ma ei mõtle teadmise all resigneerunud ohkamist a la "..ei nojah... küll ma üle elan... mis mul üle jääb... blablabla..", vaid püstipäi kogu sulle kaelasadavale pasalaviinile vastuastumist, lai irve ühest kõrvast teiseni. Mitte teadmist, vaid iga kui viimase keharakuga tunnetamist.

Ja mis seal salata, ka suurt osa võimalikke lugejaid jätab enam kui külmaks, mitu teenrit sind Sri Lanka rannamajakeses ümmardas või mitu kasti viskit ja mereande su maakleri-tunnipalk kuskil Okeaanias kinni plekkis. See kõik võib olla muidugi huvitav, kui seda pole kajastatud läbi (just eestlasele pahatihti nii tüüpilise) arrogantsi-varjundi, ent tõelist lugemis(kahju)rõõmu ja -rahuldust pakuvad meile just teiste ebaõnnestumised ja raskused. Ja see pole niivõrd kultuurispetsiifiline, kui inimnatuuri lahutamatu osa. Need on hetked, mil tõstame pilgu hetkeks raamatust (või, kui soovite, ekraanilt), kuulatame ehk akna taga kõledalt uluvat tuult ja kamina olemasolu korral vaikset tulemüha ning puupakkude praksumist, tõmbame sooja pleedi tagasi üle väljalipsanud varvaste, rüüpame sõõmu kuuma kakaod ja ohkame kergendusega "Jumal tänatud, et on selliseid oinaid, kes käivad ja kannatavad... nii et ma ei pea seda ise tegema."

Sellest kõigest enam kui teadlik olles pakungi teile juba loo algul (kui aus olla, siis tegelikult ju isegi enne loo algust) paraja prääniku. Nimelt algas mu käesolev reis saatuse tahtel ühe suurima ebaõnnestumisega, mis meid 21. sajandi modernse reisimise ajastul üldse tabada saab. Või noh, kui ebaõnnestumiste skaala üheks äärmuseks seada surm, kui ainus "absoluutne ebaõnnestumine", on tegu siiski üsna tagasihoidliku ämbrisseastumisega. Isegi kehavigastustest jäi asi kaugele... aga andke ometi armu ja lubage mul tömpi reaalsust literatuurse dramaatikaga vürtsitada :)

Niisiis oli tegu 31. jaanuari õhtutundidega ja viimaks ometi olid kõik ettevalmistused omadega otsakorral. Ja mis ei olnud, jätsin ma südamerahuga kõrvale, olles teadlik, et oma viga, et varem ei alustanud ja tegemata/lõpetamata toimingute pärast halama jääda oleks pelgalt ajaraisk. Nagu tavaks on saanud, möödus mu viimane öö enne lahkumist unetult ja kotiklambridki klõpsatasid kinni alles siis, kui abivalmis autojuht maja ees juba närviliselt signaali pumpas. Viimaks oli aga kõik kombes, ja mis ei olnud, jäi must koduukse snepper-luku kinniklõpsatades maha, nagu juba ülalpool mainisin. Uut teekonda tuleb ikka puhtalt lehelt alustada ja vaimne argitaak igasuguse kõhklustundeta üle formateerida.

AirBaltic´u lennukipilet Riiast Istanbuli tähendas seda, et mind ootas ees veel orienteeruvalt nelja-ja-poole tunnine bussisõit Tallinnast Riiga. Võrreldes üleelatud bussireisidega erinevates Jumalast hüljatud maanurkades mõjus eelseisev Tallinn-Riia ots, kui näiteks trollisõit Õismäelt kesklinna. Mis saaks viltu minna?! Oh mind naiivitari...
Nagu võrdlemisi soodsate piletihindade puhul kombeks, oli lennuaeg võrdlemisi ebamugav ja check-in´i alguseks määratud 05:50 hommikul. Eurolines´i kesköise väljumisega buss sõidab aga Riia bussijaamast edasi lennujaama ja peaks sinna jõudma mitte hiljem, kui kella poole kuue paiku. Lausa ideaalne - otse bussilt check-in´i ja ei mingit öist terminalis konutamist.

Tegelikult olin lootnud jõuda kella 21:00sele bussile - lihtsalt nii igaks juhuks, et vältida mistahes võimalikke või võimatuid komplikatsioone. Aga nagu juba kuulsite, läks nii nagu alati - sain kodust liikuma alles pisut enne üheksat ja pidin veel linna pealt mõned esemed üles noppima. Kuna mul oli nüüd kolme tunni jagu vaja aega parajaks teha, kasutasin lahkesti mulle usaldatud korterivõtmeid ja juhatasin end sõbra (jah, sellesama Lauri, kes hetkel Iisraelis kosub) tühja kesklinnakorterisse. Sõin-jõin, tuhlasin internetiavarustes ja tundsin lapsikut heameelt selliste triviaalsete detailide üle, nagu näiteks minu lennukipileti langemine 1. veebruari varahommikule. Et nagu uus kuu ja uus algus.

Kontrollisin veel poole silmaga kõigi esmavajalike objektide olemasolu. Pass - check, pangakaardid - check, kaamera(akud/laadija/mälukaardid) - check, lennupileti kood - che... WTF! Mismõttes?!? FUCK!
05:50 ei osutunud mitte check-in´i kellaajaks, nagu mu unenäljast deformeerunud mälus kirjas, vaid lennu alguseks. Mis tähendas, et buss jõudnuks lennujaama ette vaid ca veerand tundi enne määratud õhkutõusu. Muidugi oli võimalik, et öiselt tühja maanteed mööda jõuab buss ehk varem kohale, ent sellise umbmäärasuse peale ei saanud ma lootma jääda. Kaevanud end AirBaltic´u web´ilehel läbi tingimuste ja eeskirjade, oli selge, et check-in Istanbuli lendudele suletakse eranditult kolmveerand tundi enne lennu algust ja minu kõikvõimalike kindlustuskateteta pilet ühegi ümbervahetamis- või edasilükkamisvõimaluse alla ei kuulu. Püüdsin kedagi kätte saada nii lennufirma Läti, kui Leedu infotelefonidelt, ent hilise kellaaja tõttu kostus torust vaid automaatvastajale lindistatud reipa hääle võõrkeelset möla.

"I can´t believe it! Oleks siis, et ma esimest või teist... või kasvõi 10ndat korda lendaks, aga sellise lollusega hakkama saada minu kogemuste puhul", sõimas mu ego mind halastamatult. Okei, alternatiivid.
Näitsik infoliinist teatas kahjurõõmsal häälel, et peale Eurolines´i kesköise bussi midagi muud enam Riia poole ei lähe. Sõber, kes olnuks suure tõenäosusega valmis ilma igasuguse ettehoiatamiseta keset ööd hakkama minuga Riia poole sõitma, oli just sel ajal saatuse tahtel Rootsis.
Minu kasutada olnud öko-autol oli vaid loetud päevade eest aegunud liikluskindlustus... ja kuidas saakski ma jätta auto määramata ajaks kuskile võõrasse linna, vähe sellest - võõrasse riiki. No okei, tuleb keegi bussiga päeva-paari pärast Riiga ja sõidab tagasi Tallinna - ent kumuleeruvad bensiini- ja bussipiletikulud võrdunuks juba mu lennukipileti hinnaga.
Jäi veel võimalus hääletada, ent asuda keset ööd Tallinnast teele lõikavas külmas, suure seljakoti ja limiteeritud ajaga - absurd! Imesid muidugi juhtub, ent 95% tõenäosusega leidnuks ma end hommikul kell 6 läbikülmunult kuskilt pärapõrgust. Mõttetu.

Niisiis olin kesköö paiku juba täiesti rahulik ja olukorraga leppinud. Bussi peale ei hakanud ma minemagi - jah, hea õnne korral võinuksin lennukile jõuda, ratsionaalne kalkulatsioon rääkis aga minu kahjuks ja tarbetu edasi-tagasi sõit suurendanuks finantsilist kaotust veel kolmandiku võrra. Lisaks 10h täis tujutut loksumist, meelehärmi ja pettumust. The damage was done - no need to push it even further.

