Meie lahkumispäeva järgse lahkumispäeva järgse lahkumispäeva hommikust sai vaikselt pärastlõuna ja kui ma viimaks pakitud kotiga Tallinna kesklinna poole liikusin, tibutas hallisegusest taevast peent uduvihma ja hämariku saabumine polnud enam kaugel.
Olnuks mõttetu enam samal päeval hääletama hakata, ent kuna me ei talunud enam mõtetki VEEL ÜHEST ööst Tallinnas, otsustasime öö veeta Siimu sugulaste juures Pärnu kesklinnas. Kuna pererahvas pidi alles öösel saabuma ja meid sisse lasknud peretütar kadus mingil hetkel kohaliku ööklubi teed, leidsin end varasel kesköötunnil Rafaello-nimelise taksikoeraga rõskes Koidula pargis ringi lonkimas.
Kuna koer ei soostunud juba päheõpitud marsruudist sammugi kõrvale kalduma, ei jäänud minu osaks suurt muud, kui kuulekalt rihma otsas järgneda. Meenus eelmine peatükk lemmikloomasarjast - Davidi kilpkonnade söötmissaaga Budapesti äärse jurta veerel. Peagi rändasid mõtted eilsest homsesse ja läbi pea kihutasid kõikvõimalikud uitmõtted seoses eelseisva pika rännakuga, mida aeg-ajalt katkestasid vaid laupäevaõhtuste Pärnu nolkide alkoholivines hüüded.
Järjekordne hommik veeres pererahvaga suheldes lõunale ja saanud lõpetuseks pereisalt küüdi Raeküla risti, leidsime end hääletamast sama elektriposti alt, kust justkui alles eile olime ju teele läinud. Läbi terve Baltikumi, otsaga Varssavini välja kogesime sarnaseid deja vu´sid, hääletades kohati täpipealt samades punktides, kus septembri alguseski. Kilomeeter kilomeetrilt ja sada sajalt läbisime vaevaliselt äsjatuldud teekonda tagasi Varssavi suunas. Ainult et külm oli vahepeal veelgi õelamaks ja päev lühemaks muutunud.
Esimese hääletamispäeva õhtutundidel langetasime vale otsuse, kui Riia hüdrolektrijaama esise teeparandusfoori tagant hääletatud Eesti veoautoga kursi tavapärase Panevėžyse asemel Klaipeda suunas võtsime. Päev oli nii või teisti omadega ühelpool ning sohvriga koos Šiauliaini sõitmine pikendas meie paratamatut sukeldumist kainestavalt külma sügisöhe. Samuti lootsime selle Šiauliai-põikega pisutki vaheldust tuua juba tüütavalt pähekuluvasse marsruuti.
Õnneks me tol hetkel veel ei teadnud, et vaheldus hääletamisrutiini tuleb seekord ränga hinnaga. Järgnenud "sinise esmaspäeva" teekond tipnes ca 35km-ga (neist pool taaskord jala läbitud), mis osutus uue rekordi väärselt halvaks päevaks meie hääletamiskarjääris. Seda hoolimata pidevast liiklusest ja meie suhteliselt normaalsetest positsioonidest. Kui siia juurde lisada, et selle päevase Leedu-lõksu jooksul kerkis uduste autoakende tagant meie suunas oma 7-8 keskmist sõrme, tõusis naabervabariik Läti kõrval meie ebahääletamissõbralike riikide dünaamilise edetabeli absoluutsesse tippu.
Neid "fucke" oli rohkem, kui terve eelnenud aasta jooksul kokku!
Ka teisipäevane hommik ei toonud enesega mingisuguseid rõõmusõnumeid. Lõdisedes telgist välja roninud, ümbritses meid aastate jooksul juba harjumuspäraseks saanud karge sügismaastik, värvidest pea tühjaks imetud, kõle ja klaar. Hoolimata igati tublist telgist ja adekvaatsetest magamiskottidest ei osutunud ööd telgis enam ammu muretuks vabaõhumeelelahutuseks. Kui varastel öötundidel magamiskottidesse pugeda, ei olnudki midagi hullu, aga hommikune kargus hiilis luudesse ja sundis lisariiete järele haarama juba igal hommikul tublisti enne plaanitud ärkamisaega. Mind puudutas see probleem esimese nädala vältel Siimust märksa rohkem, kuna erinevalt temast püüdsin ma veel viimase hetkeni magamiskotti sihtsotstarbeliselt kasutada, st. mitte sinna "otse tänavalt" täisriietuses sisse hüpata. Tagantjärele tuleb tõdeda, et Siimu seekordne hügieenivaenulik lähenemine osutus seekord ehk õigemaks.
