kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Leidnud end napp tund enne hämardumist Budapesti äärse kiirtee algusest, ei olnud meie jurtas taastunud võitlusmoraalist pea midagi järel. Peatselt alanud vihm ning alatult läbi riiete näpistav külm pagendasid meid kiirteesilla alla, tampides segamini viimsedki säilinud pealehakkamise riismed.
Kus häda aga kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kuna teisel pool maanteed peibutasid linnast lahkujaid ja sinna saabujaid hiiglaslikud tuledes säravad hüpermarketiketid, seadsime sammud sinnapoole, et vähemalt veerand tundi soojagi saada. Juhtus aga nii, et leidsime oma päästekõrre hoopis shoppingust. Kaks paari kindaid ja helkurpaelu, üks matt ning müts hiljem naasesime juba märksa uljamalt tee äärde.

Värskelt hangitud stiilipunktid tõestasid end peagi ja juba olimegi teel Szegedi poole. Järgmises teeäärses bensiinijaamas võlusime kohalikus keeles hõisatud "Ega Szegedi poole lähe?"-ga ära
muheda olemisega Rumeenia veoautojuhi. Kui selgus, et viimane on teel Bukaresti poole, kohendasime meiegi oma plaane lennult ning ühendasime need tema omadega. Tegu oli igati teretulnud ootamatusega, sest Serbia läbinuks me nagunii marsruudil Novi Sad - Belgrad - Niš, ehk siis juba eelmisel aastal sõidetud teed mööda.
Sofia vahelejäämisest on ehk pisut kahju, ent mis seal ikka - Bulgaaria on ju Eestist kiviga visata.

Meie juht osutus erruläinud sõjaväelaseks, kes veel 90ndate lõpus Angoolas ÜRO sinikiivrite seltsis rahu valvanud. Seitsme aasta järel sai mehel sõjaväedistsipliinist aga enam kui küllalt, relv vahetus rooli ja kiiver nokatsi vastu.
Paari öise pausi järel jõudsime hommikutunniks umbes täpselt Rumeenia südamesse, pisut maad peale Sibiu linna. Einestasime kõik ühiselt teeäärses sööklas ja läksime sõpradena lahku, sohver magama, meie edasi Bukaresti suunas hääletama. Muide, saateks meie hommikusöögile võisime pool tundi läbi räämas sööklaakna koduselt tuttavat lumesadu nautida. Õnneks vaibus sadu sünkroonis meie taldrikute tühjenemisega ja viis minutit hiljem polnud juhtunust enam jälgegi.

Söökla ukse eest hankisime endale veoauto järgmise asulani ja veetsime ise suurema osa teest ninapidi vastu aknaklaasi ümbritsevat maastikku imetledes. Käänuline tee ronis üles ja alla läbi kümnete pisikeste külade, ümbritsetuna paksu põlislaanega kaetud mäenõlvadest, kus puuvõrade sügispuna siin-seal tuhmvalgeks sügislumeks ümber sulas.

Hoolimata valgenevatest mäenõlvadest näksisid lambakarjad orus segamatult orus rohtu ning kohati paistis kõik äravahetamiseni sarnane Türgiga. Türgi lähenemisest andis aimu ka järkjärguline liikluskultuuri kehvenemine, mis meie noore sohvri aegajalt peenel toonil vanduma pani. Suurima teeäärse vaatamisväärsuse suutsin ma küll kahjuks maha tukkuda - nimelt olla veoauto majaga kokku põrganud.
Piletiraha mulle tagasi ei makstud, küll korraldati aga kordusetendus. Uljalt järjekordsest pimedast kurvist väljudes nägime kummalgi sõidureal kõrvuti meie poole tormavaid veoautosarvi. Loetud meetrid enne saatuslikku metallikriginat suutis vastassuunas planeerinud truck end siiski õigesse ritta tagasi kista, millele järgnes iseenesestmõistetavalt meie juhi katkematult mahlakas sõnavõtt raadiomikrofoni.

