kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Tänavad mu ümber näivad lainetavat mustas siidis.
Lehvivad burkad. Araablaste pearätid. Pleekinud hõlstid. Mullade turbanid - kel valged, kui värskelt langenud lumi; kel mustad, kui pilkane ööpimedus.
Tihedate kokkukasvanud kulmupaaride alt piidlevad mind sajad mööduvad silmapaarid - pilvitus päikeseloojangus intensiivselt hõõguvad söetükid.

Näin olevat ainus vastuvoolu rühkija. Katkestus harmoonilises meloodias.
Sellest hoolimata ei tunne ma hetkekski, nagu viibiksin seal, kus pole oodatud.
Vastupidi, minu silmini tõmmatud sügavroheline kapuuts ja lopsakas täishabe tegevat mind äravahetamiseni sarnaseks Imaam Ali ibn Abu Talib´iga, kelle portreesid leiab siin igalt tänavanurgalt - vaipadel, linikutel, amulettidel, raamitud maalidel - suurtel ja väikestel.

Elan oma religioossesse rolli sisse ja hõljun läbi voogleva siidi ning linaste rüüde.
Pärslased, afgaanid, saudid - ühtse tervikuna kulgemas ühise eesmärgi poole.
Mashad on šiia moslemite üks pühamaid paiku - miljonilinn Iraani kirdenurgas, vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel nii Türkmenistani, kui Afganistani piiripunktidest.

Aastat tuhat tagasi polnud siin muud, kui Sanabadi nimeline väike külake. Ent saatuse tahtel langes alatu mürgitamise ohvriks ja leidis oma viimse puhkepaiga just siin prohvet Muhamedi kaheksas järglane, Imaam Ali Reza. Surmast tärkas elu ning tänaseks päevaks laiub Imaami hauakambri kohal pea 60 hektaril majesteetlik pühakoda, mida aastas külastavat üle 20 miljoni šiia palveränduri. Linnas viibivate palverändurite arv pidi aastaläbi võrduma linna enese 2,5 miljoni pealise rahvaarvuga.

Kui rikkad rändavad Mekasse, siis vaesemate palverändurite sihiks saab just Mashad.
Kes jõuab armastatud Imaami hauakambrisse, selle ees avanevat paradiisiväravad. Kuigi kompleksi võime siseneda, jääb "uskmatutele" pääs pühapaiga südamesse siiski suletuks. Sellest hoolimata saadavad meid linna peal hüüded "Haji! Haji!" (traditsiooniliselt kutsutakse Haji´deks Mekasse palverännu sooritanuid).

Näib uskumatu, et vaid nädalapäevad tagasi viibisin keset lumme uppunud mägesid, sõjast räsitud ja varemetes Mägi-Karabahhias, mis praegu meenutades mõjub lausa teise planeedina. Päevad näivad nädalate, nädalad kuude ja kuud aastatena. Elu intensiivsuse tipul. Aeg ja ruum voolavad kontrollimatult, pääsenud järjekordselt lahti rutiini ikestavatest ahelatest. "Eesti" kõlab häguse lapsepõlvemälestusena. Kui viimaks naasen, siis tundub, et vana kortsudest õilistatud mehena.

Ent mingem tagasi näd... "kuude" tagusesse Istanbuli, kus jutulõng viimati katkes.
Niisiis hoidis sügisene Istanbul meid üheainsa öö asemel enda embuses koguni neli päeva ja ööd. Kui end linna nõiduslikust haardest viimaks lahti rebisime, siis juba suure rutuga. Ja nii, kellaga võidu joostes, kulgesid ka meie järgnevad paar nädalat kuni Teherani jõudmiseni. Nimelt olime me kauges-kauges Budapesti jurtas vegeteerides avastanud, et meile suve lõpus Helsinkist väljastatud Iraani viisad aeguvad juba 28. novembril. Nii asusimegi 13. novembri hilisel pärastlõunal Istanbulist teele, palavikuliselt kalkuleerides, kas eelseisvasse marsruuti sisse planeeritud Gruusia ja Armeenia mahuvad ikka ajakavasse ära.

Romantiline laevafoto ei tähenda siiski üle Musta Mere otse Gruusia ranniku poole seilamist, vaid pelgalt veerandtunnist lahesopi ületamist Istanbuli raudteejaama suunas. Kaks õhtust istekohta Ankarasse läksid meile kummalegi koos õpilassoodustusega maksma tühipaljad 60krooni näkku. Et siis türklastele sobivad meie ISIC-kaardid ideaalselt, Poolas käsivad käredad rongimutid keset ööd aga uusi pileteid osta? Nice one, Poland!

Meie esmaseks (istumis)kupeenaabriks oli koju Diyarbakirisse suundub keskealine Türgi mees. Kuulnud, et oleme ta kodulinna väisanud, päris mees muljete järele. Jutustanud talle käte-jalgade ja üksikute erikeelsete märksõnade teel meie sealsest möödunudaastasest teeröövijuhtumist, kergitas mees hammaste välkudes kuuehõlma. Vöövahelt kroomiselt läikiv püstolikäepide andis mõista, et temaga juba nii ei mängita...

Tukastanud Ankara varahommikuses vaksalis päikesetõusu oodates tunniks-kaheks, asusime aadress näpus läbi linna saatkondade rajooni poole teed leidma. Tuvastanud esiteks Pakistani esinduse asukoha, seadsime sammud edasi Eesti saatkonna poole. Nimelt keelduvat Pakistani
saatkond viisasid väljastamast ilma kodumaa esinduse poolse soovituskirjata.

Meeldivalt soojas hommikupäikeses muretult kepseldes leidsime Eesti saatkonna vaid veerandtunnise jalutuskäigu kauguselt ja kõik näis laabuvat, kui lepase reega. Tol hetkel ei osanud me veel aimatagi, milline tsirkus tegelikult järgneb. Mis meid lõppkokkuvõttes päästis, oligi Pakistani - Eesti saatkondade suhteline lähedus - vastasel juhul oleksime vist enne võidukat finišit käega löönud.

1) Eesti esinduses teatatakse meile esmalt, et Pakistani saatkond ei tohiks mingisuguseid sümboolseid soovituskirju üleüldse nõuda ning nendega on samal teemal juba varemgi suheldud. Soovituskirju meie saatkond varasemate jamade järel enam ei väljastagi ja ainus, millega meid varustada võidaks, on tembeldatud A4 paberileht, mis lihtsalt kinnitab meie kodanikustaatust. Mainitud paberilehe väljastamise eest soovivat saatkond aga töötasu 15€ näkku. Otse loomulikult polnud seda summat võimalik sularahas tasuda ning enne pangapoolset ülekandekinnitust keelduti meile viisakalt paberilehti kätte andmast.

2) Lootes mõttetust rahakulutusest pääseda, naasesime Pakistani saatkonna juurde - ehk näkkab ja saame ilma soovituskirjadetagi jutule. Viisaosakonna kõrvad jäid meie palvetele ja seletustele aga kurdiks ning mainitud paberilehtede puudumisel keelduti meile isegi avaldusblankette väljastamast.

3) Eesti saatkonnast meile taskupistetud kontoandmete järgi leidsime üles õige panga, sooritasime nõutud ülekande ja lonkisime tagasi kodumaaesindusse. Nii nagu eelnevalt juba mainitud oli, ei seisnud paberilehtedel muud, kui kinnitus meie Eesti Vabariigi kodanikustaatusest - ehk siis formaalselt oli tegu millegi hoopis muu, kui nõutud soovituskirjagadega.

4) Tagasiteel meenuvad nõutud passipildid ja Siim lõikab poetänava poole, jättes mind seljakottidega pingi peale muusikat kuulama. "Juba" tunnike-kaks hiljem ongi Siim hunniku passipiltidega tagasi, olles vahepeal suutnud muuhulgas kaotada oma pangakaardi rahaautomaati, selle kontorist tagasi saada ja viimaks kembelda fotostuudiotöötajaga terve igaviku teemal "ei, ma tõesti ei soovi endast pilte a la küünarnukk-postamendil-ning-kardin-metsa-kose-ja-hirvekesega-taustaks".

5) Tagasi Pakistani saatkonda jõudnud, laiutati seal käsi, "Viisaosakond on tänaseks töö lõpetanud. Ootame teid homme hommikul 9 ja 10 vahel" ning löödi luuk kinni.

Aimasime juba ette, et linna mõnest teisest otsast ei suudaks me mingil juhul ühistranspordiga tunnise täpsusega hommikul saatkonda jõuda ja asusime seega lähinaabruskonnas öömaja otsima. Mis aga jõukurite ja saatkondade rajoonis täiesti puudusid, olid igasugused taskukohased väikehotellid ja/või noortehostelid. "Sheraton" ja "Hilton" ei vastanud just meie ettekujutusele taskupärasest ööbimispaigast. Küll leidsin kõnealloleva linnaosa südamesse pisikesse orgu rajatud pargist ühe haleda nurgakese, mis kahest küljest tara, kolmandast kioski ja neljandast tihnikuga varjatud oli.

Kuna päike oli veel kõrgel, maandusime pimeduse ootuses üle tee asunud raamatupoodi. Üllatuslikult ei visatudki meid ja meie hiiglaslikke pampe peatselt välja, nii et hiiglaslikesse nahktugitoolidesse kerratõmbunult lugesime kuni poe kella 22se sulgemiseni.
Minu valikuks sai seekord "The Last True Story I'll Ever Tell: An Accidental Soldier's Account of the War in Iraq" (by John Crawford). Kõike muud, kui heroiline sõjaeepos - okseloikudes ja enese väljaheites krampides tõmblevad reamehed; mõttetult hukkunud lapsepõlvesõbrad ja tükkideks lastud jõnglased; lagunevad perekonnad ja kadunud abikaasad; purunenud unistused ja pime patriotism.
Kuluks ära ühendriiklastele, kes endiselt roosade päikeseprillide ja 5liitriste kärudega nurga taga kiriku kõrval Big Mace vitsutamas käivad.