Loobunud viimaks tuuleveskitega võitlemast, sai minugi tavapäraseks ööriietuseks kinninööritud kapuutsiga pusa ja pikad püksid (et vähegi mingit distsipliini ja puhtust säilitada, kasutasin seks otstarbeks küll vahetuspükse).
Kui ka teisipäev juba täielikult nurjuda ähvardas, naeratas meile viimaks õnn ühes Kaunase-järgses 'truck-stopis', kus tihtipeale Eesti juhid kodunt lahkudes või sinna naastes tavatsevad puhkepausi teha. Peale nappi puhkust ja ühte ummikusse jooksnud diskussiooni Eesti veoautoga saabunud umbkeelse juhiga, osutus meie päästjaks minibussiga kodukeelne abielupaar, kellega ühes õhtuks Bialystoki veerele jõudsime. Säilis napp lootus ööseks Varssavisse jõuda, et seal ehk eelmisel visiidil kohatud Ana külalislahkust veelkord ära tarvitada.
Laagrisse jäime siiski maanteeäärse põllu veerele, vaevalt 60km kaugusele seatud eesmärgist.
Hoolimata jätkuvast külmast tervitas meid kolmapäeval esmakordselt päikesepaiste. Olgugi, et kahvatut sügispäikest jätkus vaid tunniks-pooleteiseks, oli see meile oluliseks innustuseks. Jõudnud varasel pärastlõunal Varssavisse, jätkus aga ebaõnneseeria. Ana visiitkaart ja telefoninumber osutusid jäljetult kadunuks ning ka kaugteel kodustes sahtlites korraldatud otsingud lõppesid edutult. Samuti jäi tummaks Varssavisse õppima kolinud Kaarli telefoninumber.
"Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda..."
Matsime lõplikult lootuse dušile ja voodikohtadele ning seiklesime trammi-bussiga Varssavi kesklinnast kaugele välja Janki nimelise eesasulani. Hääletamine kulges taas häbiväärselt edutult ja tunni-pooleteise järel, kui hämarik viimaks maad võttis, polnud ükski auto isegi peatunud mitte. Hoolimata hommikul kohatud päikesele oli õhus esmakordselt tunda jäist hingust, mis pistodana läbi iga kui viimase riidekihi ihuni tungis ja halastamatult igast suunast meieni murdis.
Kaalunud oma võimalusi, naasesime tunnise ühistranspordikadalipu järel Varssavi südamesse. Kuna õhtune jäine hingus meid mingil moel ei ahvatlenud ja Varssavi kontaktid jäid seekord kättesaamatuks, otsustasime öise bussi- või rongisõiduga kaks kärbest (transpordikärbes ja ööbimiskärbes) tappa. Keskööl Krakowi poole suunduv rong osutus hinna poolest ainsaks meile vastuvõetavaks alternatiiviks ning koos tudengisoodustustega maksime kumbki pileti eest 34 zlotti (ca 150EEK). Tundus igati vastuvõetav 7h rongisõidu kohta. Loomulikult ei olnud tegu magamiskohtadega, vaid kaheksakohaliste istumiskupeedega (mis tundub olevat üks kõige ebameeldivamaid kohapaigutusviise).
Loomulikult leidus meie kupees üks õnnelik joobnud vanamees, kelle ennastunustav lällamine vaheldus nilbete lähenemiskatsetega kõrvalistuvale neiule. Kuidagi oli meil taas killuke õnne ja poole tunni järel kadus sell ühes kompanjoniga meie kupeest igaveseks. Mis tähendas, et kummalegi neljakohalisele istmele jäi nüüd kolm inimest. See võimaldas pisut hinge tõmmata ja silmagi sõbale lasta.