Kulus nädal, kuni jõudsin uue pileti broneerimiseni ja teine nädal järjekordse lahkumiseni. Mõtetes olin aga otsad juba kokku tõmmanud ja uue lehe ette keeranud, sestap sai enamus mu tutvusringkonnast asetleidnud äpardusest teada alles loetud minutid tagasi, eelnenud kolme lõigu raames. Niipalju siis sellest...
...või siiski - midagi on veel. Kui eelnenut oli juba parasjagu piinlik tunnistada, siis järgneva epiloogi trükkimiseks pean oma sõrmi lausa vägisi tagant sundima. Nimelt oli üks mu sõpradest nädal enne minu ebaõnnestunud lahkumist sama kesköise bussiga Riia poole kulgenud. Aimasin juba ette, et vastus ei pruugi mulle meeldida, ent pärisin talt siiski, mis kell ta lennujaama oli jõudnud. Reipal häälel sädistas Jaanika telefonitorusse, et vastupidiselt graafikus ettenähtule oli tema buss lennujaamas peatunud ENNE bussijaama jõudmist ja nii oli ta juba tund enne plaanitut terminalis. I was speechless.

Üks paljudest äärmiselt tervislikest omadustest elus on igast halvast killuke head leida. Ülalpool juba puudutasin sama teemat. Teadmine, et suurimatest ebaõnnestumistest saavad tagantjärgi nauditavaimad lood, on iseenesest kuldaväärt. Naaskem hetkeks ülalmainitud kirjelduse juurde äikesetormist mägedes. Rahe peksab näkku, külm lõikab läbi ihu ja jalad lirtsuvad üksteise võidu... või siiski, kui nüüd päris täpne olla, tundub vasaku jala väike varvas praktiliselt kuivana. Lausa uskumatu, tähendab - vaid 90% varvastest on veekahjustustest krimpsu tõmbunud...

...vaid paar päeva enne plaanitud lahkumist soetasin endale Asus EEE PC 901e, 9" ekraanidiagonaaliga kilose sülearvuti. Just sellise tillukese ja kompaktse vidina, millest ma nii tihti varem puudust olin tundnud. Veel paar aastat tagasi maksnuks analoogsete parameetritega miniarvuti kordi rohkem, ent nüüdseks on hinnad langenud tasemeni, kus iga teine mp3- ja kaamerafunktsioonidega mobiiltelefongi on sama kallis. Jõudsin vaevalt hädavajalikud programmid oma uude sõpra laadida, kui oligi juba aeg lahkuda ja lennukist maha jääda. Ja vaid paar päeva hiljem, kui ma pidanuks olema juba kuskil Süüria avarustes, ütles mu arvuti üles. Olnuks ma siis juba teel, võinuks masina kordasaamine nõuda kümneid kordi enam aega, närve ja vaeva ning venida nädalaid. Milline õnn, et ma lennukist maha jäin :)

Kirjeldan käesolevas lõigus mõne sõnaga lähemalt tekkinud probleemi ja selle lahendust. Arvutivõhikud võivad julgelt järgmise lõiguni hüpata. Ühel suvalisel hetkel arvutit käivitades vilkus hetkeks ekraanil kurikuulus Blue Screen of Death ja masin sattus nn. bootloop´i. Esimesel paaril korral õnnestus safe mode´iga siiski operatsioonisüsteemi jõuda, peale seda ei aidanud enam seegi. Probleemi tegelikku põhjust ei tea ma siiani. Sukeldusin foorumitese, lappasin FAQ´e ja leidsin teisigi kirjeldusi analoogsetest lõplikest kokkujooksmistest. ASUS´e softiplaadil on küll kaasas kummagi kõvaketta (4GB & 8GB) OS´i installatsiooni järgsed ghost-image´d, paraku puudub masinal tema suuruse ja kaalu tõttu CD-lugeja ja ketta kasutamiseks oleks vajalik USB´sse ühendatava CD-lugeja olemasolu. Alternatiiviks oli kasutada USB-pulka, ent esmased juhendid ei viinud mind kuhugi ja arvuti keeldus USB-pulka boot-diskina tunnistamast. Viimaks ei jäänud mul üle muud, kui vajalikud failid kombineerida lauaarvuti juurkataloogist ja iidselt WIN98 bootflopilt. Ja siis jäi üle leida veel DOS-ühilduv versioon Norton Ghost´ist, mis pidi ühtlasti olema piisavalt uus, et suuta lugeda softikettale paigutatud uusimaid .GHO faile. Phew!

Nüüd on siis mainitud USB-pulk mu fotoseljakoti tähtsaimas taskus ja analoogse probleemi kordumisel ei tohiks algseadete taastamine võtta enam üle veerand-poole tunni. Sülearvuti esmakordne kaasavõtmine tähendas ka teist olulist muutust - kui varem olin reisinud suure seljakoti ja kompaktse fotoõlakotiga, siis nüüd pidin õlakoti asendama mõned korrad kogukama fotoseljakotiga. Ei oleks lihtsalt kõne allagi tulnud, et mu sülearvuti kolksunuks suures seljakotis tolmustes autopagažnikutes ja vihmastel bussikatustel. Õnneks on mu reisiseljakott piisavalt hõredalt täidetud ja fotoseljakott mahub hõlpsasti riiete otsa suurde kotti - üht seljakotti seljal ja teist kõhul kanda pole üldse mugav, samuti tõmbab see kordades enam tähelepanu. Loodetavasti jäävad edaspidi olemata ka situatsioonid, kus leian end maa ja taeva vahel mõnele kaljuseinale naaldunult, üritades edasi-tagasi pendeldavat õlakotti mõne kivinuki tagant lahti päästa või paremasse asendisse seada.

Ka kaamera on mul seekord teine. Küll praktiliselt sama mudel - oma eluea kordades ületanud EOS 350D asemel sõbra usaldatud EOS 400D. Pärisin mainitud sõbralt kümneid kordi, kas ta on ikka täiesti kindel, et tahab säärast lolli otsust teha, kui on praktiliselt garanteeritud, et ma varem või hiljem tema kaamerakerega kuskilt alla sajan või õhku lendan. Pealegi oli ta ise peatselt Mehhikosse minemas (kuigi kogukat peegelkaamerat poleks ta sinna nii või teisiti viitsinud kaasa vedada). Tahtsin olla enam kui kindel, et ta varem või hiljem tehtud otsust kahetsema ei hakkaks.
Ajan kindlasti siinkohal mõned sõnad segamini, ent üldjoones oli tema vastus: "Ma olen näinud, milleks sa selle kaameraga suuteline oled. Minu jaoks pole see suurt enamat, kui mänguasi. Kui ka midagi juhtub, then so be it - it´s a small price to pay for what you are doing."
Erinevad inimesed on minu tööde kommenteerimisel kasutanud erinevaid ülivõrdes sõnu ja kõrvupaitavaid kiidulauseid, mis peagi ununevad ja ühepajatoiduna läbi segunevad. Ülaltoodu jääb mulle aga kauaks meelde. Aitäh, Kristel!