Öö varjus naasesime parki ja paremat kohta leidmata seadsimegi telgi oma mudasesse peidupaika püsti. Kella nelja paiku öösel ärkasime väljast kostvate võõrkeelsete hõigete peale, millest ainsateks meile arusaadavateks olid, "Polis! Polis!". Ise veel poolunes, avasin telgiluku ning sain koheselt erutatud võõrkeelse jutuvada ja näkkusuunatud taskulambivihu osaliseks.
Hetk hiljem lähenes puude vahelt joostes veel kolmaski mees, külm automaaditoru kramplikult vastu rinda surutud.

Õnneks purssis üks noortest politseinikest kergelt inglise keelt ja meie loo ära kuulanud ning passid läbi lapanud, asus olukorda lahendama, "Do you have a gun? Do you have a girl?"
Et meil puudusid nii relvad, kui tüdrukud, rahunes olukord mõnevõrra maha - mehed pistsid suitsud ette ja kamandasid meid laagriplatsi kokku pakkima.
Nimelt asus otse ühe meie telki varjanud aia taga Poola suursaatkond ja esindust valvanud politseinikud olid saabunud võimalikku turvariski elimineerima. Muu neid üldse ei huvitanudki ja kuulnud meie soovimatusest "Sheratoni" kolida, soovitati meil lahkelt telk pargi teise nurka üles panna.

"I love you", kostis suitsu kimuv konstaabel ootamatult meie telgi pakkimise vahele.
Eeldasin (loodetavasti õigesti), et tegu on kehvast keeleoskusest tingitud platoonilise viisakusväljendiga ja vastasin, küll pisut kahtlevalt, "I.. love you too..."
Ajasime veel pisut juttu ja, saanud kogu meie reisiplaanidest teadlikuks, õhkas noormees pisut nukral toonil, et nemad küll ei saa endale niimoodi mööda maailma reisimist lubada.
Pidasin siiski paremaks mitte laskuda filosoofilistesse arutlustesse vabast tahtest ja raha suhtelisest tähtsusest ning, telk koos ja kotid seljas, surusime läbisegi käsi, soovisime vastakuti head teed ja läksime sõpradena lahku.

Kolmveerand tunnise edasi-tagasi jalutamise ja hulkurkoertebandega maadejagamise järel maandusime viimaks oma uude telkimispaika, kus saabuski segamatult hommik.
Otse ees kõrgub fotol siis mainitud Sheratoni hotell, Poola saatkond jääb diagonaalis umbes saja meetri kaugusele vasakule ja Pakistani oma ehk kahesaja võrra paremale. Naabruskond missugune.

6) Pakistani saatkonna väravate ees üllatab meid mantlites ja mundrites asjapulkade rohkus. Armsalt koomilise aktsendiga sekretär selgitab, et valmistutakse ekspeaminister Benazir Bhuttole Islamabadis määratud koduaresti vastaseks meeleavalduseks ning palub meil pool tundi oodata. Siiski vaid kümme minutit hiljem viibatakse meid sisse ja saame viimaks kõik nõutud dokumendid üle anda. Õnneks näivad Eesti saatkonnast väljastatud sümboolsed paberilehed neile sobivat, mis tõestab veelkord, et tegu on pelgalt bürokraatiaga bürokraatia pärast.

Valmistume lahkuma, ent mees-kes-ei-naera-kunagi viipab meid istuma ja kaob trellitatud ukse taha. Minutit viisteist hiljem on ta tagasi, ulatab meile kummalegi paberilipiku kontonumbri ja pangaandmetega ning käsib kella 16ks kviitungitega naasta. Hea uudis on see, et järelikult on meie viisataotlused heaks kiidetud ja seda vaid veerand tunniga; halb uudis on see, et kummagi paberilipiku peale on märgitud 70YTL e. ca 630EEK suurune summa. Meie mäletamist mööda pidanuks tavaline turistiviisa 2-3x vähem maksma. Ehk oleks pidanud transiitviisat nõudma?

Ah, kurat teab, ehk on tegu mingisuguse sõjaseisukorra aegse eritaksiga, mis läheb politseinike kiivritest mõlkide väljakopsimiseks ja uute puunuiade voolimiseks. Pealegi oleme joovastunud väljavaatest veel samal päeval Ankarast vehkat teha.
Jalutame läbi saatkonna siseõue, kui sekretär pistab pea vaevu paotatud värava vahelt sissepoole ja viipab kärsitult, "Kiiresti, kiiresti!"
Longime mööda käesolevaks hetkeks juba kilpidega tee äärde üles rivistatud politseinikest ja naaseme kukalt kratsides tuttavasse raamatupoodi.

7) Lõpetanud eile alustatud teostega ning jõudnud järgmistega pea poole peale, on kell ohtlikult 4le lähenemas ja seame sammud nõutud pangakontori poole. Ülekande sooritamine kulgeb taas probleemitult ning pisut peale nelja olemegi tagasi saatkonnas, näpus kviitung 140YTL ülekande sooritamisest. Heitnud pilgu paberile, tõmbub mees-kes-ei-naera-kunagi veelgi mornimaks, "Ma ju andsin teile eraldi ribad! Sina 70 ja tema 70! Kus on teine kviitung?"
Järjekordne pedantsus puhtalt pedantsuse enese pärast - nõutud summa on saatkonna arvele ju laekunud.
Taas on meie edasised palved ja igasugused selgitused suunatud kurtidele kõrvadele ja mees kamandab meid resoluutselt tagasi panka, "Kiiresti! Teil on pool tundi aega."

8) Saatkonna väravavalvur näib juba vana lapsepõlvetuttavana, kui temast ei-tea-mitmendat korda mööda tuiskame. Murphy seadusekogule vastavalt on meid eelnevalt aidanud ainus inglise keelne töötaja hetk tagasi lahkunud ning käte-jalgadega olukorra selgitamine möödub vaevaliselt, kell iga minutiga viiele lähemale tiksudes.
Suudame probleemi olemuse lõpuks siiski selgeks teha ja osakonnajuhataja heakskiidul tühistatakse eelnev makse ning sooritatakse uuesti kahes osas. Järjekordne hunnik allkirju, templeid, dokumendikontrolle.
Täname südamest abivalmis pangaametnikke ja jõuame tagasi saatkonda viis minutit enne kella kukkumist.

9) Naeratan kviitungeid üle andes ühtaegu uhkelt ja vabandavalt, "Palun, kõik nii nagu peab."
Mees-kes-endiselt-ei-naera-kunagi heidab paberitele põgusa pilgu ja puurib mind endiselt mornilt, "Kus on kviitungite koopiad? Ma ju ütlesin KAKS KOOPIAT KUMMASTKI!"
Me ei usu oma kõrvu. Kell lööb viis...
Võimalik, et ta tõesti mainis eelnevalt kõiki neid reglemente, ent sel juhul oli see meid lahutava klaasseina ja ametniku raskelt pudruse aktsendi tõttu meie kõrvadele sama, mis puhas urdu keel.

Valmistume mõttes telki juba vanasse heasse kohta üles seadma, kui mees näib viimaks siiski andestavat meile meie ignorantse teadmatuse, meie nooruse naiivsuse, meie turistitölpluse...
Pettumust täis pilgul, millisega vaadatakse diivanile kusenud koera, lisab ta:
"You make a problem. Problem for me, not for you!"
Vaatame talle otsa ninapidi loiku pistetud peni alandlikul ilmel, kuigi sisemus keeb ja ärgitab pigem diivanipatju kihvade välkudes ribadeks rebima.
Ent meie passid on veel valel pool klaasi.

Käes! Olemas! Korras! Lahkume saatkonnast tagasi vaatamata, peatumata enne raudteejaama jõudmist. Kell on 18:10 ja päeva viimane Erzurumi poole suunduv rong peaks väljuma viie minuti pärast. Tormame kassasse ja püüame pileteid saada, "Ei-ei, mitte homsele! Sellele, mis ees on!"
Noor piletimüüja vangutab nõutult pead, iga liigutust pea demonstratiivselt aegluubis sooritades. Peab aru kolleegiga, ootab, mõtleb. Kes siis sellest varem kuulnud on, et pileteid viis minutit enne väljumiskellaaega ostetakse...
Mõtleb. Vaatab tuimalt monitori. Peab veel kolleegiga aru. Helistab.
Pakub taas pileteid järgmise päeva pärastlõunasele rongile.
Järelepärimisele, kas väljuvale rongile tõesti enam ühtegi kohta ei ole, saame ebamäärase kinnituse.

Longin tuimal sammul kioski juurde, ostan paki kirsimahla ja vajun resigneerunult tabloo ette toolile - võimalikku alternatiivsihtpunkti tuvastama. Möödub minut, kolm, viis, seitse... Erzurumi rong seisab endiselt perroonil. Siim näeb pimeduses hägust lootuskiirt ja järgmisel hetkel jookseme juba lahkuma pidanud rongi poole. Jõudnud otsi kokku tõmbavate konduktoriteni, luiskame käte-jalgadega (mis on veel kraadi võrra keerukam, kui tühipaljas käte-jalgadega selgitamine), et üle tiksunud väljumisaja tõttu ei saanud kassa meile enam pileteid müüa ning kästi need otse rongist osta.

