kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Veel nädal tagasi ei osanud ma Tiibetist undki näha.
Kindlasti oli mul plaanis ühel heal päeval, olgu siis varem või hiljem, Tiibetit külastada.
Ent sama konkreetsed plaanid näivad mul olevat pea poolte maailma riikide kohta.

Kõik muutus täpselt nädal tagasi, möödunud reede õhtul tassi kuuma šokolaadi ja viilu capuccino-juustukoogi ümber, kui austraallasest Marki poole suuga tehtud ettepanek minus ja iisraellasest Yosis juured istutas. Eeldasin, et enne esmaspäeva nagunii otsustamiseks ja tegutsemiseks ei lähe ning lükkasin asjakohased mõtted eest ära, pühapäeva õhtu peale.

Laupäeva esimesed varahommikused tunnid möödusid koostlagunevat Hiina maastikuratast Kathmandust ülesmäge lõuna poole lükates. Kusjuures "ülesmäge" all pean ma siinkohal silmas enam-vähem 15km järjestikust tõusu. Vaid elavad kujutluspildid vuhinal mööduvast tagasiteest hoidsid mul jätkuvalt pea püsti.

Hulk vereohverdusi ja üks intervjuu šokeeritud Taiwani võttegrupile hiljem keerasingi otsa Daksinkhali templist tagasi Kathmandu peale. Ma ei pidanud pettuma. Hommikul ümbritsevaid nõlvu tihke loorina emmanud udu oli nüüdseks parematele jahimaadele rullunud ja vaated sirutusid silmapiirini. Looduse nautimisest polnud paraku juttugi ja suurem osa minu tähelepanust koondus kohati lendu tõusta tahtva jalgratta kiiruse kontrollimisele.

Tegu oli mu senise ratturikarjääri pikimate laskumistega, mis ei ole loomulikult suurem asi näitaja juntsu puhul, kes siiani vaid Amsterdamis ja Eesti mätaste vahel pedaale on sõtkunud. Üks lamedam, kui teine. Sellegipoolest ei jäänud rekord kauaks püsima, paariks päevaks vaid.
Juba teisipäeval leidsin end ratast Kathmandu kohal trooniva 2km kõrguse mäetipu otsa lükkamas.

Järjekordselt ei pidanud ma pettuma - mägi autasustas mind elu joovastaivama tagasiteega,
mis kohati lausa lõputult näis jätkuvat. Järsematest ja konarlikematest teelõikudest libisesin läbi kumbagi kulunud pidurit pea põhjani surudes; kiirematel sirgetel olid sõrmenukid lenkstangide ümber klammerdumisest valged. Puuduvad amordid jätsid oma jälje ning kumbki mu kätest tundis end hiljem läbiklopitud munavalgena. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

...ühesõnaga pühapäeva hommikupoolikul pead hotellitoast välja pistes oli Tiibet viimane asi, mis mul mõttes mõlkus. Seda suurema üllatusena jooksin ma otsa Mark´ile ja Yosi´le, kes asutasid end parasjagu agentuuri poole viisasid vormistama. Nähtavasti oli reedeõhtusest mõtete kergitamisest laupäeva jooksul kindel plaan küpsenud. Nii juhtuski, et enne, kui ma üleüldse oma pühapäevase hommikusöögini jõudsin, oli mu pass teel Hiina saatkonna poole.

Nädal on möödunud linnulennul ning homme varahommikul kell 5 asume Kathmandust teele. Pisut murettekitav on see, et juba esimesel ööl magame pea kilomeeter kõrgemal, kui mina ja Yosi kunagi viibinud oleme; ning juba teisel päeval piki maanteid Lhasa poole rühkides ületame viie kilomeetri piiri. Võlusõnaks ning -joogiks on siinkohal vesi, vesi ja vesi...

...aga ka mitte sellest ei tahtnud ma hetkel pikemalt rääkida. Vabandan nimelt kõigi ees, kes mind mõttes juba juhuslikest kuulidest läbistatuna maha hakkasid kandma. Teatavasti ei leidnud viimased sissekanded Pakistanist aset mitte just stabiilseimate sündmuste keskel. Piiri ületamisega ei olnud mul sellegipoolest jaanuari alguses vähimatki probleemi ning läbi Põhja-India siksakitades jõudsin ma veebruari alguseks välja Nepaali.
Kakumäelt Kathmandusse niisiis.

Paraku pean tunnistama, et ei suuda hetkel enda piiratud võimalustest kärbituna mainitud reisifotojuttu lennult jätkata. Poolikuks jäänud jutulõng on mind möödunud kuude jooksul pea pidevalt kummitanud, ent sobivat auku selle edasi punumiseks ei olnud ega tulnud. Loomulikult oleksin võinud jätkata napisõnaliselt ja poole hoolega, ent see näis veelgi halvema lahendusena. Nii leidsin end lõpuks kahe nigela valiku vahelt ja otsustasin (enda arust) vähem nadima kasuks...

...mis ei tähenda sugugi, et käesolev reisijutt lõpetatuks/katkestatuks tuleb lugeda. Sugugi mitte, Pakistani märkmed terve kuu ulatuses on hoolikalt päevade kaupa kirjas ning analoogset Indias ajutiselt katkenud "(aja)kirjanikudistsipliini" jätkan kohe kindlasti ka Tiibeti mägede vahel. Nii et sõltuvuskonksu otsa lõksu jäänud lugeja jaoks ei muutu vähimatki - lihtsalt järgmist doosi tuleb veel mõni kuu oodata.

Millalgi maikuus mõõdavad mu tallad taas Maarjamaist mulda ning siis pole mul enam vähimatki vabandust mitte jätkata just sealt, kus järjejutt õieti pooleli jäi - hilissügisesest Iraanist. Nii on. Loomulikul teel arenev ettevõtmine lihtsalt kasvas üle pea ning juhuslike internetikohvikute ajutine "kodukontoriks" modifitseerimine muutus sissekannete mahu, sisukuse ja detailikülluse tõustes üha komplitseeritumaks ja aeganõudvamaks. Ja nagu ma ülalpool juba mainisin, ei olnud ma kindlasti mitte sissekannete kvaliteeti valmis ohvriks tooma. Järgmisel korral olen juba ettenägelikum ja tean laptopi seljakotti kaasa pista.

Seniks aga... kes kannatab, see kaua elab.
Iraan.
Pakistan.
India.
Nepaal.
Tiibet.
Kõik tuleb. Varsti. Varsti...