kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass: detsember 2007 Archives

Tänavad mu ümber näivad lainetavat mustas siidis.
Lehvivad burkad. Araablaste pearätid. Pleekinud hõlstid. Mullade turbanid - kel valged, kui värskelt langenud lumi; kel mustad, kui pilkane ööpimedus.
Tihedate kokkukasvanud kulmupaaride alt piidlevad mind sajad mööduvad silmapaarid - pilvitus päikeseloojangus intensiivselt hõõguvad söetükid.

Näin olevat ainus vastuvoolu rühkija. Katkestus harmoonilises meloodias.
Sellest hoolimata ei tunne ma hetkekski, nagu viibiksin seal, kus pole oodatud.
Vastupidi, minu silmini tõmmatud sügavroheline kapuuts ja lopsakas täishabe tegevat mind äravahetamiseni sarnaseks Imaam Ali ibn Abu Talib´iga, kelle portreesid leiab siin igalt tänavanurgalt - vaipadel, linikutel, amulettidel, raamitud maalidel - suurtel ja väikestel.

Elan oma religioossesse rolli sisse ja hõljun läbi voogleva siidi ning linaste rüüde.
Pärslased, afgaanid, saudid - ühtse tervikuna kulgemas ühise eesmärgi poole.
Mashad on šiia moslemite üks pühamaid paiku - miljonilinn Iraani kirdenurgas, vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel nii Türkmenistani, kui Afganistani piiripunktidest.

Aastat tuhat tagasi polnud siin muud, kui Sanabadi nimeline väike külake. Ent saatuse tahtel langes alatu mürgitamise ohvriks ja leidis oma viimse puhkepaiga just siin prohvet Muhamedi kaheksas järglane, Imaam Ali Reza. Surmast tärkas elu ning tänaseks päevaks laiub Imaami hauakambri kohal pea 60 hektaril majesteetlik pühakoda, mida aastas külastavat üle 20 miljoni šiia palveränduri. Linnas viibivate palverändurite arv pidi aastaläbi võrduma linna enese 2,5 miljoni pealise rahvaarvuga.

Kui rikkad rändavad Mekasse, siis vaesemate palverändurite sihiks saab just Mashad.
Kes jõuab armastatud Imaami hauakambrisse, selle ees avanevat paradiisiväravad. Kuigi kompleksi võime siseneda, jääb "uskmatutele" pääs pühapaiga südamesse siiski suletuks. Sellest hoolimata saadavad meid linna peal hüüded "Haji! Haji!" (traditsiooniliselt kutsutakse Haji´deks Mekasse palverännu sooritanuid).

Näib uskumatu, et vaid nädalapäevad tagasi viibisin keset lumme uppunud mägesid, sõjast räsitud ja varemetes Mägi-Karabahhias, mis praegu meenutades mõjub lausa teise planeedina. Päevad näivad nädalate, nädalad kuude ja kuud aastatena. Elu intensiivsuse tipul. Aeg ja ruum voolavad kontrollimatult, pääsenud järjekordselt lahti rutiini ikestavatest ahelatest. "Eesti" kõlab häguse lapsepõlvemälestusena. Kui viimaks naasen, siis tundub, et vana kortsudest õilistatud mehena.

Ent mingem tagasi näd... "kuude" tagusesse Istanbuli, kus jutulõng viimati katkes.
Niisiis hoidis sügisene Istanbul meid üheainsa öö asemel enda embuses koguni neli päeva ja ööd. Kui end linna nõiduslikust haardest viimaks lahti rebisime, siis juba suure rutuga. Ja nii, kellaga võidu joostes, kulgesid ka meie järgnevad paar nädalat kuni Teherani jõudmiseni. Nimelt olime me kauges-kauges Budapesti jurtas vegeteerides avastanud, et meile suve lõpus Helsinkist väljastatud Iraani viisad aeguvad juba 28. novembril. Nii asusimegi 13. novembri hilisel pärastlõunal Istanbulist teele, palavikuliselt kalkuleerides, kas eelseisvasse marsruuti sisse planeeritud Gruusia ja Armeenia mahuvad ikka ajakavasse ära.

Romantiline laevafoto ei tähenda siiski üle Musta Mere otse Gruusia ranniku poole seilamist, vaid pelgalt veerandtunnist lahesopi ületamist Istanbuli raudteejaama suunas. Kaks õhtust istekohta Ankarasse läksid meile kummalegi koos õpilassoodustusega maksma tühipaljad 60krooni näkku. Et siis türklastele sobivad meie ISIC-kaardid ideaalselt, Poolas käsivad käredad rongimutid keset ööd aga uusi pileteid osta? Nice one, Poland!

Meie esmaseks (istumis)kupeenaabriks oli koju Diyarbakirisse suundub keskealine Türgi mees. Kuulnud, et oleme ta kodulinna väisanud, päris mees muljete järele. Jutustanud talle käte-jalgade ja üksikute erikeelsete märksõnade teel meie sealsest möödunudaastasest teeröövijuhtumist, kergitas mees hammaste välkudes kuuehõlma. Vöövahelt kroomiselt läikiv püstolikäepide andis mõista, et temaga juba nii ei mängita...

Tukastanud Ankara varahommikuses vaksalis päikesetõusu oodates tunniks-kaheks, asusime aadress näpus läbi linna saatkondade rajooni poole teed leidma. Tuvastanud esiteks Pakistani esinduse asukoha, seadsime sammud edasi Eesti saatkonna poole. Nimelt keelduvat Pakistani
saatkond viisasid väljastamast ilma kodumaa esinduse poolse soovituskirjata.

Meeldivalt soojas hommikupäikeses muretult kepseldes leidsime Eesti saatkonna vaid veerandtunnise jalutuskäigu kauguselt ja kõik näis laabuvat, kui lepase reega. Tol hetkel ei osanud me veel aimatagi, milline tsirkus tegelikult järgneb. Mis meid lõppkokkuvõttes päästis, oligi Pakistani - Eesti saatkondade suhteline lähedus - vastasel juhul oleksime vist enne võidukat finišit käega löönud.

1) Eesti esinduses teatatakse meile esmalt, et Pakistani saatkond ei tohiks mingisuguseid sümboolseid soovituskirju üleüldse nõuda ning nendega on samal teemal juba varemgi suheldud. Soovituskirju meie saatkond varasemate jamade järel enam ei väljastagi ja ainus, millega meid varustada võidaks, on tembeldatud A4 paberileht, mis lihtsalt kinnitab meie kodanikustaatust. Mainitud paberilehe väljastamise eest soovivat saatkond aga töötasu 15€ näkku. Otse loomulikult polnud seda summat võimalik sularahas tasuda ning enne pangapoolset ülekandekinnitust keelduti meile viisakalt paberilehti kätte andmast.

2) Lootes mõttetust rahakulutusest pääseda, naasesime Pakistani saatkonna juurde - ehk näkkab ja saame ilma soovituskirjadetagi jutule. Viisaosakonna kõrvad jäid meie palvetele ja seletustele aga kurdiks ning mainitud paberilehtede puudumisel keelduti meile isegi avaldusblankette väljastamast.

3) Eesti saatkonnast meile taskupistetud kontoandmete järgi leidsime üles õige panga, sooritasime nõutud ülekande ja lonkisime tagasi kodumaaesindusse. Nii nagu eelnevalt juba mainitud oli, ei seisnud paberilehtedel muud, kui kinnitus meie Eesti Vabariigi kodanikustaatusest - ehk siis formaalselt oli tegu millegi hoopis muu, kui nõutud soovituskirjagadega.

4) Tagasiteel meenuvad nõutud passipildid ja Siim lõikab poetänava poole, jättes mind seljakottidega pingi peale muusikat kuulama. "Juba" tunnike-kaks hiljem ongi Siim hunniku passipiltidega tagasi, olles vahepeal suutnud muuhulgas kaotada oma pangakaardi rahaautomaati, selle kontorist tagasi saada ja viimaks kembelda fotostuudiotöötajaga terve igaviku teemal "ei, ma tõesti ei soovi endast pilte a la küünarnukk-postamendil-ning-kardin-metsa-kose-ja-hirvekesega-taustaks".

5) Tagasi Pakistani saatkonda jõudnud, laiutati seal käsi, "Viisaosakond on tänaseks töö lõpetanud. Ootame teid homme hommikul 9 ja 10 vahel" ning löödi luuk kinni.

Aimasime juba ette, et linna mõnest teisest otsast ei suudaks me mingil juhul ühistranspordiga tunnise täpsusega hommikul saatkonda jõuda ja asusime seega lähinaabruskonnas öömaja otsima. Mis aga jõukurite ja saatkondade rajoonis täiesti puudusid, olid igasugused taskukohased väikehotellid ja/või noortehostelid. "Sheraton" ja "Hilton" ei vastanud just meie ettekujutusele taskupärasest ööbimispaigast. Küll leidsin kõnealloleva linnaosa südamesse pisikesse orgu rajatud pargist ühe haleda nurgakese, mis kahest küljest tara, kolmandast kioski ja neljandast tihnikuga varjatud oli.

Kuna päike oli veel kõrgel, maandusime pimeduse ootuses üle tee asunud raamatupoodi. Üllatuslikult ei visatudki meid ja meie hiiglaslikke pampe peatselt välja, nii et hiiglaslikesse nahktugitoolidesse kerratõmbunult lugesime kuni poe kella 22se sulgemiseni.
Minu valikuks sai seekord "The Last True Story I'll Ever Tell: An Accidental Soldier's Account of the War in Iraq" (by John Crawford). Kõike muud, kui heroiline sõjaeepos - okseloikudes ja enese väljaheites krampides tõmblevad reamehed; mõttetult hukkunud lapsepõlvesõbrad ja tükkideks lastud jõnglased; lagunevad perekonnad ja kadunud abikaasad; purunenud unistused ja pime patriotism.
Kuluks ära ühendriiklastele, kes endiselt roosade päikeseprillide ja 5liitriste kärudega nurga taga kiriku kõrval Big Mace vitsutamas käivad.

Öö varjus naasesime parki ja paremat kohta leidmata seadsimegi telgi oma mudasesse peidupaika püsti. Kella nelja paiku öösel ärkasime väljast kostvate võõrkeelsete hõigete peale, millest ainsateks meile arusaadavateks olid, "Polis! Polis!". Ise veel poolunes, avasin telgiluku ning sain koheselt erutatud võõrkeelse jutuvada ja näkkusuunatud taskulambivihu osaliseks.
Hetk hiljem lähenes puude vahelt joostes veel kolmaski mees, külm automaaditoru kramplikult vastu rinda surutud.

Õnneks purssis üks noortest politseinikest kergelt inglise keelt ja meie loo ära kuulanud ning passid läbi lapanud, asus olukorda lahendama, "Do you have a gun? Do you have a girl?"
Et meil puudusid nii relvad, kui tüdrukud, rahunes olukord mõnevõrra maha - mehed pistsid suitsud ette ja kamandasid meid laagriplatsi kokku pakkima.
Nimelt asus otse ühe meie telki varjanud aia taga Poola suursaatkond ja esindust valvanud politseinikud olid saabunud võimalikku turvariski elimineerima. Muu neid üldse ei huvitanudki ja kuulnud meie soovimatusest "Sheratoni" kolida, soovitati meil lahkelt telk pargi teise nurka üles panna.

"I love you", kostis suitsu kimuv konstaabel ootamatult meie telgi pakkimise vahele.
Eeldasin (loodetavasti õigesti), et tegu on kehvast keeleoskusest tingitud platoonilise viisakusväljendiga ja vastasin, küll pisut kahtlevalt, "I.. love you too..."
Ajasime veel pisut juttu ja, saanud kogu meie reisiplaanidest teadlikuks, õhkas noormees pisut nukral toonil, et nemad küll ei saa endale niimoodi mööda maailma reisimist lubada.
Pidasin siiski paremaks mitte laskuda filosoofilistesse arutlustesse vabast tahtest ja raha suhtelisest tähtsusest ning, telk koos ja kotid seljas, surusime läbisegi käsi, soovisime vastakuti head teed ja läksime sõpradena lahku.

Kolmveerand tunnise edasi-tagasi jalutamise ja hulkurkoertebandega maadejagamise järel maandusime viimaks oma uude telkimispaika, kus saabuski segamatult hommik.
Otse ees kõrgub fotol siis mainitud Sheratoni hotell, Poola saatkond jääb diagonaalis umbes saja meetri kaugusele vasakule ja Pakistani oma ehk kahesaja võrra paremale. Naabruskond missugune.

6) Pakistani saatkonna väravate ees üllatab meid mantlites ja mundrites asjapulkade rohkus. Armsalt koomilise aktsendiga sekretär selgitab, et valmistutakse ekspeaminister Benazir Bhuttole Islamabadis määratud koduaresti vastaseks meeleavalduseks ning palub meil pool tundi oodata. Siiski vaid kümme minutit hiljem viibatakse meid sisse ja saame viimaks kõik nõutud dokumendid üle anda. Õnneks näivad Eesti saatkonnast väljastatud sümboolsed paberilehed neile sobivat, mis tõestab veelkord, et tegu on pelgalt bürokraatiaga bürokraatia pärast.

Valmistume lahkuma, ent mees-kes-ei-naera-kunagi viipab meid istuma ja kaob trellitatud ukse taha. Minutit viisteist hiljem on ta tagasi, ulatab meile kummalegi paberilipiku kontonumbri ja pangaandmetega ning käsib kella 16ks kviitungitega naasta. Hea uudis on see, et järelikult on meie viisataotlused heaks kiidetud ja seda vaid veerand tunniga; halb uudis on see, et kummagi paberilipiku peale on märgitud 70YTL e. ca 630EEK suurune summa. Meie mäletamist mööda pidanuks tavaline turistiviisa 2-3x vähem maksma. Ehk oleks pidanud transiitviisat nõudma?

