...
Ma pole väga pead vaevanud mingisuguse avaliku esinemisega ega end kuskile ka poetada püüdnud. Kui kuskil midagi oodata on, hõikan kindlasti eelnevalt ka siin. Hetkel pole siiski midagi plaanis.
Jutulõnga "ajutine" katkemine Iraanis pole mind aga tänaseni rahule jätnud. Ma tahaks siiski väga ka selle loo lõpetada. Mitte niivõrd mingisugusest abstraktsest kohusetundest blogosfääri ees, aga ikka iseenda pärast. Siiani jätkuv eetrivaikus on seotud lõppenud reisi ühe (minu jaoks) negatiivseima juhtumiga - nimelt õnnestus mul Nepaalis lahku minna mind truult saatnud taskumärkmikust, kus suurem osa reisist oli päev-päeva pealt märksõnadena kirjas.
Oma lollus muidugi - järgmine kord olen jälle targem.
Ma veel mõtlen, milline lahendus oleks parim.
Ja pooled mõtted on endiselt alles seal kinni:
Annapurna Sanctuary, Nepal