Kolmanda kordamise järel lähebki luise läbi ja hetk hiljem istume (sedakorda kupeedeta) rongis. Vedas, mahtusime napilt ära - vaid 4/5 vagunist on tühi! Neetud kassiir..
Meie istekohad eelseisvaks 1150km "otsaks" lähevad õpilassoodustusega ühes maksma 180krooni näkku! Jumalik. Ja juba 26h pärast järgmisel õhtupoolikul peaksime kohal olema :)
Uskumatu mõelda, et vaid mõned aastad tagasi pidin end kahe-poole tunniseks Tallinn - Tartu bussi/rongisõiduks lausa mitu päeva psühholoogiliselt ette valmistama. Ja kui kardetud päev viimaks koitis, jõudsin selle igaviku vältel lugeda, igavleda, süüa, väsida, tukkuda, ärgata, uuesti igavleda, veel lugeda, tiba näksida ja pisut pealegi...

Varssav - Krakowi ja Istanbul - Ankara istumiskupeede tõttu olime lausa unustanud, et neis suitsidaalsetes kolmanda maailma riikides suitsetatakse vagunites ju süüdimatult. Rong oli vaevalt liikuma saanud hakata, kui selja tagant kõlas välgumihkli iseloomulik klõps ning meie sõõrmetesse oksendus esimene nikotiinikurat. Teine.. Kolmas. Ees ja taga. Vasakul otse kõrval.

Paari tunni järel, kui meie seljatagused jokastanud kollahambad juba mõnda aega kuskile kadunud olid ning lähima suitsetajana säilinud vaid koht eespool üle vahekäigu istuv papi, võtsin südame rindu. Sulni naeratuse ja ümmarguste kutsikasilmadega žestikuleerisin mehele tagasihoidliku palve järelejäänud pakk eemal vahekäigus sisse imeda, oma sõnadele usutavuse andmiseks teatraalselt pisut astmaatilist kähinat ette manades.
Vastutulelikult püsti tõusnud ja ukse poole suundunud, välgutas onu vandeseltslaslikult endagi pintsakutaskusse peidetud astmainhalaatorit.
Yeah, cigarettes really help, buddy...

Üle tühjade istmete end kokku väänates uinume varsti. Varahommikune piletikontroll dubleerib seekord äratuskella rolli, samal ajal kui esimesed koidukiired ümberringi lainetavaid künkanõlvu nilpsavad. Näib nagu terve maastik oleks võõbatud ühe ja sama pruunika põhitooniga läbi segades.

...

...

Peagi saabub ka vähe pikem peatus ning vagunitäis voolab söögiotsinguis mööda raudteejaama laiali, meie kannul. Hunniku kioskiküpsiste ja saja-aastaste biskviite seast suudame siiski välja noppida pätsi leiba, mahla-vett ja kaks pakki pistaatsiapähkleid. Siimu kinnine pähklipakk paljastab peagi 5cm pikkuse kummalise kookonitüki. Ootamatu leid ärgitab Siimu ka ülejäänud koti sisu läbi revideerima ning kandiku peale kallatud pähklikuhjast uudistavad Siimu peagi kaks hommikuselt tusast kollast ussikest. Siimu näoilme vastab inimese omale, kes on just jõudnud mõistmisele, et šokeeriva avastuse tegemise hetkeks on osa šokist juba tema kõhtu jõudnud.
Soovin Siimule pikka iga ja pakun lohutavalt, et ehk asuvad võimalikud kõhuõõnde jõudnud isendid agaralt siinsest söögist sugenenud baktereid hävitama.

Paradoksaalsel moel olen aga just mina see, kes end tund-tunnilt pisut kehvemini hakkab tundma. Tunnen nii esmaseid kõhu-, kui peavalu algeid - minu puhul üsnagi ebatavalised vaevused. Siim & kollane kompanii ei näi aga millegi üle kaebavat - olgugi, et viimaste päevade jooksul manustatud söök-jook on meil täpselt sama olnud. Turgutan end muusikateraapia ja rongiakendest mööda vihisevate liivakarva maastikega, kui millalgi lõunatunni saabudes aeglustub rong läheneva jaama ootuses järjekordseks kiireks einepeatuseks.

Teeäärse kioski poole vantsides lehvitab järgmise vaguni aknast mulle kolmepealine tütarlaste seltskond. Teen saatusliku vea ja naeratan neile põgusalt vastu. Veerandtund hiljem, olles äsja lõpetanud oma kuiva saia ja keedumuna dieediga ja valmistunud tuikava pea tõttu tukastama, kerkib ootamatult minu kohale üks kõrvalvaguni tütarlastest. Teein teise saatusliku vea ja vastan jaatavalt küsimusele minu inglise keele oskuse kohta. Kuigi üritan neiu kutsest viisakalt mööda hiilida, jääb ta endale kindlaks ning peagi leian end kolme kõrvuni särava tütarlapse vahelt kõrvalvagunist.

Ärge saage must valesti aru - ma ei pea end eriti arrogantseks ja matslikuks inimeseks ning esimesed tund-paar hädist suhtlust (vaid üks neist purssis inglise keelt) olid täitsa toredad, ent minu jätkuvalt halvenev enesetunne muutsid antud seltskonna talumise viimaks lausa tahtejõu proovilepanekuks. Eriti, kui üks kolmest meditsiinitudengist omakorda mulle teist pähe määrima hakkas, käies peale kui udu, et oi-kuidas-ma-ikka-meeldin-talle ja et-ma-ikka-suhtleks-temaga-ja-rõõmustaks-teda jne. Täielik lasteaed, noh. Ja sellele kõigele muidugi eelnesid ja järgnesid lõputud fotomaratonid, kus mind ja Siimu pildistati kõikvõimalikes kombinatsioonides kõigi erinevate tüdrukutega.

Samal ajal nihkusid lumised mäetipud ja -nõlvad meile aga murettekitavalt lähemale. Kui tüdrukud viimaks läbisegi hõiskasid, "oi-aga-Erzurumis-on-ju-lumi-maas", purunesid viimasedki illusioonid. Ja nii oligi. Kui rong viimaks merepinnast 1750m kõrgusel paiknevasse Erzurumi veeres, hõõgus mu otsaesine juba palavikuliselt ning kogu üldine enesetunne ja meeleolu kannatasid vastavalt.

Jopedesse-kinnastesse mähkunult perroonile hüpanud ja tüdrukutest viimaks vabanenud, lähenes meile hajevil ilmega pikk blond poiss. Seljakoti-soomlane, kes samuti India poole suundus ja äsja linna saabununa odavat öömaja otsis. Kuna meie lootsime hiliseks öö- või varaseks hommikutunniks siit külmunud pilvepiirilt tagasi merepinnale laskuda, jätkus meil ühist teed vaid esimese valgusfoori ja ristmikuni. Lahku läksime meie regioonile äärmiselt iseloomulikult - iseenesestmõistetavalt poole sõna pealt ja üksteise nimesidki teadmata.

Meie jätkasime marsaga mõne kilomeetri kaugusesse bussijaama, lootusega otse edasi põhja mõnesse Gruusia piiri äärde jäävasse asulasse jõuda. Muidugi olid kõikvõimalikud ühistranspordivahendid juba hiliseks kiskunud õhtutunni tõttu lahkunud ja edasisi plaane sepitsedes supitasime bussijaamasööklas. Minu konditsioon oli vaikselt jõudnud vahelduvate kuuma- ja külmavärinateni ning jätnud mind mornil ilmel sööklatoolile ootama, läks Siim veel viimast korda erinevate bussifirmade kontorkioske läbi kammima. Ja ennäe imet, leidsime tõepoolest tegelased, kelle buss piiriäärse Hopani kolmveerand tunni pärast väljuma pidi.

Oma hetkeolukorras ei olnud ma just ülimalt vaimustunud väljavaatest järgmised kuus tundi mööda mägiteid rappuvas minibussis veeta, ent samavõrra polnud ma vaimustunud ka väljavaatest juba hilisõhtuselt jäises ja lumises Erzurumis taskupärast öömaja otsida.
Juhtus aga nii, et tund peale esialgselt lubatud väljumisaega laiutasid meie bussipoisid käsi ning maksid saabumata bussi tõttu meile piletiraha tagasi.

Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui asuda jääaugust odavaid voodikohti otsima. Jalutasime bussijaamast tagasi linnasüdame poole... Parandan, Siim jalutas ning mina lõdisesin-vappusin-värisesin hambad risti tema kannul. Minu jaoks oli kogu perspektiiv selleks hetkeks kokku tõmbunud vaid iga järgmise meetri peale. Ainus, mis suutis mind veel liikuma panna, oli ebamäärane aimdus/lootus/teadmine, et iga läbitud meeter viib mind lähemale päästvale voodile. Lihtsalt peab viima...

Piinarikkad viisteist minutit hiljem jõudsime esimese teeäärse hotellini. Vaid paljas pilk puidu ja nahksohvadega sisustatud fuajeele taandasid meie lootused nullini, ent kuna midagi kaotada polnud, astusime siiski sisse. Väikse vahelepõikena olgu öeldud, et tubade hinnad olid toodud nii dollarites, kui liirides, kusjuures kummagi valuuta väärtus vastas üks-ühele! Ehk siis olime leidnud ühe esimese koha maamunal, kus dollari väärtus oli ametlikult langenud alla 10krooni piiri.

Meie esmane palve väikesele allahindlusele lükatigi kindlakäeliselt tagasi ja Siim oli juba tagasi tänaval, kui ma südantlõhestavalt kokkukukkuval ilmel veelkord personali poole pöördusin. Seekord polnud mul oma teatraalseid võimeid vaja enam esile kutsuda, sest loodus oli mu kallal juba oma töö teinud ja vahetuseülem noogutaski viimaks administraatorile, et viimane meile kahekohalise toa 65dollari/liiri asemel 50liiriga annaks. 450kroonise ööhinnaga oli see niigi kalleim hotell, kus me viimaste aastate rännakute jooksul oleme peatunud.