Ah, kurat teab, ehk on tegu mingisuguse sõjaseisukorra aegse eritaksiga, mis läheb politseinike kiivritest mõlkide väljakopsimiseks ja uute puunuiade voolimiseks. Pealegi oleme joovastunud väljavaatest veel samal päeval Ankarast vehkat teha.
Jalutame läbi saatkonna siseõue, kui sekretär pistab pea vaevu paotatud värava vahelt sissepoole ja viipab kärsitult, "Kiiresti, kiiresti!"
Longime mööda käesolevaks hetkeks juba kilpidega tee äärde üles rivistatud politseinikest ja naaseme kukalt kratsides tuttavasse raamatupoodi.

7) Lõpetanud eile alustatud teostega ning jõudnud järgmistega pea poole peale, on kell ohtlikult 4le lähenemas ja seame sammud nõutud pangakontori poole. Ülekande sooritamine kulgeb taas probleemitult ning pisut peale nelja olemegi tagasi saatkonnas, näpus kviitung 140YTL ülekande sooritamisest. Heitnud pilgu paberile, tõmbub mees-kes-ei-naera-kunagi veelgi mornimaks, "Ma ju andsin teile eraldi ribad! Sina 70 ja tema 70! Kus on teine kviitung?"
Järjekordne pedantsus puhtalt pedantsuse enese pärast - nõutud summa on saatkonna arvele ju laekunud.
Taas on meie edasised palved ja igasugused selgitused suunatud kurtidele kõrvadele ja mees kamandab meid resoluutselt tagasi panka, "Kiiresti! Teil on pool tundi aega."

8) Saatkonna väravavalvur näib juba vana lapsepõlvetuttavana, kui temast ei-tea-mitmendat korda mööda tuiskame. Murphy seadusekogule vastavalt on meid eelnevalt aidanud ainus inglise keelne töötaja hetk tagasi lahkunud ning käte-jalgadega olukorra selgitamine möödub vaevaliselt, kell iga minutiga viiele lähemale tiksudes.
Suudame probleemi olemuse lõpuks siiski selgeks teha ja osakonnajuhataja heakskiidul tühistatakse eelnev makse ning sooritatakse uuesti kahes osas. Järjekordne hunnik allkirju, templeid, dokumendikontrolle.
Täname südamest abivalmis pangaametnikke ja jõuame tagasi saatkonda viis minutit enne kella kukkumist.

9) Naeratan kviitungeid üle andes ühtaegu uhkelt ja vabandavalt, "Palun, kõik nii nagu peab."
Mees-kes-endiselt-ei-naera-kunagi heidab paberitele põgusa pilgu ja puurib mind endiselt mornilt, "Kus on kviitungite koopiad? Ma ju ütlesin KAKS KOOPIAT KUMMASTKI!"
Me ei usu oma kõrvu. Kell lööb viis...
Võimalik, et ta tõesti mainis eelnevalt kõiki neid reglemente, ent sel juhul oli see meid lahutava klaasseina ja ametniku raskelt pudruse aktsendi tõttu meie kõrvadele sama, mis puhas urdu keel.

Valmistume mõttes telki juba vanasse heasse kohta üles seadma, kui mees näib viimaks siiski andestavat meile meie ignorantse teadmatuse, meie nooruse naiivsuse, meie turistitölpluse...
Pettumust täis pilgul, millisega vaadatakse diivanile kusenud koera, lisab ta:
"You make a problem. Problem for me, not for you!"
Vaatame talle otsa ninapidi loiku pistetud peni alandlikul ilmel, kuigi sisemus keeb ja ärgitab pigem diivanipatju kihvade välkudes ribadeks rebima.
Ent meie passid on veel valel pool klaasi.

Käes! Olemas! Korras! Lahkume saatkonnast tagasi vaatamata, peatumata enne raudteejaama jõudmist. Kell on 18:10 ja päeva viimane Erzurumi poole suunduv rong peaks väljuma viie minuti pärast. Tormame kassasse ja püüame pileteid saada, "Ei-ei, mitte homsele! Sellele, mis ees on!"
Noor piletimüüja vangutab nõutult pead, iga liigutust pea demonstratiivselt aegluubis sooritades. Peab aru kolleegiga, ootab, mõtleb. Kes siis sellest varem kuulnud on, et pileteid viis minutit enne väljumiskellaaega ostetakse...
Mõtleb. Vaatab tuimalt monitori. Peab veel kolleegiga aru. Helistab.
Pakub taas pileteid järgmise päeva pärastlõunasele rongile.
Järelepärimisele, kas väljuvale rongile tõesti enam ühtegi kohta ei ole, saame ebamäärase kinnituse.

Longin tuimal sammul kioski juurde, ostan paki kirsimahla ja vajun resigneerunult tabloo ette toolile - võimalikku alternatiivsihtpunkti tuvastama. Möödub minut, kolm, viis, seitse... Erzurumi rong seisab endiselt perroonil. Siim näeb pimeduses hägust lootuskiirt ja järgmisel hetkel jookseme juba lahkuma pidanud rongi poole. Jõudnud otsi kokku tõmbavate konduktoriteni, luiskame käte-jalgadega (mis on veel kraadi võrra keerukam, kui tühipaljas käte-jalgadega selgitamine), et üle tiksunud väljumisaja tõttu ei saanud kassa meile enam pileteid müüa ning kästi need otse rongist osta.

Kolmanda kordamise järel lähebki luise läbi ja hetk hiljem istume (sedakorda kupeedeta) rongis. Vedas, mahtusime napilt ära - vaid 4/5 vagunist on tühi! Neetud kassiir..
Meie istekohad eelseisvaks 1150km "otsaks" lähevad õpilassoodustusega ühes maksma 180krooni näkku! Jumalik. Ja juba 26h pärast järgmisel õhtupoolikul peaksime kohal olema :)
Uskumatu mõelda, et vaid mõned aastad tagasi pidin end kahe-poole tunniseks Tallinn - Tartu bussi/rongisõiduks lausa mitu päeva psühholoogiliselt ette valmistama. Ja kui kardetud päev viimaks koitis, jõudsin selle igaviku vältel lugeda, igavleda, süüa, väsida, tukkuda, ärgata, uuesti igavleda, veel lugeda, tiba näksida ja pisut pealegi...

Varssav - Krakowi ja Istanbul - Ankara istumiskupeede tõttu olime lausa unustanud, et neis suitsidaalsetes kolmanda maailma riikides suitsetatakse vagunites ju süüdimatult. Rong oli vaevalt liikuma saanud hakata, kui selja tagant kõlas välgumihkli iseloomulik klõps ning meie sõõrmetesse oksendus esimene nikotiinikurat. Teine.. Kolmas. Ees ja taga. Vasakul otse kõrval.

Paari tunni järel, kui meie seljatagused jokastanud kollahambad juba mõnda aega kuskile kadunud olid ning lähima suitsetajana säilinud vaid koht eespool üle vahekäigu istuv papi, võtsin südame rindu. Sulni naeratuse ja ümmarguste kutsikasilmadega žestikuleerisin mehele tagasihoidliku palve järelejäänud pakk eemal vahekäigus sisse imeda, oma sõnadele usutavuse andmiseks teatraalselt pisut astmaatilist kähinat ette manades.
Vastutulelikult püsti tõusnud ja ukse poole suundunud, välgutas onu vandeseltslaslikult endagi pintsakutaskusse peidetud astmainhalaatorit.
Yeah, cigarettes really help, buddy...

Üle tühjade istmete end kokku väänates uinume varsti. Varahommikune piletikontroll dubleerib seekord äratuskella rolli, samal ajal kui esimesed koidukiired ümberringi lainetavaid künkanõlvu nilpsavad. Näib nagu terve maastik oleks võõbatud ühe ja sama pruunika põhitooniga läbi segades.

...

Peagi saabub ka vähe pikem peatus ning vagunitäis voolab söögiotsinguis mööda raudteejaama laiali, meie kannul. Hunniku kioskiküpsiste ja saja-aastaste biskviite seast suudame siiski välja noppida pätsi leiba, mahla-vett ja kaks pakki pistaatsiapähkleid. Siimu kinnine pähklipakk paljastab peagi 5cm pikkuse kummalise kookonitüki. Ootamatu leid ärgitab Siimu ka ülejäänud koti sisu läbi revideerima ning kandiku peale kallatud pähklikuhjast uudistavad Siimu peagi kaks hommikuselt tusast kollast ussikest. Siimu näoilme vastab inimese omale, kes on just jõudnud mõistmisele, et šokeeriva avastuse tegemise hetkeks on osa šokist juba tema kõhtu jõudnud.
Soovin Siimule pikka iga ja pakun lohutavalt, et ehk asuvad võimalikud kõhuõõnde jõudnud isendid agaralt siinsest söögist sugenenud baktereid hävitama.

Paradoksaalsel moel olen aga just mina see, kes end tund-tunnilt pisut kehvemini hakkab tundma. Tunnen nii esmaseid kõhu-, kui peavalu algeid - minu puhul üsnagi ebatavalised vaevused. Siim & kollane kompanii ei näi aga millegi üle kaebavat - olgugi, et viimaste päevade jooksul manustatud söök-jook on meil täpselt sama olnud. Turgutan end muusikateraapia ja rongiakendest mööda vihisevate liivakarva maastikega, kui millalgi lõunatunni saabudes aeglustub rong läheneva jaama ootuses järjekordseks kiireks einepeatuseks.

Teeäärse kioski poole vantsides lehvitab järgmise vaguni aknast mulle kolmepealine tütarlaste seltskond. Teen saatusliku vea ja naeratan neile põgusalt vastu. Veerandtund hiljem, olles äsja lõpetanud oma kuiva saia ja keedumuna dieediga ja valmistunud tuikava pea tõttu tukastama, kerkib ootamatult minu kohale üks kõrvalvaguni tütarlastest. Teein teise saatusliku vea ja vastan jaatavalt küsimusele minu inglise keele oskuse kohta. Kuigi üritan neiu kutsest viisakalt mööda hiilida, jääb ta endale kindlaks ning peagi leian end kolme kõrvuni särava tütarlapse vahelt kõrvalvagunist.

Ärge saage must valesti aru - ma ei pea end eriti arrogantseks ja matslikuks inimeseks ning esimesed tund-paar hädist suhtlust (vaid üks neist purssis inglise keelt) olid täitsa toredad, ent minu jätkuvalt halvenev enesetunne muutsid antud seltskonna talumise viimaks lausa tahtejõu proovilepanekuks. Eriti, kui üks kolmest meditsiinitudengist omakorda mulle teist pähe määrima hakkas, käies peale kui udu, et oi-kuidas-ma-ikka-meeldin-talle ja et-ma-ikka-suhtleks-temaga-ja-rõõmustaks-teda jne. Täielik lasteaed, noh. Ja sellele kõigele muidugi eelnesid ja järgnesid lõputud fotomaratonid, kus mind ja Siimu pildistati kõikvõimalikes kombinatsioonides kõigi erinevate tüdrukutega.

Samal ajal nihkusid lumised mäetipud ja -nõlvad meile aga murettekitavalt lähemale. Kui tüdrukud viimaks läbisegi hõiskasid, "oi-aga-Erzurumis-on-ju-lumi-maas", purunesid viimasedki illusioonid. Ja nii oligi. Kui rong viimaks merepinnast 1750m kõrgusel paiknevasse Erzurumi veeres, hõõgus mu otsaesine juba palavikuliselt ning kogu üldine enesetunne ja meeleolu kannatasid vastavalt.

Jopedesse-kinnastesse mähkunult perroonile hüpanud ja tüdrukutest viimaks vabanenud, lähenes meile hajevil ilmega pikk blond poiss. Seljakoti-soomlane, kes samuti India poole suundus ja äsja linna saabununa odavat öömaja otsis. Kuna meie lootsime hiliseks öö- või varaseks hommikutunniks siit külmunud pilvepiirilt tagasi merepinnale laskuda, jätkus meil ühist teed vaid esimese valgusfoori ja ristmikuni. Lahku läksime meie regioonile äärmiselt iseloomulikult - iseenesestmõistetavalt poole sõna pealt ja üksteise nimesidki teadmata.

Meie jätkasime marsaga mõne kilomeetri kaugusesse bussijaama, lootusega otse edasi põhja mõnesse Gruusia piiri äärde jäävasse asulasse jõuda. Muidugi olid kõikvõimalikud ühistranspordivahendid juba hiliseks kiskunud õhtutunni tõttu lahkunud ja edasisi plaane sepitsedes supitasime bussijaamasööklas. Minu konditsioon oli vaikselt jõudnud vahelduvate kuuma- ja külmavärinateni ning jätnud mind mornil ilmel sööklatoolile ootama, läks Siim veel viimast korda erinevate bussifirmade kontorkioske läbi kammima. Ja ennäe imet, leidsime tõepoolest tegelased, kelle buss piiriäärse Hopani kolmveerand tunni pärast väljuma pidi.

Oma hetkeolukorras ei olnud ma just ülimalt vaimustunud väljavaatest järgmised kuus tundi mööda mägiteid rappuvas minibussis veeta, ent samavõrra polnud ma vaimustunud ka väljavaatest juba hilisõhtuselt jäises ja lumises Erzurumis taskupärast öömaja otsida.
Juhtus aga nii, et tund peale esialgselt lubatud väljumisaega laiutasid meie bussipoisid käsi ning maksid saabumata bussi tõttu meile piletiraha tagasi.

Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui asuda jääaugust odavaid voodikohti otsima. Jalutasime bussijaamast tagasi linnasüdame poole... Parandan, Siim jalutas ning mina lõdisesin-vappusin-värisesin hambad risti tema kannul. Minu jaoks oli kogu perspektiiv selleks hetkeks kokku tõmbunud vaid iga järgmise meetri peale. Ainus, mis suutis mind veel liikuma panna, oli ebamäärane aimdus/lootus/teadmine, et iga läbitud meeter viib mind lähemale päästvale voodile. Lihtsalt peab viima...

Piinarikkad viisteist minutit hiljem jõudsime esimese teeäärse hotellini. Vaid paljas pilk puidu ja nahksohvadega sisustatud fuajeele taandasid meie lootused nullini, ent kuna midagi kaotada polnud, astusime siiski sisse. Väikse vahelepõikena olgu öeldud, et tubade hinnad olid toodud nii dollarites, kui liirides, kusjuures kummagi valuuta väärtus vastas üks-ühele! Ehk siis olime leidnud ühe esimese koha maamunal, kus dollari väärtus oli ametlikult langenud alla 10krooni piiri.

Meie esmane palve väikesele allahindlusele lükatigi kindlakäeliselt tagasi ja Siim oli juba tagasi tänaval, kui ma südantlõhestavalt kokkukukkuval ilmel veelkord personali poole pöördusin. Seekord polnud mul oma teatraalseid võimeid vaja enam esile kutsuda, sest loodus oli mu kallal juba oma töö teinud ja vahetuseülem noogutaski viimaks administraatorile, et viimane meile kahekohalise toa 65dollari/liiri asemel 50liiriga annaks. 450kroonise ööhinnaga oli see niigi kalleim hotell, kus me viimaste aastate rännakute jooksul oleme peatunud.

Vastavalt hinnaklassile oli tegu vististi ka meie esimese numbritoaga, mis sisaldas eneses funktsioneerivat vanni. Antud juhul osutus see ülimalt tänuväärseks lisandiks ning peale niigi kangelaslikult tagasi hoitud tualetirünnakut koondasin enda viimased jõuvarud kuumaveevanni vajumiseks. Kõik ümbritsev kadus hetkega ja vaid suure pingutusega suutsin pähe vasardama jätta, "Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda. Ma ei tohi magama jääda..."

Nagu käesolev sissekanne näitab, suutsingi uppumist vältida ja tunnise jõuetu ligunemise järel end tihedalt paksu teki sisse rullida. Esimesed tund-kaks-kolm-neli möödusid küll omapärases palavikulises deliiriumis, ent paari järjekordse tualetirünnaku järel suutsin viimaks siiski keset ööd uinuda.

Hommik saabus juba märksa värvilisemates toonides ja tundus, et olingi suutnud öö jooksul oma palavikuvärinad välja higistada. Kõht ja jaks polnud siiski endised ja stabiilsuse taastamine kõhuõõnes võttis veel mitu tubli päeva, ööd ja jogurtit aega. Pisut peale lõunatundi lohistasime end hotellist tagasi tänavale, kus saime kohe osaliseks majesteetlikule pildile linna enese rüpes hoidvatest ja päikeses kiiskavaist jää- ja lumemägedest.

Hiline hommikueine, mõni tund internetti, pangaautomaadikülastus ja väike linnatuur hiljem jalutasimegi juba loojangukuldses säras tagasi bussijaama poole. Tagasi vaadates pean tõdema, et minu jaoks mõjus Erzurum ühe kõige ebatürgilikuma Türgi linnana, vastates pigem mu (veel alusetutele) ettekujutustele Gruusiast ja Armeeniast.
Lisaks hotelli 9kroonisele dollarikursile leidsime siit ka seniste rännakute jooksul kohatud kalleima autokütuse - 95se oktaanarvuga bensiiniliitri eest ei tahetud ei rohkem ega vähem, kui 28 krooni, sendid peale. Seda siis maal, mis on pea ümbritsetud maailma naftarikkaimatest riikidest.

Kui väikebuss viimaks mõnesaja kilomeetri kauguse Hopa poole teele asus, oli väljas juba pime ja maanteeääri ümbritsevatest arktilistest lumeväljadest saime me vaid ähmast aimu läbi härmas ja määrdunud bussiakende. Kui vaikselt laskuma hakkasime, kerkisid kummalegi poole maantee kõrvale pimedast ööst veelgi pimedamate siluettidena eralduvad kaljurahnud, mis sakiliste hammastena bussi ümber lõugu kokku lüüa ähvardasid.
Küljelt küljele ja kurvist kurvi loksuv buss ning põhja keeratud kliimaseade tuletasid mulle ootamatult meelde minu veel küllaltki hapra olukorra ning aina tungivamalt andis endast märku soov oraalsel teel pisut kõhusisest ebastabiilsust väljutada.

Ja ennäe ajastust, kõige kriitilisemal hetkel keeras buss teeäärsesse bensiinijaama. Eraldusin teistest rõõmuga bensiinijaama taha ning tegin, mis teha tuli. Bussi poole tagasi lausa lendlesin, kui liblikas. Liblikaid ei jätkunud aga kauaks, sest jätkuva rappumise järel tundsin vaevalt pool tundi hiljem, et midagi on siiski endiselt pakitsema jäänud. Õnneks oldi bussis ettenägelikult iga istmepaari peale väike must kilekott varutud.
Kaalusin just, kas paluda bussijuhilt kaheminutilist äkkpeatust, ent... oli juba hilja.
Üllatuslikult suutsin ma inimesi täis väikebussis oksendada niivõrd diskreetselt ja hääletult, et keegi ei saanud juhtunust teadlikuks.

Ja taas keeras buss teeäärse söökla ette parklasse kõige õigemal hetkel, andes mulle võimaluse ebahügieenilisest pakendist vabaneda.
Siinkohal tagantjärele kiidusõnad mainitud kilekottide tootearendajatele - tegemist oli just niivõrd tihke ja tugeva materjaliga, et umbses bussis ei pääsenud kotist minema ei ühtegi tilka, ei ühtegi lõhna.

Ah jaa, kui ma mainitud bussisõidu eel viimaks selge peaga eelnevate päevade söögi- ja joogisedeli ükshaaval läbi lappasin, jõudsin ma järeldusele, et ainsaks võimalikuks bakteriallikaks (millega oli kokkupuude küll mul, ent mitte Siimul) sai olla Ankara - Erzurumi rongi tualetikraan, mille veega muretult hambaid pesin. See oleks ideaalses vastavuses ka vaevuste algusajaga. Mis seal ikka - puhas oma lollus, ei midagi muud.

Möödus veel tunnike-paar ja leidsimegi end kella 23 paiku pisikesest Hopast, kust sel kellaajal enam Batumi ega Tbilisi poole midagi edasi minemas polnud. Üle nii-iivõrd pika aja lõi ninna ootamatult soolane adrulõhn ja hoolimata tugevast juukseid sasivaid meretuulest oli piisavalt soe jopede kottipakkimiseks. Jalutasime Musta Mere rannikuga paralleelselt kulgeval alleel, Siim iga mõne minuti tagant lõhestamas vaikust, "Magame siin? Siia saaks telgi panna. Oh, seal oleks hea! Aga siin?"

Meri ja mahe kliima olid avanud minus seni peidul olnud energiareservid ning unest ei näinud jälgegi olevat, "Oota, oota. Kõnnime veel... Lähme linnast välja. Läheks Gruusiani ära?"
Siim ei näinud mu mõttest just eriti vaimustatud olevat, "KJ, oled sa hull?! Piirini on mitukümmend kilomeetrit!"
If there´s a will, there´s a way though.
Tõstsin käe ja mööduv Kamaz rebis piduritega asfaldit kündes end seisma. Ja oligi probleem lahendatud. Veerand tundi hiljem hüppasime kabiinist taas välja ning jätsime oma sohvri teeäärsesse veoautosabasse transiidibürokraatiasõlme avanemist ootama.

Kui vaid 24h tagasi olin palavikulistes värinates deliiriumi äärel vaakunud, siis nüüd leidsin end uljal sammul mööda mererannikut kulgevat maanteed mööda hopslemas. Elu intensiivsuse tipul.
Langev täht sähvatamas taevas. Teinegi tuline jutt. Lainete kohin.
Kaljusse uuristatud maanteetunnelid - ideaalsed teatrilavad kesköisteks kajaooperigaaladeks.
Loodetavasti ei ehmatanud me oma ebamaiste helidega mõnda roolil tukkuvat juhti poolsurnuks.

Läbides järjekordset kottpimedat tunnelit, kumas eestpoolt viimaks tuledesära. Sarnanenud pigem lõbustuspargi väravatega, oli tegu siiski Türgi - Gruusia piiripunktiga.
Esimene ja teine putka - saame Türgi lahkumistemplid ja kõnnime mööda kahe okastraataiaga piiritletud kitsast tunnelit esimese Gruusia kioski poole.

Minu entusiastlik "Privet!" ei leia kottis silmadega piirivalvuritelt just eriti elavat vastukaja ning luugi avanedes on tunda kerget alkoholimekki. Järjekordsed templid passis (Eesti Vabariigi kodanikel on teatavasti turismi eesmärgil õigus siseneda Gruusiasse viisavabalt kuni 90päevaks), jalutame viimase kioski poole.
Seisatame korraks küsival ilmel, kui naispiirivalvur meid lohaka žestiga edasi viipab, silmi monitorilt pea tõstmata. Kiikan üle õla ja näen ekraanitäit toru mööda veerevaid värvilisi kerasid.

Jalutame piiripunktist mõnisada meetrit edasi ja istume pool tunnikest tee kõrval kottide otsas, ähmase lootusega Batumisse välja jõuda. Liiklus võrdub nulliga.
Longin tagasi piiripunkti ja saan kaarte taguvatelt taksojuhtidelt teada, et hommikune rong Tbilisi poole väljub 8:30.
Sättinud kella 7ks helisema, seame telgi üles ranna kohale püstitatud paadivarjualuse betoonkatusele ja uinume meremüha saatel.

Pühapäeva varahommikul telgiluku lahti rebinud, avaneb võrratu pilt laisale mäemürakatest lõigatud veepeeglile. Pisikesed nadid pilvetupsud ei suuda taeva ääretust kahandada. Kuigi päike hiilib alles vargsi Türgi-poolsete kaljurahnude taga, on õhk soe ja tundub, nagu oleksime lõpuks ometi suvel kratist kinni saanud. Me ei tea veel, et see jääb eeloleva nädala jooksul viimaseks korraks, kui päikest või taevasina näeme. Ja ongi parem.

Must koer pistab pea värava vahelt välja, haugatab esmalt umbusklikult ja vantsib siis üle sõidutee ootamatute sissetungijatega tutvust tegema.
Pildistan. Ja vaid hetk hiljem heidab peni jala uhkelt üle õla ning piserdab telginurgale, "Tere tulemast!"
Kui fotot hoolikalt jälgite, võite isegi veenduda, et urineerimisimpulss on koera anatoomiast pildistamishetkel juba selgesti välja loetav.

Loputanud telgi ja pakkinud kotid, hääletame 5minuti jooksul endale kaubabussi ja vurame rõõmsalt linna poole. Reedeni Gruusias valitsenud eriolukord tähendab, et vaid paar päeva varem patrullisid Batumis hambuni relvastatud politsei eriüksused, samal ajal kui pealinnas Tbilisis oli tänavatel sõjavägi. Autojuhi andmete kohaselt on viimase kümne päeva jooksul siinsamas päikeseliselt suvises Batumis "teadmata põhjustel" (loe: kumminuiade, pisargaasi ja rämeda peksu tagajärjel) hukkunud kaks ja Tbilisis kuus inimest.
Ametlike allikate ja meediaväljaannete suud on antud teemal karmilt lukku keeratud.

Paari päeva tagune uudis reedesest eriolukorra lõppemisest Gruusias tuli mulle loomulikult iseenesestmõistetava kergendusena, olles sellegipoolest segatud paari tilga perversse pettumusega. Ajakirjanikel üle kogu maailma on selle tunde tarvis vastav väljend - "parimad uudised on halvad uudised". Alateadlikult olin sisimas lootnud Gruusiast mõned unikaalsed kaadrid püüda... ja kes teab, hea õnne korral midagi ehk välismeediassegi müüa. Seda kõike loomulikult enne, kui minuni jõudsid tänahommikused uudised hukkunutest.
Kõhus keerab pisut. Esimene veri muudab alati kõik.

Kaubabuss tõstab meid üle marsruuttaksosse ja teed vaksalisse jätkame juba ühistranspordis, targu juhile muidugi mainimata, et meil pole taskus punast Gruusia krossigi.
Marsa-aknast vuhiseb mööda endiselt rannikujoonega paralleelselt kulgev Batumit läbistav maantee ja tunnen eredalt, et tilgad "perversset pettumust" on aurustunud jäljetult, jättes alles üksnes tohutu kergenduse lõppenud eriolukorrast.

Jah, meil seisab ees küll Pakistan, kus novembri algul vägede ülemjuhataja/president Musharraf´ käsuga samuti eriolukord välja kuulutati, ent see on pisut erinev.
Nimelt jõuan marsa-aknast avaneva pildi peale arusaamisele, et see siin on Euroopa (ehk küll pisut kauge) ja tänavatel kõnnivad Kaukaasia rassi esindajad, nagu ma isegi (ehk küll pisut tõmmumad). Mis tähendab, et gaasimaskides politseinike jaoks olnuks me täpselt samasugused "valged tropid", nagu iga teinegi inimene tänaval.
Pakistanis joonistume me aga eredalt välja, kui sõjaseisukorras riiki ära eksinud naiivsed ja lollid "valged turistitropid". Ja loodetavasti on see klounistaatus meie suurimaks kilbiks.