Ärkasime naiskonduktori monotoonse hääle peale. Heitnud põgusa pilgu meie piletitele ning nõudnud seejärel näha meie dokumente, hindas naine meie piletid kehtetuteks ja nõudis meilt järsku ei-tea-kust-võetud 100zloti suurust summat. Hetkeks, mil inglise keele oskajast kolleegi otsima mindi, oli probleemi olemus meile juba suhteliselt selge. Nimelt kehtib tudengisoodustus Poolas (ja ka paljudes teistes riikides) VAID kohalikele tudengitele ja kõikvõimalikud paljukiidetud ISIC'ud ja Euro26'd osutuvad täiesti kasututeks. Varssavi vaksalikassas polnud keegi sellest aga sõnagi maininud ning ülima südamerahuga müüdi meile ISIC-kaardi näitamise peale sooduspiletid.
See kõik kõlas kuidagi äärmiselt tuttavlikult ja ühel hetkel tabas mind täielik deja vu. Kolm aastat tagasi läänepiiri äärsest Szczecinist aastavahetuselt naastes sattusin oma tollaste eestlastest kaaslastega täpselt samasse olukorda. Soetanud täiesti pahaaimamatult portsu tudengipileteid, tunnistati need kõik hiljem kehtetuks ja sunniti meid rongis uusi täispileteid ostma. Vähemalt õnnestus meil hiljem Varssavisse jõudes nö. kasutamata jäänud piletite eest vist isegi pea 100% rahast tagasi nõuda. See meenutus ajendas mõningase kemplemise järel käega lööma ning alistunult uusi pileteid ostma. Esmasele 34+34 zlotisele väljaminekule järgnes nüüd juba 49+49+6 (piletite kirjutamise tasu) zlotine nõue.
Nurinale avaliku röövimise kohta vastas kohalekutsutud konarliku inglise keelega noor meeskonduktor ootamatu hõiskega: "Intercity is the best company in the Europe!", ise suurest naljast ja uhkusest särades.
"Viva la Intercity!", trükkisin alistunult kohaleveetud makseterminali oma PIN-koodi.
"Viva Estonia!", hõiskas pärlendavalt teravmeelne konduktor vastu.
Koidikul rõskesse Krakowisse jõudnud, oli meie esmaseks missiooniks kehtetuks kuulutatud piletite eest raha tagasi saada. Muidugi maksti meile algsest 68 zlotist tagasi vaid 62, põhjendusega et 6zlotine piletikirjutamistasu tagastamisele ei kuulu. Ühesõnaga osutusid meie Krakowi-piletid lõppkokkuvõttes 150kroonise tükihinna asemel pea 250kroonisteks. Siiski oluline vahe, eriti veel ökorežiimil reisides.
Viva la Intercity!
Krakow kujunes viimaste aastate jooksul meile kui vallutamata jäänud mäetipuks. Alatasa pärisid meie Poola sõbrad ja kaaslased, kas me ikka Krakowis oleme ära käinud; kas me ikka Krakowi oleme ära näinud. Kuna suundusime seekord Varssavist lõunasse, jäi Krakow meile sedakorda lausa põiki tee peale ette ja olnuks patt mitte "Poola pärlile" pilku peale heita.
Kena ta ju oli, ent sellega peamised elamused ka piirdusid. Olles põlvepikkusest poisist saati Tallinna vanalinna käikudes ja tagahoovides ringi luusinud, on meie "vanalinnalatt" juba ammu piisavalt kõrgele seatud ja aetud.
Tõele au andes tuleb tunnistada, et varahommikune udukardin looritas selle kõik siiski küllaltki kenasse rüüsse, ent ka Tallinna vanalinn omandab udus hoopis uue ja salapärase näo.
Tänu varasele külastusajale õnnestus meil vältida ka mõne tunni pärast tänavatele valgunud turistigrupimasse, kes rikkunuks esmase mulje ja hommiku-uduse atmosfääri sootuks.
...
...
...
...
...
...
...