Vastavalt hinnaklassile oli tegu vististi ka meie esimese numbritoaga, mis sisaldas eneses funktsioneerivat vanni. Antud juhul osutus see ülimalt tänuväärseks lisandiks ning peale niigi kangelaslikult tagasi hoitud tualetirünnakut koondasin enda viimased jõuvarud kuumaveevanni vajumiseks. Kõik ümbritsev kadus hetkega ja vaid suure pingutusega suutsin pähe vasardama jätta, "Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda..."

Nagu käesolev sissekanne näitab, suutsingi uppumist vältida ja tunnise jõuetu ligunemise järel end tihedalt paksu teki sisse rullida. Esimesed tund-kaks-kolm-neli möödusid küll omapärases palavikulises deliiriumis, ent paari järjekordse tualetirünnaku järel suutsin viimaks siiski keset ööd uinuda.

Hommik saabus juba märksa värvilisemates toonides ja tundus, et olingi suutnud öö jooksul oma palavikuvärinad välja higistada. Kõht ja jaks polnud siiski endised ja stabiilsuse taastamine kõhuõõnes võttis veel mitu tubli päeva, ööd ja jogurtit aega. Pisut peale lõunatundi lohistasime end hotellist tagasi tänavale, kus saime kohe osaliseks majesteetlikule pildile linna enese rüpes hoidvatest ja päikeses kiiskavaist jää- ja lumemägedest.

Hiline hommikueine, mõni tund internetti, pangaautomaadikülastus ja väike linnatuur hiljem jalutasimegi juba loojangukuldses säras tagasi bussijaama poole. Tagasi vaadates pean tõdema, et minu jaoks mõjus Erzurum ühe kõige ebatürgilikuma Türgi linnana, vastates pigem mu (veel alusetutele) ettekujutustele Gruusiast ja Armeeniast.
Lisaks hotelli 9kroonisele dollarikursile leidsime siit ka seniste rännakute jooksul kohatud kalleima autokütuse - 95se oktaanarvuga bensiiniliitri eest ei tahetud ei rohkem ega vähem, kui 28 krooni, sendid peale. Seda siis maal, mis on pea ümbritsetud maailma naftarikkaimatest riikidest.

Kui väikebuss viimaks mõnesaja kilomeetri kauguse Hopa poole teele asus, oli väljas juba pime ja maanteeääri ümbritsevatest arktilistest lumeväljadest saime me vaid ähmast aimu läbi härmas ja määrdunud bussiakende. Kui vaikselt laskuma hakkasime, kerkisid kummalegi poole maantee kõrvale pimedast ööst veelgi pimedamate siluettidena eralduvad kaljurahnud, mis sakiliste hammastena bussi ümber lõugu kokku lüüa ähvardasid.
Küljelt küljele ja kurvist kurvi loksuv buss ning põhja keeratud kliimaseade tuletasid mulle ootamatult meelde minu veel küllaltki hapra olukorra ning aina tungivamalt andis endast märku soov oraalsel teel pisut kõhusisest ebastabiilsust väljutada.

Ja ennäe ajastust, kõige kriitilisemal hetkel keeras buss teeäärsesse bensiinijaama. Eraldusin teistest rõõmuga bensiinijaama taha ning tegin, mis teha tuli. Bussi poole tagasi lausa lendlesin, kui liblikas. Liblikaid ei jätkunud aga kauaks, sest jätkuva rappumise järel tundsin vaevalt pool tundi hiljem, et midagi on siiski endiselt pakitsema jäänud. Õnneks oldi bussis ettenägelikult iga istmepaari peale väike must kilekott varutud.
Kaalusin just, kas paluda bussijuhilt kaheminutilist äkkpeatust, ent... oli juba hilja.
Üllatuslikult suutsin ma inimesi täis väikebussis oksendada niivõrd diskreetselt ja hääletult, et keegi ei saanud juhtunust teadlikuks.

Ja taas keeras buss teeäärse söökla ette parklasse kõige õigemal hetkel, andes mulle võimaluse ebahügieenilisest pakendist vabaneda.
Siinkohal tagantjärele kiidusõnad mainitud kilekottide tootearendajatele - tegemist oli just niivõrd tihke ja tugeva materjaliga, et umbses bussis ei pääsenud kotist minema ei ühtegi tilka, ei ühtegi lõhna.

Ah jaa, kui ma mainitud bussisõidu eel viimaks selge peaga eelnevate päevade söögi- ja joogisedeli ükshaaval läbi lappasin, jõudsin ma järeldusele, et ainsaks võimalikuks bakteriallikaks (millega oli kokkupuude küll mul, ent mitte Siimul) sai olla Ankara - Erzurumi rongi tualetikraan, mille veega muretult hambaid pesin. See oleks ideaalses vastavuses ka vaevuste algusajaga. Mis seal ikka - puhas oma lollus, ei midagi muud.

Möödus veel tunnike-paar ja leidsimegi end kella 23 paiku pisikesest Hopast, kust sel kellaajal enam Batumi ega Tbilisi poole midagi edasi minemas polnud. Üle nii-iivõrd pika aja lõi ninna ootamatult soolane adrulõhn ja hoolimata tugevast juukseid sasivaid meretuulest oli piisavalt soe jopede kottipakkimiseks. Jalutasime Musta Mere rannikuga paralleelselt kulgeval alleel, Siim iga mõne minuti tagant lõhestamas vaikust, "Magame siin? Siia saaks telgi panna. Oh, seal oleks hea! Aga siin?"

Meri ja mahe kliima olid avanud minus seni peidul olnud energiareservid ning unest ei näinud jälgegi olevat, "Oota, oota. Kõnnime veel... Lähme linnast välja. Läheks Gruusiani ära?"
Siim ei näinud mu mõttest just eriti vaimustatud olevat, "KJ, oled sa hull?! Piirini on mitukümmend kilomeetrit!"
If there´s a will, there´s a way though.
Tõstsin käe ja mööduv Kamaz rebis piduritega asfaldit kündes end seisma. Ja oligi probleem lahendatud. Veerand tundi hiljem hüppasime kabiinist taas välja ning jätsime oma sohvri teeäärsesse veoautosabasse transiidibürokraatiasõlme avanemist ootama.

Kui vaid 24h tagasi olin palavikulistes värinates deliiriumi äärel vaakunud, siis nüüd leidsin end uljal sammul mööda mererannikut kulgevat maanteed mööda hopslemas. Elu intensiivsuse tipul.
Langev täht sähvatamas taevas. Teinegi tuline jutt. Lainete kohin.
Kaljusse uuristatud maanteetunnelid - ideaalsed teatrilavad kesköisteks kajaooperigaaladeks.
Loodetavasti ei ehmatanud me oma ebamaiste helidega mõnda roolil tukkuvat juhti poolsurnuks.

Läbides järjekordset kottpimedat tunnelit, kumas eestpoolt viimaks tuledesära. Sarnanenud pigem lõbustuspargi väravatega, oli tegu siiski Türgi - Gruusia piiripunktiga.
Esimene ja teine putka - saame Türgi lahkumistemplid ja kõnnime mööda kahe okastraataiaga piiritletud kitsast tunnelit esimese Gruusia kioski poole.

Minu entusiastlik "Privet!" ei leia kottis silmadega piirivalvuritelt just eriti elavat vastukaja ning luugi avanedes on tunda kerget alkoholimekki. Järjekordsed templid passis (Eesti Vabariigi kodanikel on teatavasti turismi eesmärgil õigus siseneda Gruusiasse viisavabalt kuni 90päevaks), jalutame viimase kioski poole.
Seisatame korraks küsival ilmel, kui naispiirivalvur meid lohaka žestiga edasi viipab, silmi monitorilt pea tõstmata. Kiikan üle õla ja näen ekraanitäit toru mööda veerevaid värvilisi kerasid.

Jalutame piiripunktist mõnisada meetrit edasi ja istume pool tunnikest tee kõrval kottide otsas, ähmase lootusega Batumisse välja jõuda. Liiklus võrdub nulliga.
Longin tagasi piiripunkti ja saan kaarte taguvatelt taksojuhtidelt teada, et hommikune rong Tbilisi poole väljub 8:30.
Sättinud kella 7ks helisema, seame telgi üles ranna kohale püstitatud paadivarjualuse betoonkatusele ja uinume meremüha saatel.

Pühapäeva varahommikul telgiluku lahti rebinud, avaneb võrratu pilt laisale mäemürakatest lõigatud veepeeglile. Pisikesed nadid pilvetupsud ei suuda taeva ääretust kahandada. Kuigi päike hiilib alles vargsi Türgi-poolsete kaljurahnude taga, on õhk soe ja tundub, nagu oleksime lõpuks ometi suvel kratist kinni saanud. Me ei tea veel, et see jääb eeloleva nädala jooksul viimaseks korraks, kui päikest või taevasina näeme. Ja ongi parem.

Must koer pistab pea värava vahelt välja, haugatab esmalt umbusklikult ja vantsib siis üle sõidutee ootamatute sissetungijatega tutvust tegema.
Pildistan. Ja vaid hetk hiljem heidab peni jala uhkelt üle õla ning piserdab telginurgale, "Tere tulemast!"
Kui fotot hoolikalt jälgite, võite isegi veenduda, et urineerimisimpulss on koera anatoomiast pildistamishetkel juba selgesti välja loetav.