Take two. Võikalt kommertsialiseeritud Valentinipäeval(TM) asusin taas teele, kuuekohaline lennukipileti kood käsivarrele kritseldatud ja rahakotis segamini kroonid, dollarid, eurod ja ei rohkem ega vähem, kui üks metall-Latt. Bussipilet Riia kesklinnast lennujaama maksis 40 santiimi ja tahvel šokolaadi terminalikioskist 60 santiimi. Järjekordne absoluutselt tähtsusetu detail, mis pakkus mulle aga rahulolu kaugelt enam, kui 1 lati eest. Mulle meeldib, kui kõik otsad täpselt kokku jooksevad.
Tänu mu uuele lumivalgele sõbrale (küll ebapraktiline, ent ainus, mis kohe saadaval oli) möödus öö lennujaamas märkamatult - "Walks with Bashir" ja seninägemata "Memoirs of a Geisha" hiljem oligi aeg check-in´iks. Ainus, mis filminarratiividesse katkestust tõi, oli mööda unist terminali närtsinud lilleõiega ringi tuiav vindine kohalik, kes järgemööda kõigiga edutult jutuotsale püüdis saada, et siis resigneerunult massaažitooli tukastama naasta. Otsustasin armulikkust üles näidata ja vestlesin mehega konarlikus vene keeles majanduskriisist ja alkoholi võimetusest probleeme lahendada. Pidin peagi oma otsust kahetsema, kui vunts sundis mind enda kõrvale teise massaažitooli ja iga viie minuti tagant mind käisest sikutas: "Sa oled ikka hea poiss! Ära mulle ainult pähe istu, et ma täna natukene võtsin, eksju? Ma ainult täna natukene. Ma muidu kunagi ei võta... No võib-olla ainult 3-4 korda aastas. Eksju? Ära mulle ainult pähe istu..."

Türki ta õnneks ei lennanud ja minu päralt oli terve kolmene istmerida. Tukastasin tänulikult.
Istanbuli lennujaamas arvutasin pisut ja omandasin sadakond liiri - piisavalt, et Süüriasse jõuda ka juhul, kui ma pidanuks öö mõnes Türgi hostelis veetma. Täie selgusega jõudis mulle kohale, et uus reis on algamas, alles bussiinfoleti ees, kui tuhatoosis puhkav kantserogeenipulk muretult rahvusvahelisse lennuterminali toksilisi gaase vallandas. Jumalaga euronõuded ja tervislik elukeskkond - tere, suitsetamine ühistranspordis ja magamistoas. Sigareti omanik pakkus mulle lahkesti piletit otse reisibüroosse, kust ta sõber mind otse Süüria bussile kupatanuks. Eelistasin õnne proovida rongiga. Sigareti omanik pakkus mulle lahkesti shuttle-bus teenust otse kesklinna: "Only 25 euros, my friend." Eelistasin õnne proovida metroo ja trammiga, mis kujunes kokku pea 20 korda odavamaks. Kui nüüd päris aus olla, siis 25 euro väärtuses liire viisid mind läbi terve Türgi, Süüria piirini välja. Bussiinfolett on tänaseks suure tõenäosusega pankrotistunud...

Olin lootnud Istanbuli südalinnas trammist hõlmade lehvides päikesepaistesse astuda. Mäletasin selgesti, kuidas viimati hilissügisel Istanbuli läbides T-särgi väel hotellikatusel raamatut lugesin. Oh well. Taevas oli tinahall, täpselt nagu Tallinnaski ja külmad tuuleiilid Fosforuse väina poolt sundisid mind end kinnastama-kapuutsistama. Kuna olin Istanbuliga juba tuttav, marssisin kolossaalsest Agia Sofiast ja elegantsest Sinisest Mošeest peatumata mööda - otse Istanbuli idakaldale suunduvale praamile. Oma suures entusiasmis leidsin end loomulikult valelt praamilt, õnneks oli maabumiskohast Hayder Pasa raudteejaamani vaid poole tunnine jalutuskäik. Fosforuse väina ületamist võib pidada järjekordseks sümboolseks reisialguseks - just seda vetevälja peavad paljud piiriks Lääne ja Ida vahel. Muidugi, sama palju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi - kes tõmbab kujuteldava joone Türgi-Iraani piirile, kes läbi Kaukasuse mägede, kes Jumal-teab-kuhu...

"No trains", raputab naine järjekindlalt pead. Olin juba eelnevalt teadlik sellest, et Istanbulist otse Alepposse viiv Torus Express raudteeliiprite vahetuse vms. tõttu juba mõnda aega ei sõida, sestap jätsin pettumise vahele. "Adana?", pärisin Süüria piirist mõnesaja kilomeetri kaugusel asuva suurema keskuse kohta - vastuseks sain paberilehekese numbritega 11:00. Kell oli pisut 11 läbi. Õnneks oli tegu siiski õhtuse rongiga - 24h asemel vaid 12h parajaks teha. Haarasin seljakoti järele ja sammusin idakalda linnakeskuse poole, et leida mõni mugav (interneti)kohvik. Raudteejaam jäi selja taha, viled, lärm ja ruuporihõiked aga hoopis valjenesid - mis toimub? Toimus see, et leidsin end seismast ristmikult ja mõlemas suunas, nii kaugele kui silm ulatus, paistis vaid lipu- ja inimmeri. Meenusid ema vandenõuteooriast läbi imbunud vandeseltslaslikud sõnad, "Kas pole kummaline, et kõikjal, kuhu sa satud, kohe toimub midagi". Tõepoolest - Pakistan ja Tiibet, ent ka kommunistide valimisvõit Nepaalis ja väiksemad demonstratsioonid ja poliitilised põrkumised siin- ja sealpool Euroopat. Aljoša pakiti ümber aga hoopis siis, kui mina Londonis koolipinki nühkisin. Tundsin end, kui koduvaim, kes Maarjamaa pinnal tuge ja kaitset pakub, ent mujal vastupidiseid vibratsioone loob.

Paraadi atmosfäär tundus siiski läbinisti rahulik, kõik olid rõõmsad ja entusiastlikud, siin-seal lõid noored ringis tantsu ning politseinikudki vestlesid lõbusalt isekeskis ja haukasid muretult võileibadesse. Mida kesklinna poole, seda ilmsemaks muutus aga ametivõimude poolne jõu-vastu-demonstratsioon. Kiiruga piirati linnasüdames paraadi kasutada olnud sõiduteed kummaltki poolt politseiaedadega ja kõrvaltänavate suudmeisse tekkisid politseisoomukid ja kiivristatud-kilbistatud märulipolitseinikud, gaasimaskid vööl. Oli märgata ka (pisargaasi)granaadiheitjaid ja politseikoeri ning majade kohalt kostus lakkamatut helikopteri rootorimürinat. Sellegipoolest oli meeleolu rahulik, kõik vastastikku viisakad ja teineteist ei provotseerinud. Lasin end rahvavoolust kaasa kiskuda, kuni jõudsime bussipargist ajutiselt miitingupargiks moondatud platsile, mis samuti kogu ulatuses politseiaedadest ümber oli piiratud. Pääsuavades moodustasid politseinikud hulga inimväravaid, kus kõik miitingulised kiirelt, ent tõhusalt läbi otsiti. Nagu loendamatute kordadel varemgi, ei hakatud minu kopsaka seljakotiga aega kulutama. Kardan, et ühel heal päeval maksab mõnes maailmanurgas säärane pealtnäha-turisti usaldamine end kätte ja näiteks mõni terroristiks konverteeritud õlekarva juustega pikameelne soomlane laseb end vastu taevast, nii et 65liitrise Ferrino koti tükke leitakse veel kilomeetri kauguseltki. Ja seejärel võrdub tolmuse matkaseljakoti nägemine "lopsaka-täishabeme-ja-turbani" stereotüübiga.

...