Lõuna paiku oli maagia kadunud, tänavad umbes ja meie vaksalis tagasi. Lootused kiirest Budapesti jõudmisest hävisid peagi - Pühakutepäeva tõttu olid kõikvõimalikud rahvusvaheliste bussiliinide kontorid suletud. Ainukese alternatiivina näis kella 14:55ne buss Krakowist alla Jablonkasse, praktiliselt Poola lõunapiirile. Samas bussijaamas püüdis kassaluukide kõrval pilku värviline sedel, mis lubas iga 20minuti tagant väljuvaid busse Krakowi bussijaamast otse Auschwitzi muuseumi lävepakule, vaid 14 zlotti edasi-tagasi. Kuna meie Jablonka bussini oli veel mitu head tundi aega, otsustasin morbiidsena kõlava pakkumise ära kasutada. Ruttu selgus aga, et Pühakutepäeva tõttu väljuvad bussid vaid iga 3h tagant.
Et siis pühade tõttu jäi Auschwitzis käimata. Piisavalt morbiidne?
Mõttetu oleks kirjutada, et väljas oli juba pime, kui Jablonkasse jõudsime. Me viimasel ajal vaevalt et üldse jõuamegi kuhugi enne pimedat. "Töötundide" nappus on lausa rusuv. Hääletaja jaoks on nähtavus elulise tähtsusega ja sobiva koha puudumisel tähendab pimeduse saabumine enamasti hääletamise lõppu. Lõikav külm ja vihmasegune taevas omakorda ei ajenda mitte hommikul hõisates teele asumist. Ja kui viimaks jõuamegi tee äärde, oleme sunnitud kraede, kapuutside ja kinnastega oma identiteeti varjama. Miskipärast ei taha inimesed usaldada maantee veerel kulgevaid kapuutsides kinnastatud kogusid. Sest kes veel peale pedofiilide, vägistajate, liputajate ja kaakide kannaks tänapäeval kapuutsi? Kinnaste olemasolu tähendab vaikimisi inimese soovimatust enda tegudest (sõrme)jälgi maha jätta. Ja miks veel tõmmata krae ninani või kaks pusa teineteise otsa, kui mitte varjamaks hõlma alla varutud matšeetet.
Nii töötab keskmise autojuhi pea, kui ta meist 120km/h mööda lennates pelga sekundi vältel hinnangu peab andma.
(Mees)hääletaja jaoks pole paremat varianti, kui ontlik T-särk ( soovitatavad nt. "Yellowstone 1964" / "Love, Peace & Unity" / ise-tikitud-karikakraga-särk ) ja ebagetolikud põlvpüksid (soovitatavalt triibulised või ruudulised; traksid annavad lisapunkte). Sest kes meist mäletaks mõnd kinohitti või krimiuudist, kus triibulistes traksipükstes maniakk vanainimesi lahti lõigub nii et karikakar verest kirju...?
Ja nii ongi juhtunud, et möödunud nädala hääletamispäevad mahuvad vist iga viimane kui üks meie ebaedutabeli TOP 10sse. Ega me muidu nii kiirelt, ise alles kodu eeshoovis, bussist-rongist tröösti otsinuks.
Niisiis, iseenesestmõistetavalt oli väljas juba kottpime, kui buss meid keset Jablonkat enesest väljutas. Saime peagi küüti ja vaevalt viis minutit hiljem jalutasime juba plinkiva tänavalaternaga piiripunkti poole. Kuna riigipiirid on (vähemalt teoreetiliselt) ideaalsed hääletamispaigad, lootsime naiivselt ehk juba samaks ööks kiirelt läbi Slovakkia Budapesti välja jõuda.
Suvel olnuks selline plaan igati teostatavate killast, ent äsja loetletud puuduste, pluss saja muu tõttu osutus see hetkel purematuks pähkliks. Kapuutsidesse kaevunult möödus Slovakkia piiripunktis tund, teine, ja kolmandast poolgi. Kui olime juba telki lahti pakkimas, sammusid läbi öise piiripunkti meie poole kaks tuttavlikku seljakottidega siluetti. Konkurendid muidugi...
Peale mingit hetke tunduvad kõik seljakotirändurid juba kahtlaselt tuttavlikud - "Oot-oot, kas see mitte ei olnud 06' suvel Makedoonias?"; "Ega sa aasta eest juhuslikult Marokos rännanud?" jne.
Konkurendid pärinesid Leedust ning olid teel Slovakkia mägedesse paariks päevaks matkama. Veerandtunnise vestluse järel soovisime vastamisi head teed ja jätsime kolleegid endast tee äärde.