Jõudsime siiski elusalt pärale ja leidsime endid ca 100km enne Bukaresti, mingisuguse Jumalast hüljatud asula tolmuga kaetud bensiinijaamas, kus iga viimne kui piksel äravahetamiseni Türgit meenutas. Ei läinud väga kaua, kui saime endale Türgi veoauto Bukarestini, ja nagu hiljem selgus, tegelikult lausa Istanbulini.
Lõppkokkuvõttes läbi kolme riigi kestnud suhtlus Erzaniga põhines kehakeelel, keerukatel salvrätijoonistel ja hulgal suhteliselt seosetutel Türgi ning Inglise keelsetel sõnadel.
Erzan osutus ülimalt meeldivaks ja südamlikuks meesterahvaks ning tema esmane üllatus Eesti rahvaarvust teadlikuks saades oli võrratult koomiline ja siiralt mõistmatu reaktsioon stiilis 'Allah hoidku, teie rahvas on hädas, miks te ometi kodumaal ei reprodutseeri?!'.

Bukarestini jõudnud, tegime ääri-veeri juhile selgeks, et tegelikult ei ole meil kavaski enne Türgit autost lahkuda, ja sõit läks rõõmsalt edasi. Bukaresti äärses ummikus olime muuhulgas tunnistajateks mobiilsele maanteemüügile. Nimelt haakis end meie liikuva veoauto juhipoolsele astmelauale mõneks ajaks vanemapoolne luitunud kuues meesterahvas, kes seejärel Erzaniga elavalt enda maailma mõttetuimate neoondekoratiivvidinate hinna üle kauples.
Kaup jäi siiski tegemata, müügimees potsatas kurvalt tagasi pimedale maanteele ja mõne aja pärast kadus tahavaatepeeglist ka neoontutikeste lillakas kuma.

Bulgaaria läbisime kahjuks tervenisti kottpimedas, nii et 'linnukese kirjasaamisest' hoolimata haigutab meie jaoks siiani selle riigi kohal võrdlemisi valge laik. See mis pimedas aknast siiski mööda jõudis vilksatada, jättis endast aga suhteliselt Nõukogudeliku mulje ja kirillitsaga käsikäes oli illusioon järjekordsest ajahüppest täiuslik.

Hoolimata öisest kellaajast ja ümbritsevast kolkakandist oli maanteel miilitsaid kui putru (kuigi ametlikult siiski politsei, kasutan õigema mulje huvides 'miilitsa' märksõna). Ja ei möödunudki kaua, kuni järjekordne teeäärne patrull uljalt sauaga vehkides ka meie masina peatuma sundis.
Tähelepanuväärne on see, et vaevumata esialgu isegi ust või akent avama, asus Erzan altkäemaksu valmis otsima. Kuna nii tema kui meie väikseima vääringuga ühisrahatähed olid 20eurosed, pidigi ta kirudes ühe sellisega autost välja hüppama. Meile ei paistnud kabiini kätte muud, kui aegajalt siia-sinna visklev taskulambihelk ja sovietliku uljusega kuklasse lükatud vormimüts. Viis minutit hiljem naases Erzan vandudes autosse, visates kaks 5eurost kupüüri põlgust täis pilgul armatuurlauale.
Kas pole ütlemata armas, kui miilitsionääridel on altkäemaksu lahtivahetamiseks lausa sobivad rahatähed kõrvalegi pandud?

Ülejäänud öised tunnid möödusid Lõuna-Bulgaaria mägedes üles-alla roomates. Kuna eelmisel ööl põõnasin mina, siis seekord jäi moraalne õigus uinuda Siimule. Mina rippusin poolsuletud silmadega nö. 'vahipostil' - juhuks, kui meie imetoredal ja südamlikul sohvril pidanuks äkitselt tekkima vastupandamatu kihk meid vägistada, kägistada ja soolvees marineerida.
Hoolimata kinniliimuvatest silmalaugudest on mul siiski oma ülevaloleku tõttu siiralt hea meel, sest maastik oli taaskord muinasjutuline - juba Rumeeniast tuttavad punased salud lumest valgendavate metsaalustega. Ainult selle vahega, et enam ei kumanud need metsad kätte ümbritsevatelt mäenõlvadelt, vaid naaldusid pimedal maanteel orienteeruva veoauto kohal kokku lõppematuks võlvkäiguks.