Niipalju, kui erinevatelt inimestelt kogutud üksikute mosaiigikildude põhjal kokku panin, oli tegu tavapärase valitsusvastase nurinaga, mis piirdub eranditult verbaalse mässamisega. Muljetavaldav oli aga nii demonstratsioonis osalenute hulk, mida võis lugeda viiekohalise numbriga, kui vastukaaluks seatud jõustruktuuride arvukus, varustatus ja efektiivsus. Oleks 15. veebruari lõunatunniks Istanbuli idakaldale vaid mõne ruutkilomeetri suurusele alale koondatud politseijõud olnud saadaval meie koduselt tillukesel Pronksiööl, poleks vast ükski vandaal pääsenud jooksu ainsamagi nätsupakiga. Ja oh seda kisa ja kära ja vigaseid kaebekirju, mida nuialöökidest hellad käed ja virilad huuled siis igas ilmakaares oleks levitanud. Mujal maailmas pannakse piiridest väljunud meeleavaldustele juba EOS ja VÄGAGI karmikäeliselt piirid, loodetavasti said ka Eesti jõustruktuurid oma esimesed triibulised kätte ja järgmine kord ollakse märksa tõhusamad. Vahet pole, oled sa venelane või eestlane, aga kui kriimulised näpud küünitavad läbi katkiste aknaklaaside tasuta viinapudeli järgi, saad nuiaga piki pead ja ei kisa, selge?

Ka poliitilise lahingu järel toimis kõik tõhusalt - rahvahulgad naasesid rahulolevalt kodudesse ning oranžides kombinesioonides koristusbrigaadid puhastasid tänavad vaid tunde tagasi tuules lehvinud plagudest ja plakatitest. Vilkuritega abisõidukid voorisid lakkamatult linna ja jaoskondade vahet, koristades kilomeetrite jagu üles seatud politseiaedasid. Kõik see ja tunnike internetikohvikus aitasid pool päeva õhtusse saata. Poole viie paiku jalutasin tagasi vaksalisse plaaniga pilet ära osta. Tagantjärgi on muidugi kõik alati lihtne ja loogiline, ent tol unisel pühapäeva hommikul ei suutnud ma järjekordselt a´d ja b´d kokku panna ning oletada, et ühe väljumise puhul ööpäevas oleks ehk tark pilet võimalikult vara soetada. Loomulikult olid kõik kohad öisele rongile välja müüdud. Järgmise rongi väljumiseni oli hetkeseisuga 30 tundi ja saadaval vaid tosinajagu kalleimaid pileteid - 40 liiri vs. 90 liiri (ca 320kr. vs. 720kr.)

Äärmisel juhul võinuksin öö Istanbulis mööda saata ja järgmise päeva kaameraga ringi kolistada, ent 720kr. rongipileti eest Türgi kontekstis on ilmselge röövimine. Aastapäevad varem olin Türgi samuti rongiga läbinud, makstes vaid murdosa nüüd nõutust. Pärisin busside järele ja infotöötaja suunas mind tagasi miitinguplatsi/bussipargi poole. Järjekordne pool tundi sisustatud. Kassaluugi tagant viibati eri suundades ja mainiti erinevaid müstilisi platvorme ja peatusenumbreid. Veerand tundi hiljem juhatas teine kassaluuk mind hoopis kõrvalasuvasse bussiparki, kust mind omakorda suunati kolmandasse bussiparki. Pool tundi sihituid otsinguid hiljem suunati mind tagasi esimese suunas. Aarrrgh! Astusin esimesse ettejuhtuvasse reisibüroosse ja sain viimaks teada, et bussid Adana suunas väljuvad hoopis Haramist, kohast kus samal hommikul olin praamiga maabunud ja alustanud oma jalutuskäiku vaksali suunas. Pool kaheksa olin viimaks õiges kohas ja edasi kulges kõik juba lepase reega - pilet kaheksasele bussile maksis 45 liiri ja tass teed bussijaama kontoris oli loomulikult tasuta. Ühesõnaga, ma võinuks juba 10h varem õiges suunas teel olla. Oh well...

Minu varasematel Lähis-Ida ja Aasia kogemustel põhinevad paranoiad osutusid seekord õnneks täiesti alusetuteks ja buss oli suur ning mugav. Seljatoed liikusid ja suletud akende vahel ei olnud sentimeetriseid pragusid. Vähe sellest, minu päralt oli kahene istmevahe ja iga istmevahega käis kaasas väike armas kollane padi. Kuna eelnenud öö Riia lennujaamas oli möödunud unetult ja lennukis tukastasin vaid tunniks-paariks, haarasin oma pehme kollase sõbra sügavale kaissu ja uinusin kiiresti. Ärkasin bussiassistendi pöördumise peale, kes serveerimiskäruga mööda vahekäiku kolistas ja kõigile reisijatele tasuta teed/kohvi/karastusjooke ja näksimist jagas - Özhan Turizm tegi AirBaltic´ule seega pika puuga ära. Ka Türgi keeles möirgav teler keerati juba kell 1 öösel kinni, nii et võisin kõrvust välja libisevad Jaapani kõrvatropid tagasi "Hello Kitty" stiliseeringu ja plastist punase kikilipsuga karpi pista. Aitäh, Özhan Turizm!

Mäletan, kuidas lõpliku uinumise eel nina vastu aknaklaasi surusin ja üritasin mõista, kas teepervedelt helgib tõesti vastu lumi või on see siiski liivane maapind. Kell seitse hommikul tõi vastuse - lumi. Kõikjal ja lõputult. Ja tuli muudkui juurde ja pühkis üle tee - ääretusse valgesse tõid vaheldust vaid oranžide ohutulede rütmilised plinkimised, kummaski sõidusuunas, nii eest kui tagant. Paljud olid üldse targemaks pidanud teeservades peatuda ja saju möödumist oodata. Minu ainsad eurooplastest kaasreisijad, Liibanoni poole teel olevad Moskva turismitöötajad Aleksander ja Nadia teadsid öelda, et kõrgust maapinnast on hetkel kilomeetri jagu. Aleksandrilt sain muudki huvitavat teada - a) buss ei lõpetavat sõitu mitte Adanas, nagu olin piletit ostes arvanud (moraal - kõik käesoleva reisi algusetapi äpardused väiksemast suurimani tulenesid magamatusest moonutatud mõistusest), vaid Antakyas, ehk vaid poolesaja kilomeetri kaugusel Süüria piirist; b) Aleksandri ja Nadia piletid Istanbulist Antakyani maksnud vaid 40 liiri. Järjekordselt oma viga, et jätsin õhtul tingimata - unenälja tõttu ununes täiesti, et olin jõudnud kultuuriruumi, kus kõik hinnad paindusid edasi-tagasi, kui pajud tuules.

Adanasse laskudes oli lumest saanud küll vihm, sellegipoolest puudus mul igasugune soov oma kottidega kõledasse teeäärde kolida. Avaldasin soovi sõitu samuti Antakyasse jätkata ja sain bussijuhi ning -assistendi kiire arupidamise järel uue arve 20 liirile. Nüüd olin ma aga välja puhanud ja võitlusvalmis, lasin käiku oma napi türgikeelse sõnavara ning regioonile omased žestid ja tulistasin igale "my friend"´ile vastu vähemalt kaks "arkadash"´i (sõber vs. sõber). Ei kulunudki kaua, kui hinnalisa langes 20 liirilt viiele ja jätkasime harmooniliselt sõitu. Numbrid välistemperatuuri kuvaval elektrontablool kasvasid küll paralleelselt laskutud meetritega, ent taevas oli ka Antakyas, kui Tallinnas ja teeäär täis porilompe.

"Change money, change money, I give good rate", "Taxi-taxi-taxi, Aleppo-Damascus-Syria", "I have dollars, euros, liras" tervitas mind tosinajagu sloganeid, kui šaakalite vahelt bussijaamahoone poole trügisin. Olin plaaninud vaid piiripunktini sõita, et selle ületamise järel teiselt poolt juba odavam kohalik transport võtta, ent peagi selgus, et hind jääb samaks - sõidan ma siis piiripunktini või praktiliselt Liibanonini välja, Süüria suuruselt kolmandasse linna Homsi. Olin kuulnud, et viisata piirile saabudes kulub halvimatel juhtudel 6-7 tundi, kuni viisaavaldus pealinna Damaskusesse faksitakse ning sealt heakskiit saadakse, leti tagant kinnitati aga: "Pole probleemi, 10-15 minutit, tempel passi ja valmis. Jah, ameeriklased ootavad vahel tõesti pool päeva, aga kõik teised - pole probleemi."