Läbi telgikatte oli kuulda peatunud auto vaikset podinat. Peagi avati ja sulgeti uksi ning juba koduseks saanud mootorimüra kaugenes öhe. Väga hea - siiras heameel teiste edu üle segunes omakasupüüdliku rahuloluga konkurentidest lahti saamise üle.
Slovakkia läbimiseks kulus meil veel poolteist päeva, neist viimane pool lausa teosammul. Ent see kõik ei olnud enam üldsegi nii ebameeldiv, sest viimaks olime teatud-tuntud teedelt uute ja avastamata paikadeni jõudnud. Lisaks võimaldas Slovakkia sügisvärvides mägimaastik oma kulunud külakestega meile kauaoodatud doosi visuaalset naudingut. Nii ei kahelnud me kaua, kui valisime Bratislava ja sealt Budapesti poole tuiskava kiirtee asemel otse lõunasse kulgeva märgatavalt rahulikuma ja maalilisema E77 maantee. Ehk siiski liiga rahuliku, nagu näitasid järgmise päeva teosammud?
Visa esimese päeva õhtuks jõudsime välja Domanikysse, E77-äärsesse külla, nii 30km kaugusele Slovakkia-Ungari piirist. Tähelepanuväärne on see, et päeva viimane tund kulges meil juba pilvitu taeva ja püüdliku sügispäikese all. Värvitult kõle lausmaa oli selleks hetkeks lõplikult välja vahetatud endiselt rohetavate nõlvade ja sinava taevaga. Tundus et just siin, novembri esimestel päevadel Lõuna-Slovakkias, olime suvel sarvist kinni saanud. Võitlusmoraali tõus oli igati oodatud, kuna alles päev varem sonis Siim juba päästvatest lennukitest ning näis olevat ammendanud oma huvi overland-ekspeditsiooni vastu.
Niipea aga, kui päike taas horisondi taha kadus, taastusid endised temperatuuripügalad, naasesid kindad ja klõbisesid lukud. Ööseks varjusime vallamaja? tagusesse räämas staadioninurka. Taas viis hommikune kargus unenäod peast juba seitsme aegu, ent seekord ärgitas miski mind ka magamiskotist välja ronima. Kuigi valgus ei tundunud midagi erilist olevat, otsustasin kaameraga veel pea väljasurnud küla vahele ringkäigule minna. Udumassiivid küla mõlemalt poolt tihkelt ümbritsevatel mäenõlvadel panid mind kui ärasõnatult enda poole sammuma.
Peagi vajusid külakatused madalamale ja madalamale ning ainsa tuttavliku pildina säilis lammas all paremas nurgas.
...
...
Olnuks rumal hetkel ilma kompassita, ise endiselt "pidžaamapükstes", läbi tiheneva uduloori edasi rühkida. Seadsin sammud tagasi ja peagi kerkisid siin-seal, kui seened peale vihma, taas nähtavale juba tuttavad punased katusetupsud. Udumassiivid vajusid aga mõlemalt nõlvalt halastamatu järjekindlusega küla peale, muutes vaevalt poole tunniga koha näo sootuks.
...
Läbisin küla risti ning tõusin idapoolset nõlva katva metsa vahele. Hetkega ümbritses mind maagiline maastik, mis ei jäänud alla ka parimatele muinasõudusjuttudele.
...
...
...
Jõudnud päikeselise mäeharjani, pöördusin ringiga tagasi ja leidsin, et kuigi 'õudus' oli kadunud, säilis muinasjutumõõde endiselt.
Küla pisikeses orus oli aga endiselt tihedasse udusse mattunud ja Siim keeldus esmalt kategooriliselt uskumast, et vaevalt 100m kõrgusel sirab varane päike. Esimeste päikesekiirte läbi murdes loobusime esmakordselt jopedest ja illusioon taastuvast suvest konstrueeris end iseenesest. Mõne aja pärast vabastas udu ka küla noolena läbiva maantee ning võisime hääletamist jätkata.
...