Loputanud telgi ja pakkinud kotid, hääletame 5minuti jooksul endale kaubabussi ja vurame rõõmsalt linna poole. Reedeni Gruusias valitsenud eriolukord tähendab, et vaid paar päeva varem patrullisid Batumis hambuni relvastatud politsei eriüksused, samal ajal kui pealinnas Tbilisis oli tänavatel sõjavägi. Autojuhi andmete kohaselt on viimase kümne päeva jooksul siinsamas päikeseliselt suvises Batumis "teadmata põhjustel" (loe: kumminuiade, pisargaasi ja rämeda peksu tagajärjel) hukkunud kaks ja Tbilisis kuus inimest.
Ametlike allikate ja meediaväljaannete suud on antud teemal karmilt lukku keeratud.

Paari päeva tagune uudis reedesest eriolukorra lõppemisest Gruusias tuli mulle loomulikult iseenesestmõistetava kergendusena, olles sellegipoolest segatud paari tilga perversse pettumusega. Ajakirjanikel üle kogu maailma on selle tunde tarvis vastav väljend - "parimad uudised on halvad uudised". Alateadlikult olin sisimas lootnud Gruusiast mõned unikaalsed kaadrid püüda... ja kes teab, hea õnne korral midagi ehk välismeediassegi müüa. Seda kõike loomulikult enne, kui minuni jõudsid tänahommikused uudised hukkunutest.
Kõhus keerab pisut. Esimene veri muudab alati kõik.

Kaubabuss tõstab meid üle marsruuttaksosse ja teed vaksalisse jätkame juba ühistranspordis, targu juhile muidugi mainimata, et meil pole taskus punast Gruusia krossigi.
Marsa-aknast vuhiseb mööda endiselt rannikujoonega paralleelselt kulgev Batumit läbistav maantee ja tunnen eredalt, et tilgad "perversset pettumust" on aurustunud jäljetult, jättes alles üksnes tohutu kergenduse lõppenud eriolukorrast.

Jah, meil seisab ees küll Pakistan, kus novembri algul vägede ülemjuhataja/president Musharraf´ käsuga samuti eriolukord välja kuulutati, ent see on pisut erinev.
Nimelt jõuan marsa-aknast avaneva pildi peale arusaamisele, et see siin on Euroopa (ehk küll pisut kauge) ja tänavatel kõnnivad Kaukaasia rassi esindajad, nagu ma isegi (ehk küll pisut tõmmumad). Mis tähendab, et gaasimaskides politseinike jaoks olnuks me täpselt samasugused "valged tropid", nagu iga teinegi inimene tänaval.
Pakistanis joonistume me aga eredalt välja, kui sõjaseisukorras riiki ära eksinud naiivsed ja lollid "valged turistitropid". Ja loodetavasti on see klounistaatus meie suurimaks kilbiks.

Jõudnud vaksali juurde, avaldame viimaks tõe oma rahalisest seisust ja pakume marsajuhile nii Türgi, kui Euromünte. Marsajuhile välisvaluuta siiski ei istu ja ta lubab peatusesse ootama jääda, kuni me nt. raudteejaamast raha hangime.
Astume vaksalisse ja tardume lollide nägudega seinale kinnitatud elektronkella ees - 10:23. Mis mõttes?! Kuidas...!?! Aga..

Kui poolteist tundi tagasi 7 paiku ärkasime, siis meile hetkeks küll meenus võimalikkus nö. ajajoone ületamisest, ent ka telgist mööda jalutanud külamees hajutas meie kartused, kinnitades, et kell on pisut peale seitsme.
Nagu selgus, olime öösel üle piiri jalutades kaotanud lausa 2! tundi.
Noh, vaadakem asja helgele küljele - vähemalt ei jäänud me rongist NAPILT maha.

Kuna tegu oli päeva ainsa rongiga, vahetasime tee ääres laisklevatelt taksojuhtidelt pisut kohalike Larisid meie europeenraha vastu, tasusime marsajuhile ja maandusime poe ette jogurteid/saia/mahla manustama ning edasist tegevusplaani välja töötama.
Kuna tegu oli vaieldamatult kuumima päevaga viimase Eestist lahkumise järel, koorisime endid lausa T-särkideni paljaks ja otsustasime väikese linnatuuri järel proovida Tbilisi poole hääletada.

...

...

Päike lausa kõrvetas, linnud laulsid, lapsed sädistasid ja kalamehed ääristasid õngedega rannapromenaadi - lausa võimatu oli uskuda, et paar päeva tagasi marssisid siin paradiisis ringi relvastatud-kilbistatud-kiivristatud politseinikud.
Poe kõrval kasiino tualettruumi nurgas lebanud verine süstal tõi mu siiski reaalsusesse tagasi.
Batumi sürreaalseimaks momendiks osutus aga sadama-aia ääres mulle vastu patseerinud NY-nokatsi, pesapallijaki ja getoteksadega mustanahaline, "Sup?"

...

Kokkuvõttes mõjus Batumi oma mahajäetud promenaadi-tondilossidega, kui kulunud koloniaalarhitektuuri ja räsitud palmidega läbi pikitud Narva-Jõesuu.
Viimane foto on aga meenutamaks fakti, et neljapäeva varaöösel lahkusid Batumist sama raudteed mööda Armeenia suunas viimased 150 Vene sõdurit koos oma träniga - viimane killuke 1991. aasta Liidu lagunemisest saati Gruusias peesitanud Nõukogude militaarjäänukist.
Tõstkem klaasid ja rõõmustagem ühes Gruusia vendade ja õdedega!

Lõpetasime linnatuuri, jalutasime linnast pisut edasi ja ajasime pöidla püsti. Juba mõne minuti järel krigisesid veoauto pidurid ja ronisime noore Türklase kabiini. Tee lainetas lindina üles-alla, vasakule-paremale, sillerdav merepind oli läbi puuvõrade enamasti aga ikka paista.
Iga natukese aja tagant tuli me sohvril taas kahe jalaga pidurile hüpata, kui järjekordsest kurvist väljudes blokeeris maanteed mõni mäletsev mullikas või süüdimatu lambakari. Analoogsed teesulud said Gruusiat ja Armeeniat läbides sama sagedasteks, kui teeäärsed valgusfoorid. Ja mitte ühelgi korral ei õnnestunud meil näha närviliselt signaali pumpavat või rooli taga kiruvat juhti (Eesti mees, tule sinagi Kaukaasiasse maantee-teraapiale).

Järgmine autojuht ei mõistnud hääletamise kontseptsiooni just kõige paremini ja sõna otseses mõttes asetas meid järgmises asulas bussidispetšeri lõugade vahele. Mis seal ikka, päike hakkaski vaikselt ära kaduma - omandasime pangaautomaadist lisaraha ja soetasime kaks 100kroonist marsapiletit Tbilisisse.
Sõit kulges läbi loendamatute teeäärsete külade ja alevike, kümnete analoogsete pungil täis marsadega veriselt ja halastamatult reisijate pärast võisteldes.

Esimene tund-poolteist ei olnudki midagi hullu, kuni reisijad ahelreaktsioonist nakatununa üksteise järel suitsema kukkusid. Esialgu vaid suurimad esiistmetele koondunud nikotiinimaniakid, varsti peale neid ka marsa keskel istuvad keskealised tupeeritud babuljad. Minu jaoks võrduks juba Tallinna Kaubamaja juurest Kakumäele täissuitsetatud marsas sõitmine puhta põrguga - nüüd korrutage põrgu 15-ga. Ehk siis 25minuti asemel umbes kuus ja pool tundi! Ja seda kõike siis pisikeses umbses marsas, kus erinevalt rongist pole mitte kuhugi ruumi põgeneda. Käesoleva reisi jooksul esimene kord, kui eestikeelsed roppused pudenesid mu suust ja oleksin olnud valmis mutikestel järjest kõrid läbi närima.

Põrgus "puhastunult" jõudsime hilisel õhtutunnil Tbilisi raudteejaama ette allasurutud lootusega veel samal ööl mingit moodi Jerevani poole edasi liikuda.
Ja ennäe imet - põrgubussist pääsenuna astusime otse getopõrgusse. Kui Balti Jaam olevat Kiievi vaksaliga võrreldes jalutuskäiguke pargis olnud, siis Kiievi vaksali kohta võiks võrdluses Tbilisi raudteejaamaga sama väljendit kasutada.

Paar prostituuti sissekäigu ees ringi õõtsumas; surnukuuri koolnuvalgus; sellise kultuurkihiga kaetud seinad, mille vastu ei suudaks surmavaenlastki lükata; kuseloigud ja -lehk; deliiriumis joodiku seintelt vastu kajavad oiged; nurgas jõlkuv patoloogilise laibatükeldaja näoga taskuvaras...
Võimalik, et mu esmamulje oli pisut mõjutatud eelneva 6-7h jooksul kumuleerunud trotsist ja vihast, aga see pilt ei olnud tõepoolest ilus.

Jätsin Siimu seljakotte valvama ja tõttasin tasulisse tualettr... vabandust, peldikusse lunastust otsima. Avalik peldik kujutas endast uriinist ja veest lainetava põrandaga ruumi, mille kumbki sein oli jaotatud alt ja ülevalt avatud valgustamata lahtriteks. Lisaks piletiraha ja tualettpaberiruute haldavale mammile koosnes "asutuse" personal kitlisse ja pearätti varjunud mandunud ilmega naisterahvast, kes hetkekski peatumata ämbritäite kaupa vett igasse värskelt kasutatud lahtrisse läigatas.

Pimedas lahtris haisva augu kohal kükitades tuiskavad tihti läbi pea kõikvõimalikud eksistentsiaalsed mõtted ja nii kaugele kui mu reisimälestused sirutusid, näis tegu olevat kõige võikama ametipostiga. Meenus veneaegne "Nu Pogodi!" teemaline elektronmäng, kus hunt väsimatult igast neljast kanakuudist kukkuvaid mune korvi pidi püüdma...