Kella nelja paiku öösel keeras Erzan veoauto teepervele ja minul ning Siimul jäi üle vaid imestada, miks kurat me endiselt Bulgaarias oleme. Asutasime end kabiinist välja ronima, et tee äärde telki püsti lüüa, mille peale Erzan omakorda ilmeka pantomiimiga teatas, et meie kohuseks jääb Bulgaaria diisli-imejate eemale peletamiseks kabiinis istmetel magada. Nii tukkusimegi öö mööda hernehirmutistena, samal ajal kui Erzan ise õndsalt istmete tagusel lamatsil põõnas.

Hommik oli idülliline. Veoautost vasakule jäid kolm räämas roostetanud kioskit, vastavalt Nike'i, Adidase ja Reeboki logodega; veoautost paremal kõikuv liiklusmärk teatas 2km järel saabuvast Türgi piirist; veoauto kohal laius pea kuupikkuse halli masenduse järel esmakordselt horisondist horisondini laiuv ääretu tühi taevas.
Viis minutit hiljem jätsime Erzaniga hüvasti, tema võttis koha sisse veoautode järjekorras ja meie jalutasime seljakottidega piiripunkti poole. Viimase liigutusena Bulgaaria pakkisime oma joped kotti, kuhu nad siiani puutumatult ka jäänud on. Meie õnn ei jää tõenäoliselt küll kauaks kestma, kuna mitmedki eesolevad punktid hirmutavad juba praegu miinustesse langevate temperatuuridega.

Otse piiripunkti järel sinisinisesse taevasse sirutuvad minaretid tekitasid kuidagi kergelt kodusegi tunde ja suvise muretusega asusime mööda maanteeäärt esimese bensiinijaamani lonkima. Poole-kolmveerand tunnise laisa ja lohaka hääletamise järel peatus meie kohal juba tuttav veoauto ning ühes vana hea Erzaniga jätkasime sõitu Istanbuli pole.
Peegelsile asfalt sirutus noolena horisondini ja soe suvepäike paitas pehmelt läbi aknaklaasi, novembri kohta polnud kohe üldse paha. Ja Türgile omaselt tekkisid muidugi maantee äärde regulaarse sagedusega avariipaigad, millest esimene kujutas endast kiirteele külili paiskunud trucki. Kuidas on võimalik tikksirgel, kummaski suunas kolmerealisel maanteel ideaalses nähtavuses end veoautoga kummuli keerata, jääb mulle küll vist igaveseks mõistmatuks.
Inshallah.
(kui Allah tahab)

Kui Istanbul viimaks servapidi kätte hakkas jõudma, langes meie sõidukiirus ajutiselt 3km/h. On paratamatu, et 11miljonilise populatsiooniga linnas valitseb enam-vähem ööpäevaringselt tipptund. Võrreldes linnast välja suunduva - 9km/h liiklusega läks meil niigi hästi. - 9km/h liikumiskiirus kujutas endast antud juhul grupiviisilist kiirteel tagurdamist, kuna reisibussi, veoauto ja mitme väikesõiduki vaheline ahelkokkupõrge oli tolle sõidusuuna pea täies ulatuses sulgenud. Elu metropolis, mis muud. Sellest hoolimata olen ma veendunud, et eestlastest sohvrite olemasolul oleks siinne õnnetuste hulk veelgi suurem ja ulatus märksa traagilisem.

Erzan keeras peagi ära kodu poole, jätsime mehega taaskord hüvasti ning seadsime kursi linnasüdame poole. Kui trammi pealt maha astusime, helkisid Agia Sofia ja Sinise Mošee kuplitelt vastu veel viimased päikesekiired. Hetkegi kaotamata seadsime sammud juba tuttava pagariäri poole, et viivitamatult juba talumatuks muutunud sütlaçinälga leevendada. Sütlaç kujutab endast imemaitsvat riisipudingut, ühte vähestest väljavalitud dessertidest, mis suudab konkureerida kauge koduse kohupiima(puru)koogiga.