Jõudnud vaksali juurde, avaldame viimaks tõe oma rahalisest seisust ja pakume marsajuhile nii Türgi, kui Euromünte. Marsajuhile välisvaluuta siiski ei istu ja ta lubab peatusesse ootama jääda, kuni me nt. raudteejaamast raha hangime.
Astume vaksalisse ja tardume lollide nägudega seinale kinnitatud elektronkella ees - 10:23. Mis mõttes?! Kuidas...!?! Aga..

Kui poolteist tundi tagasi 7 paiku ärkasime, siis meile hetkeks küll meenus võimalikkus nö. ajajoone ületamisest, ent ka telgist mööda jalutanud külamees hajutas meie kartused, kinnitades, et kell on pisut peale seitsme.
Nagu selgus, olime öösel üle piiri jalutades kaotanud lausa 2! tundi.
Noh, vaadakem asja helgele küljele - vähemalt ei jäänud me rongist NAPILT maha.

Kuna tegu oli päeva ainsa rongiga, vahetasime tee ääres laisklevatelt taksojuhtidelt pisut kohalike Larisid meie europeenraha vastu, tasusime marsajuhile ja maandusime poe ette jogurteid/saia/mahla manustama ning edasist tegevusplaani välja töötama.
Kuna tegu oli vaieldamatult kuumima päevaga viimase Eestist lahkumise järel, koorisime endid lausa T-särkideni paljaks ja otsustasime väikese linnatuuri järel proovida Tbilisi poole hääletada.

...

Päike lausa kõrvetas, linnud laulsid, lapsed sädistasid ja kalamehed ääristasid õngedega rannapromenaadi - lausa võimatu oli uskuda, et paar päeva tagasi marssisid siin paradiisis ringi relvastatud-kilbistatud-kiivristatud politseinikud.
Poe kõrval kasiino tualettruumi nurgas lebanud verine süstal tõi mu siiski reaalsusesse tagasi.
Batumi sürreaalseimaks momendiks osutus aga sadama-aia ääres mulle vastu patseerinud NY-nokatsi, pesapallijaki ja getoteksadega mustanahaline, "Sup?"

...

Kokkuvõttes mõjus Batumi oma mahajäetud promenaadi-tondilossidega, kui kulunud koloniaalarhitektuuri ja räsitud palmidega läbi pikitud Narva-Jõesuu.
Viimane foto on aga meenutamaks fakti, et neljapäeva varaöösel lahkusid Batumist sama raudteed mööda Armeenia suunas viimased 150 Vene sõdurit koos oma träniga - viimane killuke 1991. aasta Liidu lagunemisest saati Gruusias peesitanud Nõukogude militaarjäänukist.
Tõstkem klaasid ja rõõmustagem ühes Gruusia vendade ja õdedega!

Lõpetasime linnatuuri, jalutasime linnast pisut edasi ja ajasime pöidla püsti. Juba mõne minuti järel krigisesid veoauto pidurid ja ronisime noore Türklase kabiini. Tee lainetas lindina üles-alla, vasakule-paremale, sillerdav merepind oli läbi puuvõrade enamasti aga ikka paista.
Iga natukese aja tagant tuli me sohvril taas kahe jalaga pidurile hüpata, kui järjekordsest kurvist väljudes blokeeris maanteed mõni mäletsev mullikas või süüdimatu lambakari. Analoogsed teesulud said Gruusiat ja Armeeniat läbides sama sagedasteks, kui teeäärsed valgusfoorid. Ja mitte ühelgi korral ei õnnestunud meil näha närviliselt signaali pumpavat või rooli taga kiruvat juhti (Eesti mees, tule sinagi Kaukaasiasse maantee-teraapiale).

Järgmine autojuht ei mõistnud hääletamise kontseptsiooni just kõige paremini ja sõna otseses mõttes asetas meid järgmises asulas bussidispetšeri lõugade vahele. Mis seal ikka, päike hakkaski vaikselt ära kaduma - omandasime pangaautomaadist lisaraha ja soetasime kaks 100kroonist marsapiletit Tbilisisse.
Sõit kulges läbi loendamatute teeäärsete külade ja alevike, kümnete analoogsete pungil täis marsadega veriselt ja halastamatult reisijate pärast võisteldes.

Esimene tund-poolteist ei olnudki midagi hullu, kuni reisijad ahelreaktsioonist nakatununa üksteise järel suitsema kukkusid. Esialgu vaid suurimad esiistmetele koondunud nikotiinimaniakid, varsti peale neid ka marsa keskel istuvad keskealised tupeeritud babuljad. Minu jaoks võrduks juba Tallinna Kaubamaja juurest Kakumäele täissuitsetatud marsas sõitmine puhta põrguga - nüüd korrutage põrgu 15-ga. Ehk siis 25minuti asemel umbes kuus ja pool tundi! Ja seda kõike siis pisikeses umbses marsas, kus erinevalt rongist pole mitte kuhugi ruumi põgeneda. Käesoleva reisi jooksul esimene kord, kui eestikeelsed roppused pudenesid mu suust ja oleksin olnud valmis mutikestel järjest kõrid läbi närima.

Põrgus "puhastunult" jõudsime hilisel õhtutunnil Tbilisi raudteejaama ette allasurutud lootusega veel samal ööl mingit moodi Jerevani poole edasi liikuda.
Ja ennäe imet - põrgubussist pääsenuna astusime otse getopõrgusse. Kui Balti Jaam olevat Kiievi vaksaliga võrreldes jalutuskäiguke pargis olnud, siis Kiievi vaksali kohta võiks võrdluses Tbilisi raudteejaamaga sama väljendit kasutada.

Paar prostituuti sissekäigu ees ringi õõtsumas; surnukuuri koolnuvalgus; sellise kultuurkihiga kaetud seinad, mille vastu ei suudaks surmavaenlastki lükata; kuseloigud ja -lehk; deliiriumis joodiku seintelt vastu kajavad oiged; nurgas jõlkuv patoloogilise laibatükeldaja näoga taskuvaras...
Võimalik, et mu esmamulje oli pisut mõjutatud eelneva 6-7h jooksul kumuleerunud trotsist ja vihast, aga see pilt ei olnud tõepoolest ilus.

Jätsin Siimu seljakotte valvama ja tõttasin tasulisse tualettr... vabandust, peldikusse lunastust otsima. Avalik peldik kujutas endast uriinist ja veest lainetava põrandaga ruumi, mille kumbki sein oli jaotatud alt ja ülevalt avatud valgustamata lahtriteks. Lisaks piletiraha ja tualettpaberiruute haldavale mammile koosnes "asutuse" personal kitlisse ja pearätti varjunud mandunud ilmega naisterahvast, kes hetkekski peatumata ämbritäite kaupa vett igasse värskelt kasutatud lahtrisse läigatas.

Pimedas lahtris haisva augu kohal kükitades tuiskavad tihti läbi pea kõikvõimalikud eksistentsiaalsed mõtted ja nii kaugele kui mu reisimälestused sirutusid, näis tegu olevat kõige võikama ametipostiga. Meenus veneaegne "Nu Pogodi!" teemaline elektronmäng, kus hunt väsimatult igast neljast kanakuudist kukkuvaid mune korvi pidi püüdma...

Seda paralleeli ei jõudnudki ma aga lõpuni mõelda, sest järgmisel hetkel kisti mu lahtri (minu meelest lukustatud) uks pärani lahti ja huntnaine oli valmis mulle ämbritäie solgivett pähe läigatama. Näinud, et kamber on endiselt hõivatud, ei liigahtanud naise tuimas näos mitte ükski lihas ja silmagi pilgutamata jätkas ta vanas rütmis oma tööd.
Peldikust väljusin juba sedavõrd karastununa, et lehk vaksalis ja kõnts seintel ei tundunudki enam sedavõrd võika, valgus sedavõrd nüristava ja kriminaalid sedavõrd kandilistena.

Rong Jerevani poole oli juba ammu lahkunud, nii võtsime vaksali eest väidetavalt bussijaama suunduma pidanud bussi. Kuna bussimarsruut kulges suure ringiga läbi terve kesklinna, saime mõne krooniste piletitega pealekauba ka öise linnaekskursiooni. Kirik siin, sild seal; väljak vasakul, purskkaev paremal. Tükike Varssavit, killuke Budapesti; näputäis Prahat, ämbritäis anonüümsust. Bussiaknast tundus tegu olevat piisavalt yet-another-capital-city´ga, et otsus Tbilisis tuuritamine seekord täiesti vahele jätta ei põhjustanud tagantjärele enam mingit meelehärmi.

Ma ei kavatsegi üldse vastu vaielda, et meie esmane Gruusia-visiit piirdus riigist sirgjoonelise läbijooksmisega, ent Iraani-viisade ohtlikult lähemale tiksuv lõpptähtaeg sundis meid kompromissidele minema. Ja kuna Gruusia väisamine ei nõua meilt viisade omandamist, siis otsustasime niigi napi aja seekord pigem Armeenias veeta. Lisaks jätkus meil niiviisi endiselt vabu päevi kiire Mägi-Karabahhia ringi plaani lisamiseks.

Kindlasti vaatab hulk inimesi säärasele kiirustamisele halva pilguga ning veedaks pidevas liikumises olemise asemel pigem kasvõi kuu-paar ühes kohas. Meile selline dünaamiline igiliikurlus aga sobib.
Kellele ema, kellele tütar; kellele kohalolek, kellele teelolek.
The way is Tao and Tao is the way.

Ja lõppude lõpuks ei pea ju jäätise maitse teada saamiseks jäätist lõpuni ära sööma.
Aga see selleks - korraga oli tund bussis möödunud, masin peatus keset kottpimedat tühermaad ja juht jäi meile küsiva näoga otsa vaatama. Seletasime mehele, kes me oleme - kust tuleme - kuhu minna tahame ja sügavalt ohates soostus viimane tagasiteel meid siiski bussijaama kõrvale maha viskama. Bussijaam oli selleks hetkeks samuti kottpime ja raisakotkastena meie peale laskunud taksojuhtide pakkumised Gruusia - Armeenia piirini meid samuti ei rahuldanud.

Lasime ühel taksodest end siiski tagasi pimeda tühermaa poole, Jerevani suunduva maantee veerele visata, et inimasustusest pisut eemal turvalist telkimispaika otsida. Esimene kuuskede vahele suundunud rada ei tundunud järsku enam nii turvaline, kui tee lõikas ootamatult läbi kõrge okastraataed meie silmadele loetamatu, ent siiski väga hoiatava väljanägemisega hoiatussildiga.

Kõmpisime veel paar kilomeetrit edasi, kuni vildakas teeviit teavitas Tbilisi läbisaamisest. Ühel pool maanteed laius äärmiselt konarlik põllumaa, teisel pool lihtsalt konarlik pisteliselt betoonpunkritega kaetud lagendik. Suutsime öö varjus isegi leida ühe kahe ruutmeetrise suhteliselt magatava laigu, kuhu laagriplatsi üles seadsimegi.

Raske uskuda, et mainitud laagriplats hommikuvalguses veelgi trööstitumana välja paista suutis, kui ta seda öösel oli. Kui viimaks kottide pakkimiseni jõudsime, jälgisid meie tegevust huvitatult kaks külje alla nihkunud lambakarjust ja tubli sajapealine jalgadel villatuttide bande.
Tee ääres näkkas seevastu hetkega ja kuulnud paari omavahel vahetatud lausekatkendit, päris peatunud Niva juht, ega me järsku Eestist ole.

Loomulikult oli meie sohver õndsal sovietiajal Tallinnat väisanud, nii nagu ka eilne taksojuht, kes koguni "Viru" nime mäletas. Ja nii jätkus see ka läbi terve eesseisva Armeenia - kes oli ise kunagi Eestis tuuritanud, kel elavat-töötavat seal hetkel õde-venda või perekonnatuttavad. Liialdamata näis, nagu olnuks iga armeenlane üht või teist pidi kauge Eestiga seotud.
Aga ärgem hüpakem sündmustest ette.

Pisut maad enne meie maha panemist keeras Niva sisse teeäärsesse bensiinijaama, mis teinuks häbi Kesk-Aafrika kolkakülalegi. "Jaam" koosnes paarist müürijupile naalduvast roostes paagist, mille vahel lippas põlvini mudas ringi abipersonal. Ja usu või ära usu, mülka kõrval lehvisid lipuvarraste otsas uhkelt kolm plagu - Euroliidu, Ameerika Ühendriikide ja Gruusia enese oma. Kosmopoliitsus missugune!

Nivast lahkunud, viipasime seisma mööduva kollase bussikese - küla ekspressliini otse Armeenia piirile. Taas ootas meid ebameeldiv üllatus, kui vaid nädalase maal viibimise tarbeks kohustati meid lunastama 15,000 dram´iseid (ca 500 krooni) viisasid. Olime järjekordselt arvestanud vähemalt kaks korda väiksemate summadega.

Egas midagi, uputasime nördimuse piirisöökla supikaussidesse ja saanud teadlikuks viimastest piirilt Jerevani poole lahkunud ühistranspordivahenditest, kemplesime mõnda aega taksojuhtidega. Nimetatud summad olid muidugi utoopilised ja meie hääletamisplaanid trambiti kohe maa alla, pea garanteerides, et keegi ei võtaks meid elu sees peale.

Hmmm... Kaks autot ja kolm minutit hiljem peatus meie kohal uus valge Škoda ja ennäe imet, juht oligi meeldiva kokkusattumusena Jerevani poole teel. Vähe sellest, tegu oli lausa Armeenia Škoda esinduse ja ühe Jerevani taksofirma direktoriga.
Vahagn oli küll pisut nukker, et mägedele laskunud udumassiivid takistasid meil Armeenia looduse mitmekesisust selle tõelises ulatuses näha. Nimelt oli tema sõnutsi teel Jerevani tegemist kolme erineva "tsooniga", millistest igaüks täiesti omanäolise looduse ja maastikuga üllatab.