Seda paralleeli ei jõudnudki ma aga lõpuni mõelda, sest järgmisel hetkel kisti mu lahtri (minu meelest lukustatud) uks pärani lahti ja huntnaine oli valmis mulle ämbritäie solgivett pähe läigatama. Näinud, et kamber on endiselt hõivatud, ei liigahtanud naise tuimas näos mitte ükski lihas ja silmagi pilgutamata jätkas ta vanas rütmis oma tööd.
Peldikust väljusin juba sedavõrd karastununa, et lehk vaksalis ja kõnts seintel ei tundunudki enam sedavõrd võika, valgus sedavõrd nüristava ja kriminaalid sedavõrd kandilistena.

Rong Jerevani poole oli juba ammu lahkunud, nii võtsime vaksali eest väidetavalt bussijaama suunduma pidanud bussi. Kuna bussimarsruut kulges suure ringiga läbi terve kesklinna, saime mõne krooniste piletitega pealekauba ka öise linnaekskursiooni. Kirik siin, sild seal; väljak vasakul, purskkaev paremal. Tükike Varssavit, killuke Budapesti; näputäis Prahat, ämbritäis anonüümsust. Bussiaknast tundus tegu olevat piisavalt yet-another-capital-city´ga, et otsus Tbilisis tuuritamine seekord täiesti vahele jätta ei põhjustanud tagantjärele enam mingit meelehärmi.

Ma ei kavatsegi üldse vastu vaielda, et meie esmane Gruusia-visiit piirdus riigist sirgjoonelise läbijooksmisega, ent Iraani-viisade ohtlikult lähemale tiksuv lõpptähtaeg sundis meid kompromissidele minema. Ja kuna Gruusia väisamine ei nõua meilt viisade omandamist, siis otsustasime niigi napi aja seekord pigem Armeenias veeta. Lisaks jätkus meil niiviisi endiselt vabu päevi kiire Mägi-Karabahhia ringi plaani lisamiseks.

Kindlasti vaatab hulk inimesi säärasele kiirustamisele halva pilguga ning veedaks pidevas liikumises olemise asemel pigem kasvõi kuu-paar ühes kohas. Meile selline dünaamiline igiliikurlus aga sobib.
Kellele ema, kellele tütar; kellele kohalolek, kellele teelolek.
The way is Tao and Tao is the way.

Ja lõppude lõpuks ei pea ju jäätise maitse teada saamiseks jäätist lõpuni ära sööma.
Aga see selleks - korraga oli tund bussis möödunud, masin peatus keset kottpimedat tühermaad ja juht jäi meile küsiva näoga otsa vaatama. Seletasime mehele, kes me oleme - kust tuleme - kuhu minna tahame ja sügavalt ohates soostus viimane tagasiteel meid siiski bussijaama kõrvale maha viskama. Bussijaam oli selleks hetkeks samuti kottpime ja raisakotkastena meie peale laskunud taksojuhtide pakkumised Gruusia - Armeenia piirini meid samuti ei rahuldanud.

Lasime ühel taksodest end siiski tagasi pimeda tühermaa poole, Jerevani suunduva maantee veerele visata, et inimasustusest pisut eemal turvalist telkimispaika otsida. Esimene kuuskede vahele suundunud rada ei tundunud järsku enam nii turvaline, kui tee lõikas ootamatult läbi kõrge okastraataed meie silmadele loetamatu, ent siiski väga hoiatava väljanägemisega hoiatussildiga.

Kõmpisime veel paar kilomeetrit edasi, kuni vildakas teeviit teavitas Tbilisi läbisaamisest. Ühel pool maanteed laius äärmiselt konarlik põllumaa, teisel pool lihtsalt konarlik pisteliselt betoonpunkritega kaetud lagendik. Suutsime öö varjus isegi leida ühe kahe ruutmeetrise suhteliselt magatava laigu, kuhu laagriplatsi üles seadsimegi.

Raske uskuda, et mainitud laagriplats hommikuvalguses veelgi trööstitumana välja paista suutis, kui ta seda öösel oli. Kui viimaks kottide pakkimiseni jõudsime, jälgisid meie tegevust huvitatult kaks külje alla nihkunud lambakarjust ja tubli sajapealine jalgadel villatuttide bande.
Tee ääres näkkas seevastu hetkega ja kuulnud paari omavahel vahetatud lausekatkendit, päris peatunud Niva juht, ega me järsku Eestist ole.

Loomulikult oli meie sohver õndsal sovietiajal Tallinnat väisanud, nii nagu ka eilne taksojuht, kes koguni "Viru" nime mäletas. Ja nii jätkus see ka läbi terve eesseisva Armeenia - kes oli ise kunagi Eestis tuuritanud, kel elavat-töötavat seal hetkel õde-venda või perekonnatuttavad. Liialdamata näis, nagu olnuks iga armeenlane üht või teist pidi kauge Eestiga seotud.
Aga ärgem hüpakem sündmustest ette.

Pisut maad enne meie maha panemist keeras Niva sisse teeäärsesse bensiinijaama, mis teinuks häbi Kesk-Aafrika kolkakülalegi. "Jaam" koosnes paarist müürijupile naalduvast roostes paagist, mille vahel lippas põlvini mudas ringi abipersonal. Ja usu või ära usu, mülka kõrval lehvisid lipuvarraste otsas uhkelt kolm plagu - Euroliidu, Ameerika Ühendriikide ja Gruusia enese oma. Kosmopoliitsus missugune!

Nivast lahkunud, viipasime seisma mööduva kollase bussikese - küla ekspressliini otse Armeenia piirile. Taas ootas meid ebameeldiv üllatus, kui vaid nädalase maal viibimise tarbeks kohustati meid lunastama 15,000 dram´iseid (ca 500 krooni) viisasid. Olime järjekordselt arvestanud vähemalt kaks korda väiksemate summadega.

Egas midagi, uputasime nördimuse piirisöökla supikaussidesse ja saanud teadlikuks viimastest piirilt Jerevani poole lahkunud ühistranspordivahenditest, kemplesime mõnda aega taksojuhtidega. Nimetatud summad olid muidugi utoopilised ja meie hääletamisplaanid trambiti kohe maa alla, pea garanteerides, et keegi ei võtaks meid elu sees peale.

Hmmm... Kaks autot ja kolm minutit hiljem peatus meie kohal uus valge Škoda ja ennäe imet, juht oligi meeldiva kokkusattumusena Jerevani poole teel. Vähe sellest, tegu oli lausa Armeenia Škoda esinduse ja ühe Jerevani taksofirma direktoriga.
Vahagn oli küll pisut nukker, et mägedele laskunud udumassiivid takistasid meil Armeenia looduse mitmekesisust selle tõelises ulatuses näha. Nimelt oli tema sõnutsi teel Jerevani tegemist kolme erineva "tsooniga", millistest igaüks täiesti omanäolise looduse ja maastikuga üllatab.

Peagi keeras meie juht otse Jerevani poole kulgevalt laugelt teelt mööda, seletades et vastasel juhul võime riskida paari kilomeetri kauguselt Aserbaidžaani piirilt avatava tulega. Mainitud tee olevat hüljatud juba aastat kakskümmend tagasi ja selle asemel tuleb leppida suure ringiga läbi mägede. Veriseid sõjaaegu tuletasid meelde udust looritatud varemed ümbritsevatel künkanõlvadel.

Sõitnud mööda ühest liikluspatrullist ja teisestki, viipas kolmanda sau meid tee äärde peatuma. Škoda juurde lonkinud tülpinud ilmega inspektor sirgus niipea, kui Vahagn ukse avas ja välja astus. Järgmisel hetkel viskusid politseiniku näpud sirmi juurde kulpi lööma, samal ajal teise käega lipitsevalt Vahagni kätt ja rannet pigistades, tahtmata viimastest lahti lasta.
Viivu pärast jätkasime sõitu - telerist tuttavalt "ärimagnaadilt" ju ometi dokumente ei küsita.

Pool tunnikest enne Jerevani jõudmist keerasime ootamatult suurelt teelt kõrvale ja Vahagn teatas, et nüüd läheme ta koju õhtustama.
Söögist me seekord väga ei pidanud, aga seda enam mekkisid hästi kohalik "Areni" kvaliteetvein ja kodupressitud imemaitsev kibuvitsa täismahl.

Kuna sõidu ajal oli jutuks tulnud, et ka Vahagn pidanud nooruspõlves fotograafi ametit ja võitnud korra isegi "Komsomolskaja Pravda" korraldatud üleliidulise fotokonkursi, näitasin talle väikest valikut enda töödest, lootusega vastutasuks vana head must-valget Kiievi/Minski/Zenidi klassikat näha.
Kahjuks oli Vahagn ärimaailma sukeldudes oma kunstnikujuured siiski kaotanud, mida tõestasid näidatud lilleklõpsud ja arvukad perekonnafotod à la nõbu Kalashnikoviga, minia sõjaaegse Lugeriga, onupojavennatütremees teleskoopsihikuga jahipüssiga jms.

Sellegipoolest osutusid armeenlased äärmiselt rahulikeks ja tasakaalukateks inimesteks, nagu meile kõik alates Vahagnist endast ka kordasid, "Narkomaane meil pole, skinheade meil pole. Keegi teid kusagil ei puutu, kuhu iganes ja millal iganes te ka lähete..."
Ja nii oligi. Kuigi kohati võis iga viies mööduja meenutada kodumaistest politseiuudistest tuttavaid sarimõrvareid, oli tegu eranditult äärmiselt abivalmite, familiaarsete ja muidu toredate inimestega.