Pagariäri tühjaks tehtud, jalutasime Sinisest Mošeest vaevalt viiesaja meetri kaugusel olevasse Sinbadi-nimelisse noortehosteli, mille eelmise Istanbuli visiidi ajal liiga kallina välja olime praakinud. Seekord osutus 9€ - 15% = 7.65€ öötaks meile vastuvõetavaks ja hoolimata kavatsusest juba järgmisel hommikul Ankara poole lahkuda jäime siia veel mõneks ööks logelema.

Võrreldes näiteks analoogse populatsiooniga Londoniga jätab Istanbul märksa soojema, õdusama ja isiklikuma mulje. Seda küll nö. Aasia-poolses Istanbulis, Euroopa-poolne linnaosa sarnaneb oma pilvelõhkujate klaasi ja roostevaba terase ning taevani kõrguvate tornelamutega kohati igale teisele anonüümsele suurlinnale.
Kuna mu 'päästikusõrm' oli tegevusetusest juba vaikselt küüru hakanud jääma, olin igal hommikul juba seitsmest jalul, et karges hommikuvalguses mööda kohalikke põik- ja tupiktänavaid ringi luusida.

...

...

...

...

...

Tuleb tunnistada, et hoolimata jopede varna jäämisest on hilissügisene Istanbul küllaltki tujukas ja tugevad meretuuled võivad päikesepaistes sinavast taevast vaid mõne hetkega pilvise sajuilma tekitada. Töö tehtud, tõttavad pilved taas omas suunas, jättes nördinud päikese endi tekitatud laga kuivatama.

...

...

Nii kulgeski juba mu teine pildistamishommik, kui kaheksa-üheksa paiku lahe kohal tormimassiivid suure mürinaga kokku põrkasid ja suure tuule üles keerutasid. Süda aimas halba ja tagasi hostelini jõudsin täpipealt hetkel, mil esimesed rahekuulid maapinna poole tulistati. Ukse peal astus mulle vastu lummatud silmadega administraator,
"Esimene kord, kui Istanbulis sellist asja näen...".
Siimul pole hommikustest vaatemängudest loomulikult õrna aimugi ja kui tema viimaks silmad avab, on ilm üldiselt settinud ning väljas kas permanentne päikesepaiste või pilvisus.
Hilise ärkamise traagika, mis teha.

Tujukusest hoolimata püsib temperatuur talutavana ja näiteks esimesel Istanbuli-hommikul leidsin end lausa T-särgi väel hotelli katusel pilvisest taevast tibutava vihma käes oma 'devil stick'idega žongleerimas. Ma pole end kunagi eriti karastunud inimeseks pidanud, ent pisutki lõuna poole rännates jätavad vist ka kõige külmakartlikumad eestlased endast paraja raudmehe mulje.
Raudmehepilt kordus õhtul, kui duši alt tulnuna pea pool tundi palja ülakehaga mööda jahedat tuba ringi loivasin. Samal ajal puges meie nepaallasest toanaaber voodisse soojas aluspesus, silmini kinni nööritud kapuutsiga villases kampsunis ja villastes papudes. Ja sündinud oli ta seejuures pea Mount Everesti jalamil !?!

Nepaallane osutus igati meeldivaks vestluspartneriks ja tänuväärseks infoallikaks ning mu vahepeal juba kustunud lootus veel sel talvel Nepaali külastada tõusis taas tuhast. Kurat-teab-kust oli mul meelde jäänud, nagu katkenuks talvekuudel suure lumehulga tõttu maanteeliiklus Delhi ja Kathmandu vahel ja lennuki peale ei tahtnuks ma väga raha raisata. Meie eksiilis viibiva sõbra sõnutsi olevat tee aga enamjaolt läbi terve talve avatud ja ka talvekuude temperatuurikõverad kõlasid põlisele Eesti poisile igati vastuvõetavatena.
Kõikide asjaolude soodsa kokkulangemisena tahaksin tegelikult millalgi aastavahetuse paiku ette võtta üle veerandtuhat kilomeetrise jalutuskäigu Himaalajates, paremini tuntud vist Annapurna Ringi nime all.