Halvimal juhul oleks buss piiripunktist minuta teed jätkanud, ent kuna hinnavahe oli nagunii pea olematu (300-400km peale alla 10 krooni!), ei kaotanuks ma nii või teisiti midagi. Jätkasimegi üheskoos Aleksandri ja Nadiaga juba poole tunni pärast teed Süüria poole. Vähemalt tõid vihmavalangute hallidesse toonidesse pisut vaheldust maanteed ümbritsevate apelsinikasvanduste tuhanded oranžid laigud. Ei kulunud kaua, kui olimegi piiripunktis ja saime passidesse ümmargused lahkumistemplid. Olin riiki saabunud 15. veebruaril ja lahkusin 16. ndal. Positiivse üllatusena meenutati mulle Istanbuli lennujaamas, et eelmisel aastal jõustunud Eesti-Türgi vaheline viisavabaduse nõue tähendas varasemate aastate sümboolse 10€ viisatasu täielikku ärajäämist (vaesed idaeurooplased pääsesid riiki 10€ eest, jõukamate "Lääne" riikide kodanikele oli tihtipeale ette nähtud kuni !5x! kõrgem tasu).

Jätkasime piiripunktist läbi ei-kellegi-maa sõitu Süüria vastava institutsioonini. Bussijuht žestikuleeris meile, et oma viisadega varustatud passid assistendile annaksime. Žestikuleerisin bussijuhile viisa puudumist ja mehe kipra tõmbunud kulm andis selgesti märku, et bussifirma leti ja firmabussi rooli vahel on kommunikatsioon vajaka jäänud. Aimasin halba. Minutit viis hiljem lippasin passikuhja kandva assistendiga piiribüroosse ja olin situatsiooniga tegelikult väga rahul - kui ei juhtu just halvim ja buss mind süüdimatult maha ei jäta, jooksutab assistent mind läbi piiribürokraatiapalagani kindlasti kõige ökonoomsemal moel. Algus läkski hästi, esimese paari luugi tagant suunati meid kontorisse, kus ametnik "Estonia" peale järjekordset salanimekirja piidles ja vaesele idaeurooplasele viisatasuks 12 USA dollarit määras. Lohisesin assistendi käevangus kassaluugini, kus ootas ees juba punt kannatamatuid kohalikke. Luugi tagant paistis pool tosinat aega surnuks löövat ametnikku ning üks vaene hing, kes kollakaks pleekinud ürgset raali tööle üritas saada.

Viis minutit... Kümme minutit... Veerand tundi... ja probleem liikus lahendusele lähemale alles siis, kui närviliselt kella vaatav bussijuht kontorisse tõttas. Pikemalt ootamata asus mees tegutsema, juhtis mind endamisi vuntsi vandudes mööda ametikäike mainitud kassaluugi teiselt poolt avanenud kabinetiukseni, surus mu 20dollarilise kupüüri ja passi ühele igavlenud ametnikule pihku ja lahendas olukorra hetkega. Isegi kaheksa dollarit sain ilusasti tagasi. Ja viimane luuk lõigi mulle passi laialijooksva tindiga kahenädalase viisatempli. Ei pidanud ma ühtegi ankeeti täitma, ei soovinud keegi ühtegi passipilti kuskile kleepida. Ka mu vana passi ei soovinud keegi revideerida, kuigi olin selle ekstra Süüria piiri jaoks kaasa võtnud, tõestamaks, et pole eales Iisraelis viibinud. Internetiavarustest ammutatud informatsiooni kohaselt on mainitud piirilt tagasi saadetud isegi eelnevalt väljastatud viisaga rännumehi, kel taskus uhiuus pass, nagu minulgi antud juhul. Tühja passi puhul kahtlustatavat vaikimisi eelnevat Iisraeli külastust, mida uue dokumendi taotlemisega püütakse varjata ja Iisrael on siinmail tabusõna - ka piiripunktis rippunud maakaardil seisab Iisraeli kohal "Okupeeritud Palestiina". Samuti on minu senise riigis viibitud nädala jooksul peetud vestlustes mind parandatud enamikul kordadest, kui olen ekslikult lausunud Iisraeli nime: "You mean occupied Palestine?"

Tänan bussijuhti siiralt, kui büroouks meie selja taga kinni vajub. Esmakordselt viimase paari ööpäeva jooksul paitab päike pilvede vahelt täisnutetud maapinda ja hetkeks on kõik maailmas hästi ja korras. Õnn on taas minu poolel ja pääs "Kurjuse Telje riiki" läinud ladusamalt, kui kuukaardi ost Taga-Lasnamäel. Veel seisab ees reisijate pagasikontroll, ent nagu kümnetel varem ületatud piiridelgi, jäävad "tsiviliseeritud valge inimese" kotid puutumata. Mäletate veel ülal mainitud õlekarva juustega fiktiivset põhjamaalast...?

Jätkame sõitu ja kõik tundub kuidagi avaram ja ruumikam. Ka piirile viinud kaherealine maantee laieneb betoonpaneelidega poolitatud neljarealiseks magistraaliks. Vahelepõikena olgu mainitud, et suuremal osal senikulgetud Süüria maanteedest on suunavööndid olnud betoonpaneelidega eraldatud - palju õnne, Tallinn-Tartu maantee ja tegusad Eesti poliitikud. Nagu hiljem Homsis kuulsin, pidavat riigisaadikud Süürias liikluspolitseinikega võrdset kuupalka saama - laias laastus nii 2500 krooni jagu kuus. Ja altkäemakse arvesse võttes võivad kordnikud rohkemgi teenida. Aus mäng, kas pole? Tahaks näha, mitu 101st Eesti lobamokast ja tühikargajast politseinikega võrdse palga korral oma kohtadele jääksid ja paljud politseiameti uste taha tunglema tõttaksid, et üksteise võidu lihtrahvalt altkäemaksurekordeid nõudma asuda. No kurrrat, kas saab korra majja?! Ja tule taevas appi, pange Reiljani-Villu ometi juba kambrisse pattude üle järele mõtlema. Igapäevane treeningrežiim ja regulaarsed söögiajad teeksid kindlasti ka tema füüsilise vormiga imesid.

Meenub kuskilt loetud lõik selle kohta, kuidas maapinna värv Türgist Süüriasse saabudes, kui noaga lõigatult vahetub. Ja tõsi ta on, praktiliselt piiripunktiga paralleelselt värvub pinnas punaseks ning loob roheliste puuvõradega käsikäes kauneid kontraste. Päike poeb peagi paraku taas pilveisse peitu ja vihm saab vaba voli alla sadada, nagu Jumal juhatab. Maastik on enamasti lage ja tasane ning aknatagune kohati identne Eesti sügisilmadega. Vaid läbitud asulate poeakendelt ja bensiinijaamaseintelt vastu naeratav presidenti portreepilt tuletab meelde, mis paigaga tegu on. Süüria praegune president Bashar al-Assad tõusis riigi etteotsa peale oma isa, eelmise presidendi surma 2000ndal aastal. Bashar, hariduselt silmaarst, teostas meditsiiniõpinguid nii Damaskuses, kui Londonis ja kogus oma presidentuuri alguspäevil populaarsust korruptsioonivastase võitlusega. Aastate möödudes on Bashari esmalt avatud ja demokraatlik juhtimisstiil hakanud aga üha enam sarnanema tema isa autokraatliku valitsemisperioodiga. Sellegipoolest olevat Bashar al-Assad nii kodumaal, kui ka ülejäänud Araabia maades armastatud figuur ja ulatusliku isikukultuse tulemusena võibki kõikjal näha nii tema enda, kui tema isa portreesid.