Erinevalt Ukraina politseijõudude noortest ülbetest kukkedest polnud meil siin regioonis ka vähimatki negatiivse varjundiga kokkupuudet kohalike korravalvuritega. Ei kukkunud keegi tänaval passi ja viisasid nõudma; ei tulnud keegi ninakalt mis-kust-kuhu-miks-millal nokkima. Vastupidi, hiljem Mägi-Karabahhias õnnestus mul korra hääletades isegi noorelt politseinikult küüti saada.

Jerevani ääremaile jõudnud, tõstis Vahagn meid ümber ühte oma firma taksosse, libistas pihku visiitkaardid ja soovis kõike head. Kuna mehe Jerevanis õppiv tütar oli eelnevalt telefoniteel meile odava öömaja juba välja ajanud, teadis taksojuht otsemaid, kuhu sõita.
Hoolimata hotelli paiknemisest viie tehase vahelise kolmekordselt liigendatud tagahoovi pimedas lõpus osutus öötaks üllatavalt kalliks. Kahekohalise toa eest nõuti meilt sisse 12,000 Drami (ca 360kr) ja minu arglikud katsed hinda pisut alla rääkida purunesid juba eos vastu administraatori jäiselt osavõtmatut kesta. Noh, see-eest oli meil reisi jooksul esmakordselt toas CNN Live.

Hommikul oma miljonivaatega hotelli selja taha jätnud, kõmpisime kesklinna einestama ja ringi vaatama. Kaks asja, mis esimesena silma jäid, oli tänavaid varesepesana kattev kaootiline elektriliinide rägastik ja uskumatu hulk tänaval veerevaid välismaiseid maastureid ning luksussedaane. Jäigi lõpuni saladuseks, palju neist ausa töö ja palju räpase aferismiga välja teenitud on.
Mis osutus aga alatuks fabritseeringuks, oli kuskilt kõrvu jäänud statistikakilluke, nagu riietuks 95% riigi meesterahvastest vaid nahktagidesse. Võin käsi südamel kinnitada, et tegelikkuses ei ületa see protsent 80 - 85 piiri.

...

...

Kuna Siim oli meie hommikuse sõnavahetuse järel veel pisut turris, ei hakanud ma sõrgu vastu ajama tema soovile lasta meile "Noy" brändi- ja veinitehases kiire privaat(degustatsiooni)tuur korraldada. Lootsin, et lunastatud 100kroonised piletid tähendavad seda, et Siim joodetakse meeldivasse deliiriumivinesse. Nii siiski ei läinud ja antiikseid veine saime vaid keeleotsaga mekkida.
Ekskursiooni alustuseks teatas meile kaasa antud inglise keele oskajast PR-neiu, et kõrgestiaustatud vabrikant on muuhulgas Armeenia parlamendiliige ja käesurumistšempion (sic!). Remember Borat...?

Teinud kiire formaalse tiiru läbi vabrikumuuseumi ja veinikeldrite jõudiski suhteliselt igav tuur pettumust tekitavalt kiiresti lõpule ja saime mahti mekkida veine aastakäikudega 1944, 1924 ja 1913! Veinid olid täitsa toredad, kuigi eeldatavasti (kümnetesse?) tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid pudelihindu ei maksaks ma nende eest ealeski.
10 ja 20a. vanuste brändide lonksud jätsid mind aga vastikust täis ilmel veeklaasi tühjaks kaanima. Õnneks oli laua peal ka taldrikuke Prantsuse šokolaaditrühvlitega, mis neutraliseerisid efektiivselt täieliku brändipettumise.

Ülejäänud päeva saatsime mööda kohalikus raamatupoes, kust mina lahkusin viimaks Ben Eltoni 21. sajandi Inglismaa kaotatud uimastisõda haaravalt kujutava "High Society" ja Mick Browni "The Spiritual Tourist"-iga (mida iganes viimane siis endast ei kujutaks, kuna lugemiseni pole ma veel jõudnud). Siimu valikuks sai Ursula K. Le Guini ulmenovellide kogumik.
Kuigi "High Society" osutus hiljem oma 50 puuduva leheküljega praakeksemplariks, lugesin ta väikese vandumise saatel sellegipoolest lõpuni ja vahetasin päev hiljem raamatupoes ümber Andrew X. Phami "Catfish & Mandala" vastu. Viimane kujutas endast Vietnami sõja järel perega Ühendriikidesse põgenenud, nüüd 30ndates Viet Kieu´d, kes jalgrattal tagasi sünnimaale juuri otsima sõitis.

Hämariku saabudes vurasime marsaga bussijaama. Loomulikult olid ainsad Mägi-Karabahhia poole suunduvad ühistranspordivahendid kõik jällegi hommikul lahkunud, mistõttu olime sunnitud Jerevani veel üheks ööks jääma. Seekord meil näkkas ja juhuslik bussijaamas kohatud onu vedas meid käe kõrval 500meetri kaugusele mudasele "külavaheteele". Paar pööret ja üks roostes sinine värav hiljem trummeldas mees uksele, "Stjopa! Stjoo-paa! Gosti priehali!"

Irvakile tõmmatud ukseavasse ilmus esmalt kiilanev luitunud maikas majaperemees ja hetk hiljem tema selja tagant peenelt häälitsev deformeerunud peaga nooruk. Kuigi meil oli võimalik piirduda ka 1000dramiste e. 30kr. voodikohtadega sama maja teisel korrusel, otsustasime laristada ja 150kr. tagahoovi püsti pandud duširuumi ja kõigi mugavustega kambrikese võtta.
Lae alla kinnitatud teler näitas meeldiva üllatusena jällegi CNN Live´i ja oleks ruumis üks nigel radiaatorgi olnud, poleks hing osanud muud tahtagi.

Näinud teise korruse akendest silmanurgast mainitud 30kr. voodikohti, hingasime kergendatult oma priiskava otsuse üle kordades kallim numbrituba valida. Kardinate vahelt vilksamisi paistev kulunud sovietitapeet, raudsed kahekordsed narid ja laest juhtme otsas alla rippuv pirn tõid mälusoppidest esile kurikuulsad linnalegendid Ameerika avaruste üksikutes motellides filmivatest "snufi-teostest".

...Pahaaimamatu öömajaline ärkab ärevalt vilkuva lambitule peale, ukselink väriseb kontrollimatult ja mööda haledalt kääksuvat treppi lähenevad rasked sammud. Kui pirn viimaks puruneb ja vineerist uksetahvli purustab esimene kirvehoop, pole näha muud, kui toa kaugemas laenurgas videokaamera lindistamist märkiv vilkuv punane tuluke...

Saatuse tahtel jääme samasse kohta pidama/lugema ka terveks järgmiseks päevaks, kuna hommikust saati hallist taevast katkematult langev vihmakardin ei motiveeri meid kuhugi liikuma. Õhtul võtame endid siiski kokku ja jalutame kesklinna Internetikohvikusse, põrgates tee peal muuseas kokku vindiselt familiaarsete lõbutüdrukute, puruodavate poekookide ja päevinäinud Žigulisse topitud buldoginägudega Spetsnazi-meestega.

Järgmise päeva lõuna paiku suudame endid siiski kokku võtta ja tagasi/edasi teele asuda. Otsustame enne kursi Mägi-Karabahhia poole seadmist Jerevanist mõnekümne kilomeetri kauguse Echmiatsini kiidetud kloostrikompleksi kaemas käia. Tsiteerides meie peremeest, "Kui te pole Echmiatsinis käinud, pole te Armeeniat näinudki!"

Bussisõit sinna ja veerand tundi katedraali ümber jalutamist hiljem tõdeme, et nüüd on siis Armeenia nähtud. Jalutuskäigul tagasi bussipeatuse poole püüavad silmi väikese aleviku keskele mittemidagiütleva korterelamu ette pargitud arvukad luksuslimusiinid, üks eksklusiivsem, kui teine. Krooniks pompöösne Rolls-Royce, mille sarnast ma Eesti tänavatel veel näinud pole. Mõned numbrimärkideta masinad viitavad sellele, et need mehed seisavad väljaspool seadust.

Klõpsan möödaminnes pildi, siiski mitte piisavalt märkamatult, sest järgmisel hetkel viipavad mustad mantlid mind endi juurde. Mõttes testamendile alla kirjutanud, lähenen meestele. 9mm relvatoru asemel ootavad mind aga väljasirutatud terekäed - maffia küll, aga maffiapulm :)
Mõne sõna juttu ajanud, soovime vastastikku nägemist ja longime läbi linnatänavate tagasi bussipeatuse poole.

...

Tagasi Jerevanis, otsime üles juba varem kätte juhatatud "Vene vaksali" ja saame peagi pakkumise neljakesi taksosse surutult Armeeniat Mägi-Karabahhiaga linkiva Goriseni sõita. Kaks nahktagi ootavad juba masinas ja kuulnud, et tegu on Eesti poistega, kostitatakse meid tagaistmelt rasvase naeratusega, "Teere, teere, tule siia."
Taksosõit 240 kilomeetri kaugusesse Gorisesse läheb nelja peale jagatuna maksma 75krooni näkku.

Jerevanist lahkudes heidab loojuv päike viimaseid helke juba tuttavale Ararati mäetipule. Lumetust Jerevanist tasapisi ülespoole ronides tekkib esmalt tee äärtesse jäide ja ei möödu kaua, kui sõidame taas läbi pimeduses aimatavate valgete väljade ning mööda horisondini ulatuvatest lumistest mäetippudest.
Minu ja Siimuga tagumist taksoistet jagav jässakas sell üllatab oma seosetult vahelduvate eesti keelsete väljenditega - "mine mu*ni"-le järgneb "sipelgas" ja "mine per*e"-le "lilled"...?!