Antud juhul kõnelen siis puhtalt enese, kui põlise eesti poisi eest. Rosinasilmne ja Krimmi-hõnguline Siim peab mainitud mõtet ilmseks enesetapuks ja veedaks selle asemel meeleldi kolm valutut talvekuud Goa randades üles soojenedes.
Siimu jaoks, kelle pea igale liigutusele eelneb alateadlik kalkulatsioon plaanitava ettevõtmise energiaefektiivsuse ning ratsionaalse otstarbekuse kohta, kõlab pea kolmesaja kilomeetrine talvine jalgsimatk ülimalt ebaadekvaatse edasiliikumismeetodina.
To each his own.

Aga jah, minu puhul viitavad hetkel kõik Märgid katkematu järjekindlusega Himaalaja mägede poole. Ungarlasest Everesti-vallutaja Davidi pajatused; loetud "Annapurna" raamat ja nüüd kohatud Everesti-tagahoovipoiss.
Sekka veel huvitav fakt, et 1986ndal aastal, kui esimese alpinistina ilma lisahapnikuta Mount Everesti otsa tõusnud legendaarne Reinhold Messner naases oma viimaselt 8km kõrguse mäetipu vallutuselt tagasi Kathmandusse, oli just meie uus sõber selleks nooreks fotostuudio töötajaks, kes Makalu ja Lhotse mäetippudel sündinud fotod Ressneri tarvis ära ilmutas.
The world is such a small place.

Kui jutt juba Märkide peale läks, siis mainiksin veel üht paari päeva tagust situatsiooni, mille iroonia lihtsalt liiga tabavalt täpseks osutus, et seda pelgaks juhuste kokkulangemiseks pidada. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ajas umbes poolteist kuud tagasi ühte Moldova internetikohvikuöösse siirduma, kui esmakordselt avastasime teoreetilise võimaluse eesoleva tee peal ka Iraagist läbi põigata. Nimelt olevat võimalik kurdide kontrolli all olevat Põhja-Iraaki külastada Türgi - Iraagi piirilt väljastatava paberviisaga. Ja vähemalt tol hetkel oli tegu kogu Iraagi ainsa võrdlemisi turvalise territooriumiga, kus nt. suitsiidipommitamisi praktiliselt ei eksisteerinud ja kontroll provintsi piires oli kohalike kurdi politseijõudude käes.
'Kurdistani regioonist' vaid paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Mosulisse minek olnuks aga juba ilmne enesetapp - halvimal juhul tabaks Mosulis ringi uitavat välismaalast kuul esimese viie minuti jooksul, parimal juhul õnnestuks enne inimröövi ehk veerand tundigi ringi loivata.

Meie esialgsetest uitmõtetest jõudis mööduda vaid paar nädalat, kuni Türgi ähvardas Põhja-Iraagi piires asuvaid PKK-võitlejate positsioone rünnata nii maalt kui õhust. Pea paar aastat piirkonnas väldanud 'võrdlemisi' rahulik olukord oli jõudnud otsakorrale, kui Kurdi võitlejad Hakkari provintsis toimunud varitsuse käigus tapsid üle kümne ning võtsid pantvangi kaheksa Türgi sõdurit. Meie Iraagi-lootustele sai hetkega jäme kriips peale tõmmatud.
Nüüd, veel kuu hiljem, näis olukord olevat aga mõneti stabiliseerunud ja kuigi lahingkopterid ründavad PKK Põhja-Iraagi mägedesse pikitud positsioone päevast päeva, pole Türgi ülemaailmse tohutu poliitilise surve tõttu siiani maapealse invasioonini jõudnud. Lootus lõi taas vaikselt hõõguma.

Leidsin end taas reisifoorumitest Türgi - Iraagi piiripunkti kohta infot hankimas, kui sattusin puhtjuhuslikult ühe Inglise seljakotiränduri blogilehele. Loo algus oli pea äravahetamiseni sarnane minu ja Siimu plaanidega - olles tuuritanud ringi Türgis, tekkinud kahel noormehel spontaanne mõte paariks päevaks ka Põhja-Iraagist läbi põigata. Jätnud seljakotid Türki bussijaama, saabusid poisid piirile, läbisid ülekuulamise ja läbiotsimise ning said 'rohelise tule'. Kuna selleks hetkeks oli väljas juba pimenenud, pakkusid piirivalvurid lahkesti öömaja oma sohval ning peale hommikuteed ja -einet lausa küüti esimese asulani. Imeline, kas pole?