Kella poole viie paiku keeras buss teekõrva, olime jõudnud otsapidi Homsi. Vihmapiisad klaasil, kaos aknatagusel ringristmikul ja bussijaamast üle tee laiuva tehasekompleksi korstendest tõusvad süsimustad tossupilved ei kutsunud mitte välja astuma. Jätsin hüvasti Aleksandri ja Nadiaga, kes lootsid veel sel päeval Damaskuse kaudu Liibanoni jõuda ja sukeldusin ellu. Olin tagasi kultuuriruumis, kus helitaustaks pidev signaalitamine ning teeületamine toimub rangelt omal vastutusel. Siiski ei tähenda signaalipumpamine siinmail "Kao eest tropp!" või "Kuradi idioot!", vaid on osake märksa laiaulatuslikumast kommunikatsioonist. Erinevad signaalisagedused, -hulgad ja -rütmid võivad tähendada näiteks "Kuule, kuule mees... mul oli suunatuli juba seitsmendat sekundit sees ja nüüd hüppad sina kaks rida eemalt niimoodi inetult vahele" või "Mul on hetkel kohad täis, aga mõne minuti pärast tuleb järgmine buss, mis peaks sind samuti järgmisse asulasse viima". Maja ees teepeenral signaalitav auto võib morsekoodi analoogina edastada teadet "Kui ma postkontorist mööda sõitsin, polnud värsked ajalehed veel saabunud, aga Abraham toob sulle päevalehe mõne tunni pärast kindlasti ära."

Tõmbasin krae toksilise tossu eest kaitseks üle nina ja marssisin otse bussijaama plaaniga Homs üleüldse vahele jätta ja otse poolesaja kilomeetri kauguste kuulsate lossivaremeteni sõita. Kui webileht pealkirjaga "Kuhu minna Süürias?" kirjutab linna kohta, et viimane on teada-tuntud oma tööstuse poolest ja koduks Süüria esimesele naftatöötlemistehasele, ei ole see just parim reklaam. Püüdsin oma dollareid paari kaupmehe letis kohalikuks valuutaks ümber vahetada, pakutud summa ei olnud aga rahuldav ja 10 minuti pärast lõin viimaks käega ning hakkasin mööda mõõdulindina välja sirutuvat alleed mõne kilomeetri kauguse linnakeskuseni sammuma. Väljas hakkas nagunii juba hämarduma ja suurlinna südames on vähemalt taskukohase öömaja olemasolu pea alati garanteeritud. Esimeste kõrgemate hooneteni jõudsingi juba pimedas. Tolmused betoonfassaadid polnud kõige kutsuvamad ja siiani tibutav vihm veel vähem, ent hetke pärast parandas miski mu tuju oluliselt. Ragisevate kõlarite saatel lõi linna minaretidest kõlama imaam´ide varaõhtune azan´i laulmine. Teadsin hetkega, et olen taas teel ja araabiakeelsest palvuselekutsest saab osake minu võõramaistest argipäevadest.

Idamaadele omaselt müüdi enamike hoonete esimestelt korruselt otse tänavatele avanevates kauplusekambrites kõike muruniidukist portselaninglite ja südamekujulistest pehmetest patjadest elektrigeneraatoriteni. Juba saatsid mind esimesed käeviiped ja hõiked: "Bonjour!", "Welcome, welcome!", "How are you?", "America?". Linnakeskust polnud raske tuvastada, kõrge hoone katusel helkisid kahvatusiniselt neoonsed tähed "CITY CENTER". Küsisin paaril nurgal teed ja seadsin sammud väidetava pangakontori poole. Veel enne pangakontorit leidsin suvalisest kõrvaltänavast Süüria Kommertspanga kahvatult särava elektrontabloo. Tuttav "VISA Electron" ikoon lubas tehingu õnnestumist... ja ei valetanud. SEB Ühispank saatis mulle lahkete tervituste ja kopsaka teenustasu saatel 5000 Naela jagu kohalikku valuutat. Kuigi ametlikult on tegu naelsterlingitega, kasutavad kõik kohalikud kõnepruugis Türgile analoogselt Liiri nimetust. Kurss peaks olema orienteeruvalt 3,75 liiri iga Eesti krooni eest. Pisut etteulatuvalt mainin, et legendid Süüria külalislahkusest vastasid igati tõele ja nädalajagu hiljem polnud ma suutnud omandatud summast kulutada üle 1000 liiri ehk siis ca 250-300 krooni! Elu on lill :)

Kirillitsas silt esimese hotelli ukseavas ütles "Russkii restoran" - pakutud 1000 liirine tuba oli aga liig, mis liig. Pangaautomaadi käsitlemisele järgnenud arvutuspausi järel olin enda öömaja eelarveks seadnud mitte üle 350 liiri öö kohta (ca 100kr). Tundus igati õiglane ja reaalne, meenutades ja kõrvutades Türgi ning Iraani hinnatasemeid. Kolmandas-neljandas hotellis langeski hind juba 250-300 liirini, ent pakutud kambrid olid päris võikad. Viiendas võõrastemajas lausuti hinnaks 250 liiri ja pakutud tuba oli niivõrd absurdne, et ma lihtsalt PIDIN seal öö mööda saatma. Ristkülikukujuline toake, kus voodi toa ühes otsas seinast seinani ulatus, meenutas oma viie meetri kõrguse laega otsale keeratud tikutoosi. Ka akna ees rippuv räsitud kardinake oli vähemalt 3m pikkune ja harmoniseerus ilusasti päevinäinud voodipesuga. Lae keskel rippus 2,5m palja juhtme otsas pendlina tore säästupirn. Ka kitsad koridorid ja registratuurituba uhkeldasid hirmkõrgete lagedega. Kontorit ilmestasid lisaks suurte ketasnuppudega vanale kummis telerile ja antiikse välimusega võretransistorraadiole keset tuba paigutatud nn. sõduri- või väliahi, mille kodukonstrueeritud torukorsten meetreid ussina loogeldes kusagile lae alla kadus. Ja mis kõige tähtsam - mainitud korstnatoru jooksis läbi otse laeventilaatori kahe kurva laba vahelt. Kujutasin elavalt ette, kuidas administraatori uniselt vallandatud ahelreaktsioon võib viia terve linnaosa mahapõlemiseni.

Jätsin oma kandamid tuppa, omandasin linna pealt 250g mandleid ja 250g Kreeka pähkleid (ca 20+20kr, mis tundus transpordi- ja öömajahindadega võrreldes alatu tüngana, ent osutus tegelikult igati ausaks hinnaks) ja paigutasin end tunniks 15kr/h internetikohvikusse. Arvan, et on mõistlik edaspidi hindadest kõneldes kasutada vaikimisi Eesti kroonideks kalkuleeritud summasid - minu jaoks pole suurt vahet, ent sind säästab pidevast arvutamisest...?
Kuna bussis magatud ööd on ka parimatel juhtudel suuremal-vähemal määral katkendlikud, naasin peagi hotelli ja keerasin end juba 9 paiku magama. Kellaaeg Süürias on muuseas Eestiga sama või erineb aastaajast ja ilmast olenevalt maksimaalselt tunni, nii et teie päevased SMSid mind öösel üles ei ärataks... ainus probleem seisneb selles, et sarnaselt Iraanile... ja Pakistanile... ja Tiibetile jne. puudub Eesti mobiilioperaatoritel leping Süüria ametivendadega ja minu telefoni ainsaks rolliks siinmail on äratuskellafunktsioon. Pooleldi naljaga lausutult on see minu jaoks adekvaatseks mõõdupulgaks külastatavate riikide valikul - kui Eesti SIM-kaart jääb riigis tummaks, on tegu piisavalt "tsiviliseerimata" kohaga, et see mulle huvi pakuks. VISA-Electronid on õnneks märksa ühilduvamad ja ainus senikülastatud riik, mis Ühis- või Hansapanga kaartidest lõpuni keeldunud on, on Iraan.