Ilm muutub järkjärgult üha nigelamaks ja varsti pea horisontaalselt tuuleklaasi pommitav lumetuisk kahandavad nähtavuse miinimumini. Möödume jäiseks tõmbunud maanteel rattaid pidi teeäärsetesse lumevallidesse vajunud veoautodest, kes mootori kiunudes lahti üritavad pääseda. Peatuda pole mõtet - sääse/Ladaga elevanti/Kamazi välja ei aita.
Viimased kolm-nelikümmend kilomeetrit Goriseni näivad venivat terve igaviku, kui taksojuht jääkirmega kaetud asfaltil kiiruse kohati 10-15km/h langetab. Kahtlustame, et autol on all suvekummid, ent peame paremaks eluohtlikku tõde mitte kindla peale teada.

Jõudnud hilisel õhtutunnil lumme mattunud Gorisesse, on selge, et veedame järjekordse lõdisema paneva öö orienteeruvalt pooleteise kilomeetri kõrgusel merepinnast. Taksojuht poetab meid oma abikaasa õe pere ukse taha, kes soostuvad 120krooni eest meile öömaja ja teed pakkuma.

Elu 10 ja 15a tütardega peres on koondunud kitsasse elutuppa, kuhu peale telerinurga, diivani, söögilaua ja pisikese välipliidi suurt muud ei mahugi. Teleka röökimise, isa ahelsuitsetamise ja ema edasi-tagasi toimetamise keskel suudavad tüdrukud ime kombel koolitöödegagi ühele poole saada.
Siimu suutmatus kindlakäeliselt, ent viisakalt viinapitsist keelduda lõpetavad tema jaoks õhtu kahe napsiga. Vabandame end reisiväsimusega ja kobime kõrvaltuppa magama.

...

Hommik saabub tõelise talvega. Mitte lumistest tippudest ümbritsetud, ent linnasüdames vaid pisult lörtsise Erzurumi moel, vaid absoluutse hingematva valge kõiksusega.
Jalutanud kilomeetri-pooleteise kaugusele kioski esisesse "bussijaama", jääme mõnda Jerevanist Mägi-Karabahhia poole suunduvat marsruuttaksot ootama. Peagi üllatavad meid veel kaks seljakotistatud noort, programmeerija Dima ja raketiteadlane Rita Moskva oblastist. Seltsis kaupleme endile järjekordse Lada-takso Mägi-Karabahhia pealinna Stepanakerti, makstes taas 75krooni näo eest.

...

Jätkame sõitu läbi lõputute lumiste mägede. Jätkuvalt nigel ilm ei lase kahjuks ümbritsevat maastikku selle tõelises majesteetlikkuses nautida ja pisut pettununa sukeldun ninapidi raamatusse. Endiselt võib kohata ähkides teeäärsetest lumehangedest pääseda üritavaid väsinud veoautosid.

Läbime de jure Aserbaidžaani riigipiiridesse kuuluva territooriumi, mis küll 1988. aastast 1994. aastani kestnud ja sest saati lõpliku lahenduseta külmutatud Armeenia - Aserbaidžaani sõjast saati kuulub jätkuvalt Armeenia väeüksuste kontrolli alla.
Kokkuvõttes kontrollib Armeenia armee siiamaani pea 9% suurust osa Aserbaidžaani territooriumist väljaspool Mägi-Karabahhia piire. Ka Mägi-Karabahhiat peab Aserbaidžaan endiselt osakeseks oma riigist ja esimeste välja kuulutatud iseseisvus on rahvusvahelise üldsuse poolt senini ratifitseerimata.

Kuus aastat väldanud verine konflikt sai ametlikult alguse 1988.a. veebruaris, kui Gorbatšovi välja kuulutatud perestroikast ja glasnostist indu saanud, peamiselt etnilistest armeenlastest koosnev Mägi-Karabahhi nimeline Aserbaidžaani autonoomne oblast hääletas Armeeniaga liitumise poolt.
Kuu enne Nõukogude Liidu lagunemist 31. detsembril 1991 tühistas Aserbaidžaan oblasti autonoomse staatuse ning nimetas viimase pealinna ümber Xankandiks. Mägi-Karabahhia vastas sellele omakorda nädal peale liidu lagunemist iseseisvuse väljakuulutamisega.

Täiemahuline lahingutegevus vallandus 1992.a. hilistalvel, kui kodune Eesti juba rahumeelselt kätte võidetud iseseisvuse varaseid vilju maitses. Hoolimata mitmekordsest arvulisest vähemusest suutsid sitked Armeenia võitlejad eneste ülemvõimu Mägi-Karabahhia regioonis maksma panna ning vastupidiselt kõikidele ootustele edasi tungidagi. 1993.a. kevadel toimunud vallutused territooriumi ümbritsevatel Aserbaidžaani aladel ähvardasid konflikti kiskuda ka ümberkaudsed riigid, mis võinuks lõppeda massilise kristlaste ja moslemite vahelise ususõjaga.

1994.a. 16. mail kohtusid Armeenia, Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia liidrid viimaks Moskvas Venemaa valitsuse poolt juhitud rahuläbirääkimistel ja sõlmisid tänase päevani kestnud relvarahu.
Sellest hoolimata pole konflikt lõplikku lahendust siiamaani saanud, nagu juba eespool mainisin, ja püsib Gruusiast lahkulöönud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning Moldovast eraldunud Transnistria kõrval ühena endise Nõukogude Liidu piires külmutatud konfliktidest.

Sõja kestel ja järel kodust lahkuma sunnitud inimeste koguarvu hinnatakse orienteeruvalt miljonile - ca 400, 000 Aserbaidžaanist välja tõrjutud armeenlast ning pea 600, 000 Armeeniast ümber asunud Aserit.
Konflikti tulemusena peetakse Mägi-Karabahhiat endiste Nõukogude Liidu alade tihedaimalt mineeritud territooriumiks.

Mägi-Karabahhia tervishoiuministeeriumi andmetel on 1993.a. juunist 1999.a. maini maasse jäänud miinide tõttu hukkunud 180 inimest, lisaks 507 vigastatut.
Hoolimata Mägi-Karabahhia armee ja Inglise päritolu Halo Trusti pidevatest ponnistustest miinide puhastamisel teatati veel 2004.a. esimesel poolaastal 11 uuest hukkunust ja 19 vigastatust. Aga siirdugem tagasi 2007.aasta 23. novembrisse...

Piiripunktis jäädakse viisanõude suhtes resoluutseks, kuigi nii ärimagnaat Vahagn kui ka mitmed teised asjaga kursis olema pidanud armeenlased kinnitasid meile otse vastupidist. Vene passidega Dima & Rita viibatakse seevastu lausa templiteta läbi. Õnneks ei kästa meil otsa ümber keerata, vaid loetakse sõnad peale, et Stepanakerti jõudmise järel kohe välisministeeriumisse pöörduksime.

Venelased väljuvad 10km enne Stepanakerti, 1400meetri kõrgusel mäe otsas laiuvas suuresti varemetes Shushis. Pea võimatu on uskuda, et tegemist on Transkaukaasia ühe kunagise suurima linnaga. Ent Shushisse ja selle juurde tulen ma veel hiljem tagasi...
Laskume Stepanakerti peatänavale, kus meid istutatakse ümber teise taksosse, mille juht meid tasuta taskukohase öömaja juurde lubab sõidutada. Oleme esmalt pakutava altruismiavalduse suhtes pisut skeptilised, ent peagi asetub kõik omale kohale, kui selgub, et meie majutajaks on sohvri enese abikaasa.

Enne teeme siiski pausi veel avatud Välisministeeriumis, kus meilt 5päevaste turistiviisade eest järjekordsed 330 + 330kr. röövitakse. Nii nagu käesolevate passide kestvuse vältel jääb meile Iraani viisade tõttu suletuks Iisrael, käib sama nüüd ka Mägi-Karabahhi - Aserbaidžaani kohta.
Lisaks viisade soetamisele peame ministeeriumi töötajatele dikteerima oma täpse planeeritud marsruudi regioonis, mille kohta väljastatakse meile nimetatud maanteid ja asulaid loetlev liikumisluba.
Enamikesse meid vähegi huvitavatest kohtadest meil loomulikult keelatakse minna, eesotsas Aserbaidžaani piiridesse jääva kurikuulsa kummituslinna Aghdam´iga, mille kohta olime juba eelnevalt Internetiavarustest infot ammutanud.

Võrdlemisi pettunult jõuame oma askeetlikku ööbimiskohta, makstes voodikoha eest 75krooni näkku. Päev veereb minu jaoks õhtusse tugitoolis jopesse, villastesse sokkidesse ja kerra tõmbunult eelpool mainitud välisvietnamlase jalgrattaepopöad kajastavat reisiraamatut lugedes.
Selline vist ongi noore kosmopoliidi elu - põline Eesti poiss Mägi-Karabahhia lumiste mägede vahel Ameerikasse põgenenud vietnamlase sünnimaistest juurteotsingutest lugemas.

Ärkan varakult, tõmban lukud ninani, kapuutsi silmini ja kaamera kinnastatud kätte ning asun mööda Stepanakerti jäiseid tagatänavaid ringi luusima. Hoolimata piirkonna pealinnastaatusest ja sellega käsikäes käivatest staadionist, vaaterattast, vanglast jms. strateegilise tähtsusega elementidest on siiski tegu paraja alevikuga, kus ministeeriumi tagusel paralleeltänaval võib näha virna laotud kanakuute ning ärgata koidikule eelneva kuke kiremise peale.

...