Esimese asulani nad ka viidi, täpsemalt kohalikku politseijaoskonda. Paaripäevase sealviibimise järel eskorditi noored käe- ja jalaraudades edasi juba regiooni pealinna Irbili kinnipidamisasutusse, kus nad järgmiseks kolmeks nädalaks ka eraldati. Poiste uueks koduks said 18m² kambrid, mida jagati 49 teise kinnipeetavaga - reaalsuses tähendas see inimese kohta nii päeval kui öösel umbes 30cm² põrandapinda.
Et noortel olid passis juba eelnevalt viisad nii Afganistanist, Pakistanist, Iraanist, kui ka Süüriast, peeti neid väljaõppe läbinud islamivõitlejateks. Seda hoolimata sellest, et oma ümarate prillide ja lumivalge nahaga jättis loo peakangelane pigem mulje tüüpilisest kolledžinohikust.

Esimene võimalus kontakteeruda välismaailmaga saabus peale nädalast kinnipidamist, kui vanglasse rutiinsele kontrollile saabus Punase Risti esindaja. Sellest hoolimata möödus veel kaks nädalat, kuni poisid viimaks vabastati. Loo iroonia rõhknael seisneb aga selles, et noorte nimed olid Zim & Christopher!
What's the chance?!

Nii et kui üleüldse mingisugused abstraktsed suunavad Märgid siin elus eksisteerivadki, siis seda võib vist nimetada Märgilt haamriga piki pealage saamiseks. Niisiis otsustasime hetkel Iraaki nina siiski mitte pista. Julgen arvata, et kui meie vanemad kogu selle reisi osas üleüldse millegagi kahel käel ja täiel rinnal päri on, siis just selles otsuses. Otse loomulikult on käesolev sissekanne ka esimene kord, kui nad üleüldse meie kustunud Iraagi plaanidest midagi kuulevad :)

Järgmine kuu tõotab sellegipoolest põnevaks kujuneda, teatavasti on lisaks Pakistanile nüüd ka Gruusias välja kuulutatud eriolukord ja Tbilisi tänavatel patrullivad relvastatud mikihiired.

(tõe huvides olgu lisatud, et tegu on seni esimese siinse mitte minu sulest pärit fotoga)

Kui siia lisada pühapäeval neli laeva uputanud võimas Musta Mere torm (loomulikult oli/on meil plaanis Gruusiani liikuda piki Musta Mere lõunarannikut), siis jääb tõesti mulje meile kaela sadanud Allahi vihast. Mis järgmiseks?

Käesoleva teema lõpetuseks näib hetkel kõige paremini sobivat järgmine Ibseni tsitaat:

"There is always a certain risk in being alive, and if you are more alive there is more risk".

Ja kui jutt juba klassikutele läks, siis ärgem unustagem Mark Twaini:

“Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover.”

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

Kes ütles, et Sürrealism on surnud?

PS.
Tahaks fotode tehnilise poole pealt veel niipalju lisada, et olen täiesti teadlik siinsete fotode kohati nähtavalt nigelast pakkimiskvaliteedist ning järelteravustamisest põhjustatud 'treppidest'. Paraku kulgevad minu käesolevad rännakud viisil ja stiilis, mis lihtsalt ei võimalda seljakotis sülearvuti kaasas tassimist. Kaamerakott isegi on juba piisavalt suur turvarisk ja lisakaal. Sestap olen sunnitud 'kodukontoriteks' modifitseerima tee peale jäävaid suvalisi internetikohvikuid, mis üldiselt ei hiilga oma võimaluste rohkuse või monitoride kvaliteediga. Fotode haldamiseks kasutan ca 1MB suurust IrfanView vabakasutusprogrammi, mis sellise suuruse juures isegi fantastilisel hulgal võimalusi pakub. Kahjuks näib mul puuduvat igasugune kontroll sealsete teravustamisparameetrite üle ja nagu sai juba mainitud - tihtipeale ei võimalda kuvari seisukord piltide osas mitte mingisugust adekvaatset hinnangut langetada ning olen sunnitud tegutsema pea pimesi.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Take it or leave it.