Peagi keeras meie juht otse Jerevani poole kulgevalt laugelt teelt mööda, seletades et vastasel juhul võime riskida paari kilomeetri kauguselt Aserbaidžaani piirilt avatava tulega. Mainitud tee olevat hüljatud juba aastat kakskümmend tagasi ja selle asemel tuleb leppida suure ringiga läbi mägede. Veriseid sõjaaegu tuletasid meelde udust looritatud varemed ümbritsevatel künkanõlvadel.

Sõitnud mööda ühest liikluspatrullist ja teisestki, viipas kolmanda sau meid tee äärde peatuma. Škoda juurde lonkinud tülpinud ilmega inspektor sirgus niipea, kui Vahagn ukse avas ja välja astus. Järgmisel hetkel viskusid politseiniku näpud sirmi juurde kulpi lööma, samal ajal teise käega lipitsevalt Vahagni kätt ja rannet pigistades, tahtmata viimastest lahti lasta.
Viivu pärast jätkasime sõitu - telerist tuttavalt "ärimagnaadilt" ju ometi dokumente ei küsita.

Pool tunnikest enne Jerevani jõudmist keerasime ootamatult suurelt teelt kõrvale ja Vahagn teatas, et nüüd läheme ta koju õhtustama.
Söögist me seekord väga ei pidanud, aga seda enam mekkisid hästi kohalik "Areni" kvaliteetvein ja kodupressitud imemaitsev kibuvitsa täismahl.

Kuna sõidu ajal oli jutuks tulnud, et ka Vahagn pidanud nooruspõlves fotograafi ametit ja võitnud korra isegi "Komsomolskaja Pravda" korraldatud üleliidulise fotokonkursi, näitasin talle väikest valikut enda töödest, lootusega vastutasuks vana head must-valget Kiievi/Minski/Zenidi klassikat näha.
Kahjuks oli Vahagn ärimaailma sukeldudes oma kunstnikujuured siiski kaotanud, mida tõestasid näidatud lilleklõpsud ja arvukad perekonnafotod à la nõbu Kalashnikoviga, minia sõjaaegse Lugeriga, onupojavennatütremees teleskoopsihikuga jahipüssiga jms.

Sellegipoolest osutusid armeenlased äärmiselt rahulikeks ja tasakaalukateks inimesteks, nagu meile kõik alates Vahagnist endast ka kordasid, "Narkomaane meil pole, skinheade meil pole. Keegi teid kusagil ei puutu, kuhu iganes ja millal iganes te ka lähete..."
Ja nii oligi. Kuigi kohati võis iga viies mööduja meenutada kodumaistest politseiuudistest tuttavaid sarimõrvareid, oli tegu eranditult äärmiselt abivalmite, familiaarsete ja muidu toredate inimestega.

Erinevalt Ukraina politseijõudude noortest ülbetest kukkedest polnud meil siin regioonis ka vähimatki negatiivse varjundiga kokkupuudet kohalike korravalvuritega. Ei kukkunud keegi tänaval passi ja viisasid nõudma; ei tulnud keegi ninakalt mis-kust-kuhu-miks-millal nokkima. Vastupidi, hiljem Mägi-Karabahhias õnnestus mul korra hääletades isegi noorelt politseinikult küüti saada.

Jerevani ääremaile jõudnud, tõstis Vahagn meid ümber ühte oma firma taksosse, libistas pihku visiitkaardid ja soovis kõike head. Kuna mehe Jerevanis õppiv tütar oli eelnevalt telefoniteel meile odava öömaja juba välja ajanud, teadis taksojuht otsemaid, kuhu sõita.
Hoolimata hotelli paiknemisest viie tehase vahelise kolmekordselt liigendatud tagahoovi pimedas lõpus osutus öötaks üllatavalt kalliks. Kahekohalise toa eest nõuti meilt sisse 12,000 Drami (ca 360kr) ja minu arglikud katsed hinda pisut alla rääkida purunesid juba eos vastu administraatori jäiselt osavõtmatut kesta. Noh, see-eest oli meil reisi jooksul esmakordselt toas CNN Live.

Hommikul oma miljonivaatega hotelli selja taha jätnud, kõmpisime kesklinna einestama ja ringi vaatama. Kaks asja, mis esimesena silma jäid, oli tänavaid varesepesana kattev kaootiline elektriliinide rägastik ja uskumatu hulk tänaval veerevaid välismaiseid maastureid ning luksussedaane. Jäigi lõpuni saladuseks, palju neist ausa töö ja palju räpase aferismiga välja teenitud on.
Mis osutus aga alatuks fabritseeringuks, oli kuskilt kõrvu jäänud statistikakilluke, nagu riietuks 95% riigi meesterahvastest vaid nahktagidesse. Võin käsi südamel kinnitada, et tegelikkuses ei ületa see protsent 80 - 85 piiri.

...

Kuna Siim oli meie hommikuse sõnavahetuse järel veel pisut turris, ei hakanud ma sõrgu vastu ajama tema soovile lasta meile "Noy" brändi- ja veinitehases kiire privaat(degustatsiooni)tuur korraldada. Lootsin, et lunastatud 100kroonised piletid tähendavad seda, et Siim joodetakse meeldivasse deliiriumivinesse. Nii siiski ei läinud ja antiikseid veine saime vaid keeleotsaga mekkida.
Ekskursiooni alustuseks teatas meile kaasa antud inglise keele oskajast PR-neiu, et kõrgestiaustatud vabrikant on muuhulgas Armeenia parlamendiliige ja käesurumistšempion (sic!). Remember Borat...?

Teinud kiire formaalse tiiru läbi vabrikumuuseumi ja veinikeldrite jõudiski suhteliselt igav tuur pettumust tekitavalt kiiresti lõpule ja saime mahti mekkida veine aastakäikudega 1944, 1924 ja 1913! Veinid olid täitsa toredad, kuigi eeldatavasti (kümnetesse?) tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid pudelihindu ei maksaks ma nende eest ealeski.
10 ja 20a. vanuste brändide lonksud jätsid mind aga vastikust täis ilmel veeklaasi tühjaks kaanima. Õnneks oli laua peal ka taldrikuke Prantsuse šokolaaditrühvlitega, mis neutraliseerisid efektiivselt täieliku brändipettumise.

Ülejäänud päeva saatsime mööda kohalikus raamatupoes, kust mina lahkusin viimaks Ben Eltoni 21. sajandi Inglismaa kaotatud uimastisõda haaravalt kujutava "High Society" ja Mick Browni "The Spiritual Tourist"-iga (mida iganes viimane siis endast ei kujutaks, kuna lugemiseni pole ma veel jõudnud). Siimu valikuks sai Ursula K. Le Guini ulmenovellide kogumik.
Kuigi "High Society" osutus hiljem oma 50 puuduva leheküljega praakeksemplariks, lugesin ta väikese vandumise saatel sellegipoolest lõpuni ja vahetasin päev hiljem raamatupoes ümber Andrew X. Phami "Catfish & Mandala" vastu. Viimane kujutas endast Vietnami sõja järel perega Ühendriikidesse põgenenud, nüüd 30ndates Viet Kieu´d, kes jalgrattal tagasi sünnimaale juuri otsima sõitis.

Hämariku saabudes vurasime marsaga bussijaama. Loomulikult olid ainsad Mägi-Karabahhia poole suunduvad ühistranspordivahendid kõik jällegi hommikul lahkunud, mistõttu olime sunnitud Jerevani veel üheks ööks jääma. Seekord meil näkkas ja juhuslik bussijaamas kohatud onu vedas meid käe kõrval 500meetri kaugusele mudasele "külavaheteele". Paar pööret ja üks roostes sinine värav hiljem trummeldas mees uksele, "Stjopa! Stjoo-paa! Gosti priehali!"

Irvakile tõmmatud ukseavasse ilmus esmalt kiilanev luitunud maikas majaperemees ja hetk hiljem tema selja tagant peenelt häälitsev deformeerunud peaga nooruk. Kuigi meil oli võimalik piirduda ka 1000dramiste e. 30kr. voodikohtadega sama maja teisel korrusel, otsustasime laristada ja 150kr. tagahoovi püsti pandud duširuumi ja kõigi mugavustega kambrikese võtta.
Lae alla kinnitatud teler näitas meeldiva üllatusena jällegi CNN Live´i ja oleks ruumis üks nigel radiaatorgi olnud, poleks hing osanud muud tahtagi.

Näinud teise korruse akendest silmanurgast mainitud 30kr. voodikohti, hingasime kergendatult oma priiskava otsuse üle kordades kallim numbrituba valida. Kardinate vahelt vilksamisi paistev kulunud sovietitapeet, raudsed kahekordsed narid ja laest juhtme otsas alla rippuv pirn tõid mälusoppidest esile kurikuulsad linnalegendid Ameerika avaruste üksikutes motellides filmivatest "snufi-teostest".

...Pahaaimamatu öömajaline ärkab ärevalt vilkuva lambitule peale, ukselink väriseb kontrollimatult ja mööda haledalt kääksuvat treppi lähenevad rasked sammud. Kui pirn viimaks puruneb ja vineerist uksetahvli purustab esimene kirvehoop, pole näha muud, kui toa kaugemas laenurgas videokaamera lindistamist märkiv vilkuv punane tuluke...

Saatuse tahtel jääme samasse kohta pidama/lugema ka terveks järgmiseks päevaks, kuna hommikust saati hallist taevast katkematult langev vihmakardin ei motiveeri meid kuhugi liikuma. Õhtul võtame endid siiski kokku ja jalutame kesklinna Internetikohvikusse, põrgates tee peal muuseas kokku vindiselt familiaarsete lõbutüdrukute, puruodavate poekookide ja päevinäinud Žigulisse topitud buldoginägudega Spetsnazi-meestega.

Järgmise päeva lõuna paiku suudame endid siiski kokku võtta ja tagasi/edasi teele asuda. Otsustame enne kursi Mägi-Karabahhia poole seadmist Jerevanist mõnekümne kilomeetri kauguse Echmiatsini kiidetud kloostrikompleksi kaemas käia. Tsiteerides meie peremeest, "Kui te pole Echmiatsinis käinud, pole te Armeeniat näinudki!"

Bussisõit sinna ja veerand tundi katedraali ümber jalutamist hiljem tõdeme, et nüüd on siis Armeenia nähtud. Jalutuskäigul tagasi bussipeatuse poole püüavad silmi väikese aleviku keskele mittemidagiütleva korterelamu ette pargitud arvukad luksuslimusiinid, üks eksklusiivsem, kui teine. Krooniks pompöösne Rolls-Royce, mille sarnast ma Eesti tänavatel veel näinud pole. Mõned numbrimärkideta masinad viitavad sellele, et need mehed seisavad väljaspool seadust.

Klõpsan möödaminnes pildi, siiski mitte piisavalt märkamatult, sest järgmisel hetkel viipavad mustad mantlid mind endi juurde. Mõttes testamendile alla kirjutanud, lähenen meestele. 9mm relvatoru asemel ootavad mind aga väljasirutatud terekäed - maffia küll, aga maffiapulm :)
Mõne sõna juttu ajanud, soovime vastastikku nägemist ja longime läbi linnatänavate tagasi bussipeatuse poole.

...

Tagasi Jerevanis, otsime üles juba varem kätte juhatatud "Vene vaksali" ja saame peagi pakkumise neljakesi taksosse surutult Armeeniat Mägi-Karabahhiaga linkiva Goriseni sõita. Kaks nahktagi ootavad juba masinas ja kuulnud, et tegu on Eesti poistega, kostitatakse meid tagaistmelt rasvase naeratusega, "Teere, teere, tule siia."
Taksosõit 240 kilomeetri kaugusesse Gorisesse läheb nelja peale jagatuna maksma 75krooni näkku.

Jerevanist lahkudes heidab loojuv päike viimaseid helke juba tuttavale Ararati mäetipule. Lumetust Jerevanist tasapisi ülespoole ronides tekkib esmalt tee äärtesse jäide ja ei möödu kaua, kui sõidame taas läbi pimeduses aimatavate valgete väljade ning mööda horisondini ulatuvatest lumistest mäetippudest.
Minu ja Siimuga tagumist taksoistet jagav jässakas sell üllatab oma seosetult vahelduvate eesti keelsete väljenditega - "mine mu*ni"-le järgneb "sipelgas" ja "mine per*e"-le "lilled"...?!

Ilm muutub järkjärgult üha nigelamaks ja varsti pea horisontaalselt tuuleklaasi pommitav lumetuisk kahandavad nähtavuse miinimumini. Möödume jäiseks tõmbunud maanteel rattaid pidi teeäärsetesse lumevallidesse vajunud veoautodest, kes mootori kiunudes lahti üritavad pääseda. Peatuda pole mõtet - sääse/Ladaga elevanti/Kamazi välja ei aita.
Viimased kolm-nelikümmend kilomeetrit Goriseni näivad venivat terve igaviku, kui taksojuht jääkirmega kaetud asfaltil kiiruse kohati 10-15km/h langetab. Kahtlustame, et autol on all suvekummid, ent peame paremaks eluohtlikku tõde mitte kindla peale teada.

Jõudnud hilisel õhtutunnil lumme mattunud Gorisesse, on selge, et veedame järjekordse lõdisema paneva öö orienteeruvalt pooleteise kilomeetri kõrgusel merepinnast. Taksojuht poetab meid oma abikaasa õe pere ukse taha, kes soostuvad 120krooni eest meile öömaja ja teed pakkuma.