Enne hüpet hommikusse veel paar sõna minu hotellivalikutest - isegi siis, kui toimuva reisi eelarve lubaks kordades mugavama hotellitoa valikut, eelistan tavaliselt odavamaid võimalikke hotellitube, -kambreid ja -karpe, kuna neist jäävad tavaliselt eredaimad kogemused. Jään alatiseks mäletama kummitushotelli Lääne-Sahara tolmusest pealinnast Laayoune´st, kus nelja-viie korruse peale olid elamiskõlblikud vaid kümmekond tuba ja meie Siimuga olime ainsateks külastajateks. Hüljatud tubade uksed kääksusid kaeblikult tuules ja täismaalitud seinte klaasitute aknaavade ees hõljusid väsinud kardinad. Meiegi toa aknaruutudest puudus üks klaas ja esimene võiduhüüe vanniga vannitoa nägemise järel möödus niipea, kui selgus, et vanni, kraanikausi ja klosetipoti peale kokku annab tegelikult vett vaid toanurga madal ja roostene seinakraan. Siimu tuppa marssimise ja lohaka voodisse langemise järel parandasime esimesed veerand tundi hotelliomaniku/administraatori/torumehega ühes kokkulangenud voodit. Kas pole mitte viietärni-hotellide hinnatuimaks omaduseks, et need võimaldavad sul end tunda, nagu polekski sa kodust lahkunud. Milleks siis aga üldse lahkudagi?! Ülalmainitud elamusi ei osta aga mistahes summa eest. Priceless!

Laias laastus võin läbimagatud sajad numbritoad jagada kahte lahtrisse - a) kambrid, kus rullin esimese asjana oma magamiskoti voodile lahti ja olen äärmiselt ettevaatlik, et vältida paljastatud ihu igasugust võimalikku kokkupuudet voodi"pesuga"; b) siis kõik ülejäänud toad :)
Käesoleva ööbimispaiga puhul pidasin pool minutikest aru, enne kui toa siiski b) lahtrisse paigutasin - voodilinad olid küll võrdlemisi päevinäinud välimusega, ent paistsid sellegipoolest puhtad.
Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et nii ongi õige ja kõik teised on lollid. Loomulikult mitte - niipalju kui on inimesi, on ka eri maitseid ja arvamusi. Kellele ema, kellele tütar jne. Käesolev on aga minu elu, minu reisikiri ja minu teekond.. Minu otsused, mis pakuvad mulle lapsikut lusti ja räiget rahulolu. Minu valikud, mis tagantjärgi jutustades panevad mu silmad kuratliku säraga helkima. Enough said!

Teekonda Eestist Süüriani nimetaksin tegelikult vaid transpordiks Reisi Päris Algusesse. Sestap oli tegu alustatud rännaku Esimese Päris Ööga ja kuna minu jaoks on teelolek LOOMULIK elukulg ja PUHKUS aeglaselt mõrvavast argirutiinist, sättisin hommikuse äratuse mõningase mõtiskluse järel poole seitsmele hommikul. Oleks varasemakski sättinud, kuna magamamineku kellaaeg lubas unetunnid täis magada enam kui küllalt, ent väljas oli siiski kõle talv ja kahtlustasin ülivarahommikust tuimestavat külma. Enne lõplikku (AUSÕNA!) hüpet hommikusse veel paar sõna minu reisivalikute kohta. Kes meid isiklikult tunnevad, teavad et suurem osa minu esmastest reisidest toimusid käsikäes kurikuulsa Siimuga. Meie ühine reisikatel kees viimaks kuhjaga üle Pakistanis 2007.a. jõulude paiku, kui saabusime üheskoos varahommikusse Lahore´i. Meid vaksali ees sisse piiranud rikšahundid ajasid Siimul kopsu lõplikult üle maksa ja ta keeldus minuga jagamast !2kroonist! sõitu mõne kilomeetri kaugusele linnasüdamesse. Küsimus polnud muidugi rahas, vaid teadmises, et absurdselt soodsa sõidu tegelikuks põhjuseks on rikšajuhi plaan meid oma "koostööpartneri" hotelli paigutades naiivse turisti pealt kopsakas komisjonitasu teenida.

Nii asusimegi kumbki eraldi teele, olles kindlad, et kohtume vaid veerand tunni pärast eelnevalt rongis soovitatud hea ja odava võõrastemaja ees. Läks aga teisiti ja nägime üksteist alles pool aastat hiljem Eestis. Milline uskumatu lahkuminek. Sama nagu-muuseas-aga-meeldejääv, kui mõnes ilukirjanduslikus maaailmaromaanis, kas pole? Tagantjärele selgus, et olime küll mõlemad tunni-kaks veetnud üksteist edutult otsides, teineteisest enamvähem möödagi jooksnud ja viimaks praktiliselt sama tänava peale ööbima jäänud, ent saatuse tahtel polnud meil määratud taaskohtuda. See võib kõlada küll ääretult kalgina, ent olime juba ammu kokku leppinud lahkuminekus Indiasse jõudmise järel, mis oli nii või teisiti maksimaalselt mõne nädala kaugusel. Siimu tõmbasid enam Goa rannad ja soe Lõuna, minu tallad ei suutnud aga ära oodata rühkimist lumistes Põhja-India mägedes Dharamsala kandis.

Seljatagused seiklused ja ühised rännakud olid üha kasvavas tempos näidanud, kui erinevad natuurid me tegelikult oleme, tõenäoliselt kasvatas ka reisidel kogetu meid eri suundades. Eesti kontekstis on praktiliselt võimatu leida sõpra ja potentsiaalset reisikaaslast, kes oleks spontaanselt valmis seljakoti selga haarama ja tundmatus suunas teadmata ajaks lahkuma. Mugavalt fikseeritud raamidesse seatud mõttemaastik ja aplad argiahelad välistavad enamiku võimalikest kaaslastest. Kui kott kord juba seljas ja saapad tolmused, leiad samasuguseid vabasid hingi aga planeedi igast nurgast. Vaid esinemissagedus võib oluliselt erineda - kui Indias ehk mitukümmendki päevas, siis Pakistanis näiteks paar tükki kuus. Aga nad on olemas. Kõikjal. Üksinda reisimine pahatihti mitte ei hõlbusta protsessi, vaid saab hoopis takistiks ja isolaatoriks.

Triviaalsed detailid ja kummagi karakteristika muutuvad päev-päevalt üha närvesöövamateks ning marginaalsed erimeelsused kasvavad ületamatuteks konfliktideks; ja ühel heal päeval tundubki, nagu ripuks pool kodust argiatmosfääri sul pommipidi kaelas. Toon konkreetse näite, !ühe ainsama erinevuse!, mis pealtnähat tühine, ent mille jätkuva olemasolu korral ei pea ma enam ühtegi ühist reisi võimalikukski. Meie mõlemi jaoks olid seljakotirännakud kui LOOMULIK elukulg ja lõputu PUHKUS, ent meie definitsioonid puhkusest erinesid oluliselt.
a) Siimu jaoks tähendas puhkus seda, et igal hommikul magas ta võimaluse korral varajase lõunatunnini ja igaks juhuks veel tunni pealegi.
b) KJ jaoks tähendas puhkus seda, et tõenäoliselt viibib ta iga päev kohas, kuhu ei satu enam kunagi ja et aega maksimaalselt ära kasutada, leiab ärkamine võimaluse korral aset koos päikesega.
Pealtnäha ju täiesti tähtsusetu, ent milliseid eepilisi konflikte see lõpuks sünnitas. 100aastane sõda, ma ütlen teile! Ja kõige kummalisem, et Eestis viibides oleme mõlemad sarnased ööloomad, kes tihtipeale ronivad voodisse alles esimeste koidukiirte kumas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tüüpiline KJ. Alustan ühe looga, jõuan tosina teiseni ja ei mäleta viimaks isegi, kust sõlmitud sasipundar alguse sai. Niisiis oli kätte jõudnud aeg puhkuseks - seadsin äratuse poole seitsmeks hommikul. Magasin muidugi haledalt sisse ja väljusin, kaamera käes, toast alles poole üheksa paiku. Linn, nagu linn ikka - mis ma oskan öelda. Tänavapilti toonis valdavalt läänelik riietus ja ka automaastik oli Eesti omaga pea identne - suure enamiku moodustasid vanemad ja uuemad Lääne keskklassi autod, sekka käputäis tegelikult-ju-täiesti-tarbetuid luksussedaane. Suurimaks erinevuseks olid mustmiljon ja üks kollast taksot ning... mis minu jaoks olulisim ja enim naudingut pakkuv - hulk elegantselt vananevaid 70ndate? Lääne kaunitare. Kaunid kumerused ja väljaulatuvad kerepikendused ajast, mil autosid tehti veel, kui kunsti; ajast, mil naised olid naiselikult naiivsed ja mehed mehelikult robustsed. Või ei, see on vist juba 30ndatest?
Ahjaa, ka Moskvitsheid, Žigulisid, Villiseid ja ZIL´e võis näha enam, kui enamikes Eesti maa- ja metsanurkadeski.