Sujunuks nüüd ka hääletamine, kui võluväel, olnuks illusioon kinnipüütud suvest pea täielik. Piiripunktini jäänud vaevalt 30 kilomeetrit edenesid endiselt äärmiselt visalt ja pooleldi jalutades jõudsime Šahy piiripunktini alles päikeseloojanguks. Ületanud piiri Ungarisse, olime absoluutselt veendunud oma õhtuses Budapesti jõudmises. Samuti nagu olime selles veendunud olnud päev varem ja omakorda päev enne seda. Seekord oli läbida jäänud aga vaid 80km ning Budapesti mittejõudmine olnuks tõepoolest piinlik. Budapestist sai peale Varssavi kontaktide haihtumist meie peamine lootus esimesele korralikule puhke- ja peatuspaigale.
Täpsemalt oli siht seatud juba kord külastatud ja järgi proovitud Budapesti äärsele jurtale.
Kuna Ungari politsei olevat mainitud küsimustes äärmiselt pedantne ja raskekäeline, keeldusid kõik piiri järel peatunud veoautod meid korraga peale võtma. Mõningase koordineerimise järel suutsime tuvastada vähemalt kolm erinevat Budapesti poole suunduvat masinat, plaan oli sedasi eraldi, kuid sama-aegselt pealinna jõuda. Kuna telefonid olid meil mõlemil selleks hetkeks tummad, lubasime kohtuda jurta jalamil. Olgugi, et meil peremehe telefoninumbrist, aadressist või isegi kohalolust vähimatki aimu polnud, olime veendunud oma suutlikkuses jurta taas äärelinnast üles leida.
Kokkulepitud masinate äralangemise tõttu sai Siim auto peale alles tunnike peale mind, ent täiesti uskumatul moel põrkasime mitu tundi hiljem Davidi värava ees sõna otseses mõttes rinnutsi kokku. Saabunud Budapestist Érdi, üks rongi, teine bussiga, ning kasutanud jurta asukoha tuvastamiseks täiesti vastupidiseid ja erisuguseid meetodeid, suutsime kumbki kohale jõuda minuti pealt samal ajal.
Ahjaa, esialgu võidetud tunni olin täies ulatuses ära raisanud kohaliku baari internetinurgas, nii et lõppkokkuvõttes osutus ajakulugi igati võrdseks.
Jurta katuse vahelt kumas valgust ning ka krundi tagumises nurgas lösutava suvila aken oli valge. Must stsenaarium lukus pimedatest ukseavadest ja maalt eemalviibivast peremehest oli hetkega minevikku jäänud. Koputuse peale avas David ukse juba endale kohase külma ning stoilise külalislahkusega.
Nojah, olgem ausad, mis üllatumist võikski oodata mehelt, kes neljal korral seadnud sammud planeedi tippu vallutama. Nagu ma vist ka eelmises postituses põgusalt mainisin, oli jurta peremehe Davidi näol tegu 32a. elukutselise mägironijaga, kelle senised Everesti-ekspeditsioonid olid "piirdunud" omal kopsujõul 8600m piiri ületamisega.
David on tõeliselt multifunktsionaalne mees, kes maailma lagedel kolamise vahel jõuab ka oma kilpkonni sööta ning oma laialt teada-tuntud jurtas rändureid ja seiklejaid üle kogu maailma vastu võtta ja võõrustada.
Või noh, kas just võõrustada...
Kuna David on hetkel organiseerimas järjekordset, seekord siis 2008a. Ungari Everesti-ekspeditsiooni, mille õnnestumise korral saaks temast ja ta partnerist riigi ajaloo esimesed Mount Everesti tipu lisahapnikuta vallutanud alpinistid, on teda hetkel näha harvemini, kui kuuvarjutust. Ka hetkel naudime Davidi külalislahkust, olemata mehest endast viimase 30 tunni vältel varjugi näinud. Karta on, et oleme sunnitud täna ka teekonda jätkama, ilma silmast-silma mehega hüvasti jätmata.
Nii et vastu võtmisega on kõik korras ja hästi, ent edasi peavad külalised juba ise oma heaolu eest hoolt kandma. Jurta omalt poolt aga tagab, et kõik eeldused selleks oleks igati olemas. Lisaks pakub Davidi kabinetinurga raamaturiiulite napp, ent intensiivne valik lugemist äärmiselt erinevatele maitsetele. Minu eelmine ja ühtlasi esimene siinne visiit kulges ellujäämiskäsiraamatute tähe all, seekord tahtsin midagi isiklikumat... ja midagi, mis avanuks mulle pilgu Davidi maailma.