Elu 10 ja 15a tütardega peres on koondunud kitsasse elutuppa, kuhu peale telerinurga, diivani, söögilaua ja pisikese välipliidi suurt muud ei mahugi. Teleka röökimise, isa ahelsuitsetamise ja ema edasi-tagasi toimetamise keskel suudavad tüdrukud ime kombel koolitöödegagi ühele poole saada.
Siimu suutmatus kindlakäeliselt, ent viisakalt viinapitsist keelduda lõpetavad tema jaoks õhtu kahe napsiga. Vabandame end reisiväsimusega ja kobime kõrvaltuppa magama.

...

Hommik saabub tõelise talvega. Mitte lumistest tippudest ümbritsetud, ent linnasüdames vaid pisult lörtsise Erzurumi moel, vaid absoluutse hingematva valge kõiksusega.
Jalutanud kilomeetri-pooleteise kaugusele kioski esisesse "bussijaama", jääme mõnda Jerevanist Mägi-Karabahhia poole suunduvat marsruuttaksot ootama. Peagi üllatavad meid veel kaks seljakotistatud noort, programmeerija Dima ja raketiteadlane Rita Moskva oblastist. Seltsis kaupleme endile järjekordse Lada-takso Mägi-Karabahhia pealinna Stepanakerti, makstes taas 75krooni näo eest.

...

Jätkame sõitu läbi lõputute lumiste mägede. Jätkuvalt nigel ilm ei lase kahjuks ümbritsevat maastikku selle tõelises majesteetlikkuses nautida ja pisut pettununa sukeldun ninapidi raamatusse. Endiselt võib kohata ähkides teeäärsetest lumehangedest pääseda üritavaid väsinud veoautosid.

Läbime de jure Aserbaidžaani riigipiiridesse kuuluva territooriumi, mis küll 1988. aastast 1994. aastani kestnud ja sest saati lõpliku lahenduseta külmutatud Armeenia - Aserbaidžaani sõjast saati kuulub jätkuvalt Armeenia väeüksuste kontrolli alla.
Kokkuvõttes kontrollib Armeenia armee siiamaani pea 9% suurust osa Aserbaidžaani territooriumist väljaspool Mägi-Karabahhia piire. Ka Mägi-Karabahhiat peab Aserbaidžaan endiselt osakeseks oma riigist ja esimeste välja kuulutatud iseseisvus on rahvusvahelise üldsuse poolt senini ratifitseerimata.

Kuus aastat väldanud verine konflikt sai ametlikult alguse 1988.a. veebruaris, kui Gorbatšovi välja kuulutatud perestroikast ja glasnostist indu saanud, peamiselt etnilistest armeenlastest koosnev Mägi-Karabahhi nimeline Aserbaidžaani autonoomne oblast hääletas Armeeniaga liitumise poolt.
Kuu enne Nõukogude Liidu lagunemist 31. detsembril 1991 tühistas Aserbaidžaan oblasti autonoomse staatuse ning nimetas viimase pealinna ümber Xankandiks. Mägi-Karabahhia vastas sellele omakorda nädal peale liidu lagunemist iseseisvuse väljakuulutamisega.

Täiemahuline lahingutegevus vallandus 1992.a. hilistalvel, kui kodune Eesti juba rahumeelselt kätte võidetud iseseisvuse varaseid vilju maitses. Hoolimata mitmekordsest arvulisest vähemusest suutsid sitked Armeenia võitlejad eneste ülemvõimu Mägi-Karabahhia regioonis maksma panna ning vastupidiselt kõikidele ootustele edasi tungidagi. 1993.a. kevadel toimunud vallutused territooriumi ümbritsevatel Aserbaidžaani aladel ähvardasid konflikti kiskuda ka ümberkaudsed riigid, mis võinuks lõppeda massilise kristlaste ja moslemite vahelise ususõjaga.

1994.a. 16. mail kohtusid Armeenia, Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia liidrid viimaks Moskvas Venemaa valitsuse poolt juhitud rahuläbirääkimistel ja sõlmisid tänase päevani kestnud relvarahu.
Sellest hoolimata pole konflikt lõplikku lahendust siiamaani saanud, nagu juba eespool mainisin, ja püsib Gruusiast lahkulöönud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning Moldovast eraldunud Transnistria kõrval ühena endise Nõukogude Liidu piires külmutatud konfliktidest.

Sõja kestel ja järel kodust lahkuma sunnitud inimeste koguarvu hinnatakse orienteeruvalt miljonile - ca 400, 000 Aserbaidžaanist välja tõrjutud armeenlast ning pea 600, 000 Armeeniast ümber asunud Aserit.
Konflikti tulemusena peetakse Mägi-Karabahhiat endiste Nõukogude Liidu alade tihedaimalt mineeritud territooriumiks.

Mägi-Karabahhia tervishoiuministeeriumi andmetel on 1993.a. juunist 1999.a. maini maasse jäänud miinide tõttu hukkunud 180 inimest, lisaks 507 vigastatut.
Hoolimata Mägi-Karabahhia armee ja Inglise päritolu Halo Trusti pidevatest ponnistustest miinide puhastamisel teatati veel 2004.a. esimesel poolaastal 11 uuest hukkunust ja 19 vigastatust. Aga siirdugem tagasi 2007.aasta 23. novembrisse...

Piiripunktis jäädakse viisanõude suhtes resoluutseks, kuigi nii ärimagnaat Vahagn kui ka mitmed teised asjaga kursis olema pidanud armeenlased kinnitasid meile otse vastupidist. Vene passidega Dima & Rita viibatakse seevastu lausa templiteta läbi. Õnneks ei kästa meil otsa ümber keerata, vaid loetakse sõnad peale, et Stepanakerti jõudmise järel kohe välisministeeriumisse pöörduksime.

Venelased väljuvad 10km enne Stepanakerti, 1400meetri kõrgusel mäe otsas laiuvas suuresti varemetes Shushis. Pea võimatu on uskuda, et tegemist on Transkaukaasia ühe kunagise suurima linnaga. Ent Shushisse ja selle juurde tulen ma veel hiljem tagasi...
Laskume Stepanakerti peatänavale, kus meid istutatakse ümber teise taksosse, mille juht meid tasuta taskukohase öömaja juurde lubab sõidutada. Oleme esmalt pakutava altruismiavalduse suhtes pisut skeptilised, ent peagi asetub kõik omale kohale, kui selgub, et meie majutajaks on sohvri enese abikaasa.

Enne teeme siiski pausi veel avatud Välisministeeriumis, kus meilt 5päevaste turistiviisade eest järjekordsed 330 + 330kr. röövitakse. Nii nagu käesolevate passide kestvuse vältel jääb meile Iraani viisade tõttu suletuks Iisrael, käib sama nüüd ka Mägi-Karabahhi - Aserbaidžaani kohta.
Lisaks viisade soetamisele peame ministeeriumi töötajatele dikteerima oma täpse planeeritud marsruudi regioonis, mille kohta väljastatakse meile nimetatud maanteid ja asulaid loetlev liikumisluba.
Enamikesse meid vähegi huvitavatest kohtadest meil loomulikult keelatakse minna, eesotsas Aserbaidžaani piiridesse jääva kurikuulsa kummituslinna Aghdam´iga, mille kohta olime juba eelnevalt Internetiavarustest infot ammutanud.

Võrdlemisi pettunult jõuame oma askeetlikku ööbimiskohta, makstes voodikoha eest 75krooni näkku. Päev veereb minu jaoks õhtusse tugitoolis jopesse, villastesse sokkidesse ja kerra tõmbunult eelpool mainitud välisvietnamlase jalgrattaepopöad kajastavat reisiraamatut lugedes.
Selline vist ongi noore kosmopoliidi elu - põline Eesti poiss Mägi-Karabahhia lumiste mägede vahel Ameerikasse põgenenud vietnamlase sünnimaistest juurteotsingutest lugemas.

Ärkan varakult, tõmban lukud ninani, kapuutsi silmini ja kaamera kinnastatud kätte ning asun mööda Stepanakerti jäiseid tagatänavaid ringi luusima. Hoolimata piirkonna pealinnastaatusest ja sellega käsikäes käivatest staadionist, vaaterattast, vanglast jms. strateegilise tähtsusega elementidest on siiski tegu paraja alevikuga, kus ministeeriumi tagusel paralleeltänaval võib näha virna laotud kanakuute ning ärgata koidikule eelneva kuke kiremise peale.

...

Posted by kj at 15:51 | Permalink | Comments (0) | TrackBacks (0)

Tundub nagu peale annetustest kogutud rahaga püstitatud erksavärviliste mänguväljakute ongi kogu linna ainsaks värvilaiguks minu oranž jope ja sügavroheline kapuuts. Vaevalt, et saaksin suurema tähelepanu osaliseks ka siis, kui kannaksin traditsioonilist karnevalikostüümi. Pead pöörduvad igal tänavanurgal, kuhu ilmun, ent endiselt ei vähimatki viltust pilku või halvakspanu.
Miskipärast meenub katkend tunnustatud Inglise (sõja)fotograafi Simon Norfolkiga läbi viidud intervjuust,

"I can’t believe that photographers go into war zones dressed like soldiers! Soldiers are the people they shoot at. If I could wear a clown suit I would do it – if I could wear the big shoes and everything. I would wear the whole fucking thing."

...

Sõja hinda meenutavad Stepanakertis vaid raskepärased skulptuurid, mis graniidiblokkidest justkui kannatanud rahva pisaratega välja oleks uuristatud; ja kohati kõige ootamatumates kohtades korterelamute seinu läbistavad kuulipilduja augud, millistest suuremates on tänaseks endale õdusa pesapaiga leidnud loendamatud linnukesed.
Surmast tärkab elu.

...

Tagasiteel ööbimispaika jalutan mööda sõjaväeosast, tuterdan üle tee, pildistan paar kaadrit eemal kõrguvatest tornelamutest ja pööran otsa taas ringi. Kuulen paari hõiget ja hetk hiljem lippab kasarmu väravatest minu poole mundris ajateenija.
"Kurat.. hakkab pihta.. mis siis nüüd?!" käib mu peast läbi, kuni poisiohtu sõdur minuni jõuab. Sõnagi vene keelt oskamata seletab noormees midagi erutatud häälel ja ma tõesti ei mõista karvavõrdki, kas ma pildistasin äkki midagi keelatut, kas ta loodab mu aparaadist filmi konfiskeerida või... ...ehk tahab ta lihtsalt, et ma teda pildistaks... :)

Nekrut tirib mind käisest eemale kuskile kioski taha. Kaalun endiselt, kas mulle surutakse kohe nuga kõrile või on tegu pelga portreepalvega. Kioskist välja kiiganud vene keelt kõnelev meesterahvas kinnitab, et tegu on siiski palja pildisooviga. Noormees kiikab aeg-ajalt pisut närviliselt tagasi kasarmu poole ja silub aknapeegeldusest oma vildakavõitu tukka.
Teeme siis vastastikuse kompromissina kaks kaadrit, ühe vastavalt minu soovile tornmajade taustal ning teise ortodokssema pea-kaldus-käsi-postamendil.

...

Tagasi ööbimispaiga poole suundudes jalutab Siim mulle juba tänaval vastu ning kinnitame eileõhtuse plaani proovida mingil moel Aghdami siiski jõuda. Vähemalt ei ähvardatud meid Välisministeeriumis Aghdami väisamise puhul arreteerimise või maalt väljasaatmisega nagu ühte varasemat Mägi-Karabahhiast reisiloo kirjutanut. Üldise meelerahu huvides otsustan selle ootamatult meenunud infokillukese üleüldse ära unustada.

Teemegi vastava ettepaneku meie perenaise mehele, mille peale viimane pisut närviliseks muutub. Abikaasad arutavad veidi omavahel ja mees tuleb välja omapoolse ettepanekuga meid Aghdamist mõne kilomeetri kauguselt mööduvat teed kaudu Merakerdi nimelisse linnakesse ja sealt omakorda tagasi tuua. Aghdami keeldub ta kategooriliselt oma nina pistmast, kummituslinn olevat endiselt KGBžnike ja sõjaväelise elemendi valvsa silma all.
Lööme käed 240krooni peale, ent veerand tundi hiljem peale lõunaeinet on taksojuht juba meelt muutnud ja keeldub otsustavalt ka Merakerti sõitmast.

Siiski lubab mees linnas teiste taksojuhtidega suhelda ja jätab meid seniks ööbimispaika ootama, et me linnasüdames oma illegaalsete läbirääkimistega tähelepanu ei tõmbaks. Siim on pisut paranoiline ja mainib mokaotsast, et miski mehe käitumise juures on kuidagi kahtlane.
Üritan endaski pinnale tõusvaid paranoia algeid vaigistada, ent revideerin sellegipoolest taskus olevaid asju, jättes rahakotti vaid pisut eurokupüüre võimaliku altkäemaksu tarbeks ning vahetades kaameras oleva mälukaardi tühja vastu.

Mõni aeg hiljem kuuleme lähenevat mootorimürinat ja värava ette veereb valge takso-Volga. Perenaine on samal ajal mobiilselt oma abikaasaga ühenduses ning kinnitab meile, et kõik on kokku räägitud. Kordame autosse istudes kokkulepitud marsruudi ja rahasumma siiski paar korda üle ja juht asub hääletult teele.
Ka praegune sohver näib kergelt närvilisena, Aghdami nime mainimisel näib siinkandis olevat maagiline komme panna inimesi vilksamisi omavahel pilke vahetama.