...

Trampisin mööda linna ja tantsisklesin tuututavate taksode vahel; kaesin kirikut ja mõõtsin mošeed; hõikusin "Estonia" nii paremale-vasakule kui ka ette ja taha. Sõin suitsuses sööklas hommikust ja rüüpasin teed, pakkisin hotellis koti ja ostsin poest pudelivee. Kell kaksteist punkt null olin tagasi bussijaamas, päike paistis, kõik oli hea ja tundus... nagu oleks terve päev juba selja taga. Ja see, armas Siim, on vaid üks paljudest põhjustest, miks armastan tõusta käsikäes koidukumaga.

Vaid poolsada kilomeetrit ja vähem, kui tunnike minibussisõitu lahutasid mind romantilisest kohast nimega Crac des Chevaliers, mida peetakse tõeliseks Ristirüütlite Lossi arhetüübiks ja mida kuulus Araabia Lawrence kirjeldas, kui "ehk ühe paremini säilinud ja imetlusväärseima kindusena terves maailmas". 27 krooni (13,5+13,5kr. mu hiiglasliku koti eest) ja vähem, kui tunnike hiljem sik-sakitaski minibuss juba mööda mäenõlva 750m. kõrgusel asuva kindluse poole. Avanesid esimesed pilgud päikeses kümblevatele majesteetlikele müüridele. 8-9 sajandi vanune kindluskompleks on olnud tunnistajaks mitmetele raevukatele lahingutele, ent jäänud vankumatult alistamatuks. St. Johni nimelise Rüütliordu ristirüütlid kaotasid lossi küll 1271. aastal, ent seda hoopis kavala sultani käe läbi, kes näiliselt Tripoli Krahvilt pärineva, ent tegelikult võltsitud kirja näol meelitas rüütlid ise kindlust hülgama. Kujutan ette, et nii mõnigi ristirüütel sai piki kiivrit, nii et kõmises ja nii mõnelgi mehel tõmmati rist rinnast, kui pagunid õla pealt.

Aeg on teinud paraku oma töö ja Al Hosen´i nimeline asula roninud tänaseks juba praktiliselt lossimüüride külje alla. Kindluse tühi läänepoolne nõlv laseb siiski aimata, millises uhkes üksinduses see kunagi võis troonida. Enne, kui väravast üldse sisse astun, teengi kiirustamata suure ringi ümber terve ehitise. Naudin kompositsiooni lossimüüride ees maad tuhnivate hobuste ja mäenõlval rohtu näksiva lambakarjaga. Kaubelnud piletihinna 40kroonilt alla 27le (150 liiri vs. 100 liiri, sellest ka pedantsena näiv 27le kroonile ümardamine), veedan kindluse sulgemiseni jäänud kaks tundi jalutades vallikraavi serval ja turnides kaitsemüüridel; ronides komandanditornides ja libisedes vihmast märgadel treppidel. Kui jäänud on tund, kiikan üle müüriserva ja näen väravate ette veerevat turistibussi - sama, mida enne lossi sisenemist õudusega kaugusest silmitsesin. Tegu on küll ühe riigi tähtsaima vaatamisväärsusega, ent bussitäit välismaalasi ei näinud ma Iraanis ega Pakistanis ka nende "kõige-kõigemate" juures.

Kindluse mõõtmete tõttu suudan kampa pea täielikult vältida ja kui lossi tabab ootamatu raherünnak ning hetkega kaovad ka üksikud kohalikud armunud paarid, olen veendunud oma üksijäämises. Hüplen tornist torni ja imetlen aknaavadest Looduse vaatemängu Mehe loodud vaatemängul. Alles ju paistis päike, mis toimub...? Ka rahepilv rühib poole tunni pärast raskelt edasi, et külad kaugel orus järjest patust puhtaks pesta. Ja tund peale lõputuna näivat rahesadu on lossi kohal märgata juba jälle sinist taevast ja ohutuid valgeid pilvemassiive. Sarnased tihti pealtnäha täiesti ootamatud ja ülikiired ilma vaheldumised on mu Süüria päevi jäänud üllatama tänaseni. Tinahallist taevast saab sügavsinine ja petlikust päikesest rusuv rahesadu, nagu ilmataat lösutaks tugitoolis ja klõpsiks taevaviisorit igavledes kanalilt kanalile.

Ent leian end järjekordselt sündmustest ette ruttamas... Kui rahesadu viimaks otsakorral oli ja valge pudru rohtukasvanud müüriorvadest juba sulamas, luusisin mööda siseõue ümbritsevaid grandioosseid võlvsaale ja riukalikke keerdkäike, kui... kuulsin järsku sajandite vanustelt seintelt ja lagedelt vastu kajamast kirikliku koorilaulu sakraalseid noote. Need on hetked, mil leian end hetkeks silmi nühkimast ja krüptiliselt mõtisklemast, kas elan ikka reaalset käegakatsutavat elu või olen hoopis the-boy-next-door karva kangelane mõne ammu kirja pandud näritud nurkadega juturaamatu kolletunud lehtedelt. Kokteil Kalle Blomkvistist ja Peeter Paanist, kui soovite. Kardan õudusega/ootan pikisilmi päeva, mil märkan Jim Carrey kombel mere kohal horisondil lukuauku ja uksehingi, kõhklen viivu ja astun siis... Välja... tõelisest The Truman Show´st.

Nagu noored ajud zombie´sid, kiskus ülev laul mind enda poole. Ent kuidas... kust leida algallikat, kui võimas ühishääl kõlab vastu vasakult ja paremalt, laevõlvidelt ning käigusuudest. Ei läinud siiski kaua, kuni pöörasin sisse järjekordsest sünkjasmustast ukseavast ja põrkasin poolringis laulva turistigrupi otsa. Nagu korralikus, läbimõeldud The Truman Show´s ikka, jõuab stsenarist just õigel hetkel logisema jäänud kohta paar siduvat rida juurde kribada ja otsad pealtnäha puhtalt kokku tõmmata. Ja seda alati just siis, kui kahemõõtmeline protagonist on äärepealt veendumas oma kolmanda mõõtme olemasolus. Või siis kolmemõõtmeline peategelane oma neljanda mõõtme eksistentsis...
Ühel heal päeval olen ma aga väledam - pööran ringi hetke murdosa varem, kui kujutis seinapeeglis reageerida jõuab; sooritan ootamatu jänesehaagi, jättes varju endast momendiks poole sammu võrra maha. Ja siis kukub kõik kokku, puruneb kildudeks. Rebin enda jäsemete küljest näitejuhi juhtnöörid, koorin silmadelt kae ja toon kuuldavale ürgse karje - karje aegadest, mil kõik oli veel üheselt mõistetav ja valelik kõnestruktuur ei loonud lõputuid illusioone illusioonide otsa...