Veereme vaikselt Stepanakerti linna piirest välja ja meie püüdlused juhiga vigast vestlust arendada näivad algul kulgevat võrdlemisi visalt. Teest paremal all orus on vana vaksali lagunev hoone, mille ees seisab roostetav bussivrakk.
Peagi möödume vasakule poole väikese künkanõlva poole püstitatud mälestusmärk-tangist, toru endiselt õieli Aserbaidžaani suunas.
Mööda vilksatab lennujaamasilt - pärime, kas koht veel funktsioneerib ja saame napi vastuse, et peale sõja ajal alla tulistatud reisilennukit enam mitte.

Takso tuiskab läbi porilompidest läbinäritud tee, saates kummaski suunas teele kõrgeid sopalaineid. Väljume kurvist ja juht osutab paremale poole horisondi poole - Aghdam. Varemed ulatuvad üle terve horisondi ja kui ei teaks ega oskaks vaadata, võiks silmanurgast põgusaid pilke heites arvata, et tegu on endiselt toimiva linnaga. Ka esiplaanile tekkivad lagunenud müürijupid ja tõenäoliselt miini otsas ümberpaiskunud soomukiraam ei lase siiski juhtunus kahelda. Kerin akna alla ja püüan aukudest läbi lendava auto aknast paar kaadritki saada. Seisma jääda ja teest kaugemale jalutada oleks lauslollus - Aghdami ümbrus on endiselt tihedalt mineeritud, millest annavad märku ka vastavad möödavilksatavad hoiatusmärgid.

...

Kuigi oleme Stepanakertist vaid 25km kaugusel, pole lumest kerge languse tõttu enam jälgegi. Tundub nagu oleks lumigi spetsiaalselt tagasi tõmbunud, et möödunud sõjaõudusi mitte oma tuimestava valge vaabaga katta.
Võtame kursi vasakule Merakerti poole ja Aghdami varemed kaugenevad selja taga. Selleks ajaks oleme taksojuhiga juba jutu peale saanud ja sohvri usalduse võitmise järel mainib ta ühel hetkel meie jätkuvate pärimiste peale, et ta siiski teab üht kõrvalist teed Aghdami vahele. Sellega jutt selleks hetkeks ka lõppeb ja mõnda aega kihutame edasi vaikuses.

...

Siin-seal ääristavad varemeid ja kokkukägardunud autovrakke aserite surnuaiad, mis oma sadade peente taeva poole sirutuvate kalmukividega meenutavad maasse torgatud 9mm püstolikuule.
Taksojuht pärib, mida me Merakertist tahame. Me ei tea isegi täpselt ja ma küsin hoopis vastuseks, kas võib mingeid probleeme tekkida, kui ma linna peal pisut pildistan. Sohver kostab, et Merakerti loa olemasolul ei tohiks midagi juhtuda ja pärib selle järele.
Teame isegi väga hästi, et vastav luba meil puudub ja taskutes ning paberites ringi sorides juhime jutu sujuvalt kõrvale.

Merakert pole tõepoolest midagi muud, kui enamjaolt väikeste eramajadega unine alevik ja nii keerame pisut maad peale linna jõudmist otsa ümber ning kihutame juba tuldud teed tagasi Stepanakerti suunas. Tee ääres pole muud, kui varemed varemete otsa, sekka roostes metallikänkrad, mis kohati autosid enam isegi ei meenuta. Aeg-ajalt nosib siiski mõni lehm või lammas küüruvajunud müürijupi juures rohtu ja juht kinnitab, et vahel lendab mõni neist ka järjekordse miini otsas vastu taevast.
Eriti kummastavalt mõjub selle hävingu keskel luitunud mälestusmärk kangelaslikele sõduritele.

...

Aghdami jäänused kerkivad aegamisi taas silmapiirile ning Siimuga pilke vahetades tõstatame teema juhi poolt eelnevalt mainitud kõrvalteest. Mees küsib 60krooni juurde. Mis seal ikka, nõustume. Keerame peagi varemtuldud teelt ära vasakule esimeste varemete vahele ning hetk hiljem käsib juht mul kaamera ära panna. Libistan fotoka põrandal vedelevate mahlapakkide taha auto esi-istme alla. KGB ei ole surnud. Siin mitte.

Nii kunagine 50, 000 elanike arvuga Aghdam, kui kogu varemetest ääristatud tee Merakertini asuvad tegelikult Mägi-Karabahhia piirest väljaspool Armeenia ja Aserbaidžaania vägede vahelises nn. buffertsoonis, kuhu turistidel on karm keeld... khm, ah ei midagi olulist...
Kahtlustatakse, et varem või hiljem nõuab Aserbaidžaan kaotatud alad ühel või teisel (loe: verisemal) viisil tagasi, sestap pole Armeenia Stepanakerti suurtükitules maatasa tehtud Aghdami nagu ka ülejäänud ümbritsevate alade taasasustamiseks väiksematki pingutust teinud.

Kummituslinn on tegelikult isegi hästi öeldud, sest Aghdamist enesest läbi lõigates võisime veenduda, et säilinud polnud midagi. Vaid rohtukasvanud varemed varemete otsa. Kohati vilksatas siit-sealt müürijuppide vahelt veidi aserite islamiornamentikat. Ka ainsatest veel kõikuvatest majaskelettidest on ammu rüüstatud kõik, mis vähegi võimalik.
Uksed, aknaraamid, juhtmed, torud - iga kui viimanegi taaskasutatav objekt on siit ammu Shushi ja Stepanakerti poole minema veetud.

Möödume paarist sõjaväesõidukist, ent vahejuhtumiteta. Strateegiliselt mõeldes paigutasime mustajuukselise ja tumesilmse Siimu ette juhi kõrvale, samal ajal, kui mina oma ilmsete põhjamaiste tunnustega varjusin targu luuravate silmapaaride eest ära tagaistmele.
Üllatuslikult paistavad paarist viimasest hoovist sirgu tõmmatud pesunöörid ja auke majavrakkides katavad hoolikalt paigutatud plekkplaadid.

Kui ka juhusliku mööduja silmale näib kõik vähegi rüüstatav ammu kadunud olevat, siis üksikud elukutselised stalkerid suudavad hävingult veel kümnendatki kihti koorides enestele endiseltleivaraha lauale teenida.
Naaseme monotoonselt aknaklaasile piserduvas vihmas Stepanakerti, maksame juhile lubatud 300krooni ja lähme vandeseltslaslikult lahku.

Kui perenaine on meie eduka naasmise peale kergendatult hinge tõmmanud ja Siim õhtupimeduses internetiotsinguile kadunud, tõmban mina end taas tugitoolis kerra ja jätkan raamatu lugemist. Peagi uks avaneb ja sisse juhatatakse meie uus toanaaber. Mees naeratab mind märgates äratundvalt. Ma pole kahjuks suuteline samaga vastama, kuni ta tuletab meelde meie paari päeva tagust põgusat sõnavahetust Echmiatsini bussis.

Nagu veidi hiljem selgub, väisas ka meie uus "vana" tuttav täna Aghdami, täpsemalt oma seal aega teenivaid poegi. Tuleb tunnistada, et meie silmadele jäid põgusa Aghdami läbilennu ajal absoluutselt varjatuks sinna rajatud sõjaväetugipunkti jäljed, kui üksikud mööduvad sõidukid välja arvata.

Enne magamaminekut einestame askeetlikult laua taga ja mees tõstab kuldhammaste särades viinapitsi, soovides vennalikku mõistmist ja arusaamist kõigi maailma rahvaste vahele, olgu nad siis aserid ja armeenlased; venelased või eestlased.
Ühinen pitsitult selle kauni ajatu sooviga ja tõden endamisi mõttes, et kui eestlane joob oma säästud lihtsalt maha, siis armeenlane laseb alustuseks endale kuldhambad suhu panna... ja joob seejärel ülejäänud säästud maha...

Pooleldi unetu ja astmaatilise öö järel ärkan jällegi varakult ja Siimu sängi norskama jättes sean sammud bussijaama poole. Plaanime täna tagasi Gorise poole lahkuda, ent enne seda olen endale plaaniks seadnud ka Shushis ringi vaadata.
Esmakordselt nädala jooksul on näha laigukesi sinist taevast, mis hommiku edenedes end üle terve taevalaotuse laiali rebivad. Kui mulle marsat oodates lopsaka põsk- ja lõuaaluse habemega naine vastu jalutab, tõden veelkord, et Siim jääbki vist igavesti kõikvõimalikke hommikusi imesid maha magama.

6krooni hiljem oleme Shushis ja mul on tegu, et pääseda marsapeatusest kuumaverelise mägilase käest, kes vaheldumisi nii venelaste, türklaste, kui aserite aadressil räusates tahab minuga igavese sõpruse märgiks hommikust viinaklaasi tõsta.
Kinnitanud käepigistusega suvise Eesti - Mägi-Karabahhia vahelise korvpallimatši, pääsen ime läbi siiski minema.
Shushi meenutab mõnes mõttes Aghdamist enamgi kummituslinna - siin on peale kummituste vähemalt ka linn säilinud, olgugi et iga klaasitud akna kohta näib haigutavat kaks korda sama palju mustavaid avasid.

...

Peamiselt aseritest koosneva elanikkonnaga Shushi vabastamine/vallutamine 1992.a. 8. mail oli armeenlaste esimeseks tähtsamaks võiduks Mägi-Karabahhi sõja ajal.
Pärslaste kindlustusmüürist ümbritsetuna näis mäe otsas trooniv Shushi pea vallutamatu ja kahe kuu vältel pommitati sealt Stepanakerti katkematute raketivalangutega. Kui suurem osa Stepanakerti 50, 000 pealisest elanikkonnast sunniti varju otsima maa-alustesse keldritest ja pommivarjenditest, polnud Armeenia armeel muud valikut, kui asuda rünnakule.

...

Mõnesaja pealine armeenlaste väeüksus saadetuna tankidest ja lahingkopteritest suutis verise lahingu järel taas vastupidiselt kõikidele ootustele võitmatuna näinud Shushi vallutada, ja seda vaid ühe päevaga!
Ses verises võitluses olla oma moslemitest vendadele toeks olnud ka tšetšeeni-võitlejad eesotsas legendaarse väejuhi Šamil Basajeviga. Räägitakse, et Basajev olnud viimaste Shushist tagasi tõmbunud võitlejate seas ja mees ise tunnistas hiljem, et tema teenistuskäigu jooksul on ta oma meestega vaid kord pidanud kaotusekibedust tunnistama - seda just Shushi all armeenlaste võidukale "Dashnaki" väeüksusele alla vandudes.

...

Shushist mööda lumiseid mäenõlvu tagasi Stepanakerti poole jalutades kummitasid mu meeltes üksikud laused oma kodu rõdul koonud vanema naise pikast venekeelsest monoloogist - kahjuks ainsad, mida ma mõistsin:
"Meie laste silmad pole möödunud sõjaõudusi õnneks enam näinud.
Küll ükskord saab kõik korda.
Aga millal..."

Kuna täistuubitud marsa kihutas must süüdimatult mööda, ei jäänud mul muud üle, kui pöial püsti tõsta. Stepanakerti viskas mind ära noor politseinik punase Ladaga, kes osutus koguni nii armastusväärseks, et tegi poole mäe peal ühes kurvis omaalgatusliku peatuse, et ma Stepanakertist kena panoraamkaadri saaksin teha.
Pakkisime seljakotid ja vantsisime Siimuga vaksalisse. Kuna tegu oli pühapäevaga ja esimesed marsad tagasi Gorise poole läinuksid alles järgmisel hommikul, oli meie ainsaks lootuseks taas takso.

Oodanud tunni tulutult veel kahe Gorisesse tahtja väljailmumist, lõime käega ja maksime terve takso ise kinni (4 x 75kr.). Mitte, et meist oleks ootamatult priiskajad saanud, ent meie Iraani-viisade aegumistähtajani oli jäänud vaid paar päeva ja piiri ületamisest oli meile vähe - et säiliks lootus viisasid pikendada, pidanuks me kõige hiljemalt kolmapäeva varahommikuks Armeenia - Iraani piirist pea 1000km kaugusel Teheranis olema.
Väljavaade (heal juhul) paar ööd mõnes Iraani politseijaoskonna kongis istuda ja seejärel miljonitesse riaalidesse ulatuvaid trahve maksta ei tekitanud meis just suurimat vaimustust.

...

Meie sohvriks sai kunagi laitmatu teenistuse eest medaliga autasustatud endine sõdur, soniloduga armeenlane Armen, kes oma universaalkerega sinise Ladaga suutis teha uljamaid trikke, kui vist enamus Maarjamaiseid miljonidžiipides istujaid.
Hoolimata sellest, et sõit tagasi Gorise poole kulges juba kord tuldud teed mööda, oli suurepärase ilma tõttu tegu täiesti teise pildiga. Lausa teise maailmaga. Öö ja päev!

...

Läbi terve Gruusia ja Armeenia süüdimatult maanteel jalutanud lehma- ja lambakarjade asemel loivasid seekord teedel lopsakalt laisad pilverüngad. Ilm oli lausa niivõrd fenomenaalselt suurepärane, et järjekordse kurvi järel lösutas keset maanteed soliidses vanuses koerahärra.
Juba valgeks tõmbunud habemetutt andis märku piisava elukogemuse olemasolust - ju teadis papi piisavalt hästi, et nii kaunil päeval ta lihtsalt EI SAA hukkuda.

...

Mööduvate maastikkude mõõtmatus oli lihtsalt adumatu. Terved külad ja asulad kadusid hetkega lumistesse mäenõlvadesse, kui tühine täpike kärbsemusta köögipõranda nurgaplaadile. Aeg lendab klišeeliselt linnutiivul ja vaid piiripunktipeatus suudab meid hetkeks üleüldise lummuse küüsist välja rebida.
Ent piirivalvuridki pole sinavale taevale ja kuldsele päikeserattale pimedaks jäänud ja koos passidega ulatatakse meile kummalegi lausa kuumalt värske kartulipirukas.
So long, we´ll be back!

...

Gorisesse jõuame veel valges, ent kõik vähegi võimalikud piiri poole suunduvad ühistranspordivahendid on otseloomulikult juba varavalges lahkunud. Taksosõitu piiri äärsesse Meghrisse pakutakse meile lausa utoopilise 25,000drami eest. Peagi langetatakse hind küll 20,000le (600kr.), ent orienteeruvalt 150km otsa eest näib see siin (või kus iganes) piirkonnas endiselt täiesti hullumeelse summana.

Surume Armeni kätt ja jalutame juba tuttava ukse taha, et seal 120kr. eest öö veeta ja kohe hommikul väidetavalt 3000dramise marsruuttaksoga teed jätkata.
Pereisa ei näi meie taasnägemisest just eriti vaimustatud olevat, ent raha avab siiski uksed.
Lisaks on ta vahepeal suutnud unustada iga viimsegi eelnevalt mainitud detaili, nii et enne magama pääsemist peame sõna-sõnalt kõik varem räägitu üle jutustama. Kust-kuhu-kuidas.

Hommikul lahkudes avastan puuduva mp3-mängija. Otsin kõikvõimalikud kohad läbi, ent mida pole, seda pole. Viimati kuulasin muusikat eilse taksosõidu ajal Gorise poole kulgedes, nii et ainsa sõelale jäänud variandina pidi pleier mu püksitaskust autopõrandale libisema. Just selliste seikade vältimiseks olin Eestist lahkumise eel lasknud oma püksitaskutele lukud ette õmmelda. Paraku eeldab lukustatud taskute töökindlus esimese sammuna nende kasutamist, minu pleier juhtus saatuslikul hetkel puhkama aga just lukuta põlvetaskus.

Kõndides tagasi taksopeatuse/bussijaama poole, kalkuleeris mu pea palavikuliselt võimalikke päästeoperatsioone. Juba eelmisel õhtul Gorisesse naasnud Armeni Ladast polnud loomulikult jälgegi, ent plaanitud päästeoperatsiooni esimese sammuna õnnestus mul tuvastada paar Armeni tundvat taksojuhti. Ähmane lootus kaotatud pleierit tagasi saada lõppes täpselt sel hetkel, kui selgus, et paraku ei tea keegi mulle Armeni telefoninumbrit öelda. Abivalmis sohvrid pakkusid küll välja, et kui nad varem või hiljem tellimuse Gorisesse saavad, võivad nad pleieri tagasi tuua ja näiteks bussijaamakioskisse jätta.

See oleks igati ideaalse plaanina näinud, kui meil just iga päev, tund ja minut hetkel arvel poleks olnud. Mis siis ikka, pärisin juhtidelt, et kas nende teada Armenil lapsi on. Keegi ei osanud kindlat vastust anda, mille peale lisasin, et kui veel ei ole, siis hakaku kähku pihta, sest esimese poja/tütre esmakingitus on olemas. Vähemalt läks headesse kätesse.
Kaotatud vidina materiaalne väärtus mind üldse ei heiduta, kui millestki on kahju, siis just kaotatud funktsioonidest ja käputäiest esialgu taastamatutest muusikapaladest. Mis seal ikka, vähemalt turgutas pleier mu vaimu ja hääbuvat indu, kui seda kõige enam vaja oli - ehk siis läbi terve kõledalt jäise ja tuttavlikult igava Euroopa.

Marsa asemel, mis võinuks saabuda millal iganes, võtame vastu samas suunas sõitva eraauto pakkumise meid samuti 2 x 3000drami eest vaid paarkümmend kilomeetrit enne Meghrit maha panna. Lurjus valetab nii, et suu suitseb ja hülgab meid tegelikult juba 70kilomeetrit enne lubatud kohta (mida me autost välja astudes puuduva kaardi tõttu siiski veel ei tea). Hangime kolme tee ääres ootava kohalikuga kamba peale marsateenuseid osutava takso 25km kaugusele K´Ajarqni ja maksame seekord meeldivaks vahelduseks vaid 9kr. näkku.

Ka K´Ajarqnis küsitakse läbi mägede roniva Meghri otsa eest utoopilised 540kr, saadame mehed ajahädast hoolimata pikalt ja jalutame läbi asula tee äärde hääletama. Pikk Kamazide rivi toob meile esmalt naeratuse näole, mis küll peagi vaibub, kui selgub, et kõik ootavad kannatamatult kilomeeter-paar ülesmäge tee sulgenud liiklusõnnetuse likvideerimist.
Kell on kaks peale lõunat ja vaid kolmveerand tundi hiljem sukeldub päike läänepoolsete mägede taha, et juba varasel lõunatunnil linn jäisesse hämarusse sundida.

Õnneks alustavad truckid veel veerandtund hiljem mürinal liikumist ja poetame endid, üks ühe, teine teise peale. Minu sohvriks saab endisest liiklusinspektorist Aghvan, kes tutvustab mulle Kamazi mitteametlikku reklaamsloganit, "Kamaz ei karda tankigi!"
Sellegipoolest kardab Kamaz lumevalle ja pisut peale õnnetuskohta aeglasemast veoautost mööda pühkides takerdumegi mägiteed ääristavatesse lumehangedesse.
Edasikäik - tagasikäik - edasikäik - tagasikäik, rattad käivad ringi, mootor kiunub ja selja taga ootav masin pumpab meie esimeste libisemismärkide peale ärevalt signaali.

Pääseme peagi oma jõududega välja, ronime edasi ja saame varsti linna hüljanud päikese kätte.
Kõrgust on kogunenud juba tublisti üle kahe kilomeetri ja päike hõõgub uskumatult intensiivselt. Hetk hiljem olen juba T-särgi väel, ent selg higistab endiselt. Päikesekera, valgust peegeldava lume ja puuduvate päikeseprillide tõttu suudan silmi mõnda aega vaid kitsa praona kissitada.
Viimaks see hetk tuleb - oleme tipus ja ees ei paista enam ühtegi tõusu, vaid horisondini ulatuv lõputu lumeväljana näiv pilvemeri. Armeenia-, vene ja ingliskeelsel sildil seisab "Meghri pass 2535m".

...

Peatume tee ääres ja Aghvan asub Kamazi keskmistelt ratastelt nende ümber ronimise tarbeks kinnitatud jässakaid raudkette maha võtma. Varsti järgivad meie eeskuju ka tagumised tulijad ning juba mõne aja pärast seisab maanteel terve kolonn veoautosid.
Võimetu aitama, turnin teeäärt tähistavate postide otsas, ammutan sisse kahe-poole kilomeetri kõrguseid vaateid ja irvitan meie hommikuse ignorantse lootuse üle, et Gorisest edasi tuleb vaid allamäge kulgemine piirini. Tegelikult näis, et iga meetri langemise eel tuli meil kaks korda enam tõusta.

...

Ketid kotis, laseme pilgul veel korra ringi käia ja sukeldume pea ees allpool ootavatesse pilvedesse. Teeolud teises dimensioonis pole sugugi nii head, kui Aghvan lootnud oli ja ühe väikemasina hangest välja tirimise järel keerame tee äärde peatuma ning tihke udu taandumist ootama.
Päikesest pole enam jälgegi ja kõikjale kleepuv paks, kohati sinine udu tekitavad mulje täiesti teisest planeedist. Temperatuur on langenud kusagile -5C kanti ja jopest, villastest sokkidest, kahest kapuutsist ning kinnastest hoolimata kargan jalalt jalale ja lõdisen nagu ogar.

Aghvan ei lase end külmast segada ning pakib stoilise rahuga Kamazi esibumperile lahti rikkaliku piknikulaua - lavash, tomatid, munad, kurgid kartulid ja abikaasa valmistatud punakasoranž purgimöks, mille plekk-kaane mees matšeete suuruse kööginoaga läbi torkab, kui nigela kuivatuspaberi.

Selle aja peale keerab meie kõrvale ka Aghvani sõbra juhitud masin ühes Siimuga. Sõber saab süüa, Aghvan pisut bensiini ja kõik on õnnelikud.
Matsutamise vahepeal viipab Aghvan mind Kamazi vasakpoolse astmelauani ja näitab metalliläike välja toonud kriimustusi.
Alles nüüd mõistan, et kui K´Ajarqnist ronima hakates viivuks kinni jäime, oli asi tegelikult naljast kaugel ja masin libises korra-kaks vastu teeääriseid.

Teel Meghrini aitame hangest välja tõmmata veel mitu sinna libisenud väikeautot. Korra sõidab Aghvan ka vihaselt vandudes edasi, sest kontrolli kaotanud väikekaubiku juht on silmanähtavalt purjakil.
Meghrini laskunud, on varasemast päikesest alles veel vaid violetne kuma ja ka lumi on selleks hetkeks otsakorral. Jätkame sõitu veel 15-20km ja kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piiripunktist keerab Aghvan teeäärse motelli ette parklasse. Vahetame kontakte-tervitusi ja Siimu saabudes jätame juhid omavahele ning jalutame läbi pimeduse piiripunkti poole.

Armeeniast lahkudes näib kontroll olevat kolm korda suurem, kui Iraani-poolses piiripunktis. Samuti palutakse meil esmakordselt viimase mitmekümne riigi jooksul seljakotid röntgenmasinasse pista.
Meie suurimad hirmud osutuvad õnneks alusetuteks ja Iraani piiril ei kosta keegi sõnakestki meie ülehomme aeguvate viisade kohta. Olime mustima stsenaariumina ette näinud Iraani piirilt tagasi Jerevani pöördumist, et sealses Iraani konsulaadis uute viisade taotlemisega alustada.

Vahetame piiripunkti plastistmetel kohvriga lösutanud aferistilt raha, isegi normaalse kursiga kusjuures, einestame pisut ja asume taksojuhtidega väsitavatele läbirääkimistele edasiste variantide üle. Kuna Teherani ja võimaliku viisade pikenduseni on endiselt tuhande kilomeetri ringis, loodame kõigest väest veel samal õhtul edasi liikuda.
Alustanud tingimist 550,000 riaalist, lööme viimaks käed 260,000 e. ca 260kr. peal. Meid lükatakse taksosse, kus kaks klienti ootavad juba ees ning üheskoos läheb lahti sõit 250km kaugusele Tabrizi, kust on lootust öise bussiga otse edasi Teherani poole liikuda.

Kuigi Armeenia poolsest piiripunktist paistsid endiselt lumised nõlvad, ei paistnud siin esmalt lumest jälgegi. Tundus nagu oleksid Islamiriigi karmid regulatsioonid isegi lume karmikäeliselt pagendanud.
Pisut tõusnud, kulgesime hiljem siiski ka Iraani pool läbi tuttavate valgete väljade, mis õnneks enne Tabrizi taas lõppesid. Kummaliselt kodune tunne oli ringi tiirutada öise Tabrizi kõrvaltänavatel, kus apteekide ja pudupoodide neoontulede plinkivate tulede valgel libisesid liivakarva tellisseinte vahelistest käikudest välja ja sisse saladuslikud musta rüütatud siluetid.

Vaid paar ööpäeva tagasi olime täiesti teises kultuuriruumis, teises religioonis - teisel planeedil. Päevad on taas möödunud nädalate, nädalad kuude ja kuud aastatena.
Kaua ei lase taksojuht mul mõtteid mõlgutada, sest jäärapäine põrguline tahab meid suvalise põiktänava ääres maha visata ja alles peale pikka jauramist ning 15,000 lisa-riaali soostub mees meid bussijaama toimetama.

Vähemalt jõuame kella 01se Teherani bussi peale, lunastame kaks 60,000 riaalist (60kr.) piletit ja üritame bussitelerist üürgava kohaliku sõjafilmi kiuste magama jääda.
Põrgulikult külma öö järel potsatame hommikul meeldivalt päikeselisse, ent paksu suduga ümbritsetud Teherani ja tunneme end puuduvate respiraatorite kiuste igati õdusalt.

...

Olen sunnitud hetkel lõpetama, sest käesoleva sissekande valmimise tõttu oleme Mashadi juba liigagi kauaks stoppama jäänud ja igal asjal on piirid.
Alatu reklaaminipina võtan seekord eeskuju rahvusvahelisest filmimaailmast ja katsetan fotopõhist treilerivarianti.
Küsimus : kes lamab tilguti all?
Vastus : saabub järgmise sissekandega.
Nõrganärviliste rahustamiseks siiski niipalju, et oleme mõlemad taas jalul.
Still very much alive & kicking!

Posted by kj at 23:57 | Permalink | Comments (4) | TrackBacks (0)

kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Kõik käesoleval lehel avaldatud fotod ja tekstid on kaitstud autoriõigusega. Autoriga eelnevat kokkulepet saavutamata on keelatud siintoodud materjalide kasutamine, avaldamine, kopeerimine ja reproduktsioon mistahes viisiil. © 2006-2009 Kristjan-Jaak Tammsaar. All rights reserved.

29. detsember 2007

Pakistan, Rawalpindi - orkaani sydames...

27. detsember 2007

Pakistan, Rawalpindi.

16. detsember 2007

[trailer] "Fear and Loathing in Balochistan: Under Siege"

4. detsember 2007

Ankara > Erzurum > Batumi > Tbilisi > Jerevan > Mägi-Karabahhia > Goris > Tabriz > Teheran ( 1 / 2 )

3. detsember 2007

Ankara > Erzurum > Batumi > Tbilisi > Jerevan > Mägi-Karabahhia > Goris > Tabriz > Teheran ( 2 / 2 )