Noppinud riiulilt kolm erinevat Himaalaja-ekspeditsioone kirjeldavat raamatut, pärisin Davidi soovitust lõplikuks valikuks. Kõhklemata tõstis ta esile ühe kolmest, "Annapurna" legendaarse Prantsuse alpinisti Maurice Herzogi sulest. Vähesegi sisukokkuvõttesse süvenemise järel oleksin isegi sama valiku teinud - kui teised kaks olid "yet-another-exhibition-on-Himalaya" sorti teosed, siis "Annapurna" on mägironimisklassika ja alpinismiheroism oma puhtaimal kujul.
Siiral, täpsel ja ennastsalgaval moel kirjeldab ekspeditsiooni juhtinud Herzog 8091m Annapurna mäetipu vallutamist.
Ekspeditsioon kulmineerus 3. juunil, mil Maurice Herzog ja Louis Lachenal esimeste inimestena planeedi ajaloos üle 8km kõrguva mäe tippu tõusid. Enneolematu triumfi eest maksid mehed aga ränka hinda - tipu vallutamisele järgnes enam kui kuu väldanud piinarikas naasmine India piirile, saadetuna halastamatult hommikust õhtuni peksvatest mussoonvihmadest.
Inimvõimete piirilt võidukalt naasnud sangaritel tuli selle kuu jooksul taluda päevast öösse ja ööst päeva kestvat agooniat ning peagi rutiiniks saanud igapäevaseid amputeerimisi ja lahtistelt kondiotstelt surnud kudeme mahakraapimist.
Lummav raamat inimvõimete piiri(tuse)st, puhtast joovastusest ja puhtast piinast.
Nepaal kutsub mind.
Nepaali kutse võib ju küll tugev olla, ent igal teisel rindel näivad probleemid meie ees vaid kuhjuvat. Nagu Türgi sõjalisest tegevusest vähe oleks, ähvardab piirkonna poliitikakatel viimaste ööpäevade sündmuste järel suisa üle keeda.
Teatavasti on möödas vaid paar päeva Pakistani presidendi Pervez Musharrafi šokeerivast teadaandest kuulutada riigis välja sõjaseisukord (ingl. k. 'martial law'). Kuna sõjaseisukord ei kõla just kõige paremini, nimetatakse seda nüüd hoopiski hädaolukorraks (ingl. k. 'state of emergency').
Musharraf kõneleb aateliselt terrorismi ja Islami-äärmuslaste vastu võitlemisest, ent faktid kõnelevad oma lugu. Riigi õiguskantsler, kes vahetult peale teadaannet lükkas ümber presidendi otsuse õigusalususe, on kinni peetud ja koha kaotanud.
Napilt peale esimeste hoiatuste edastamist kadusid eetrist televisiooni- ja raadiokanalid ning alustati mobiilside segamist üle kogu riigi.
Riigi ülemkohtunikud ja opositsiooniliidrid on sunnitud määramata kestvusega koduaresti.
Erinevate allikate sõnul ulatub viimase 48h vältel üle riigi arreteeritud advokaatide ja juristide arv 1500st mitme tuhandeni.
Personaalse soovitusena lisaks Musharrafile, et ehk oleks tema headesse kavatsustesse uskujaid rohkem, kui härra dikt... vabandust, president teinekord analoogsete teadaannete ajal ei rõivastuks mundritesse, mis Põhja-Korea kibedale käpale Kim Jong Il'ilegi au teeksid.
Nali naljaks, tegelikult on olukord piirkonnas äärmiselt tõsine ja seab tugeva kahtluse alla meie hetkel läbi Pakistani plaanitud marsruudi. Hetkel pöördumatuid otsusi teha oleks aga ennatlik ning sestap jälgime pingsalt sündmuste kulgu ja ootame plaanide lõpliku redigeerimisega kuni "esimese liiva settimise ja vee selginemiseni".
Samal ajal, kui terve maailma silmad on suunatud Pakistani poole, teatavad Eesti ajalehtede esikaaned aga Jan Uuspõllu loomingulisest kriisist ning suutmatusest tööd endises tempos jätkata; sekka pommuudised SL Õhtulehe liputajast reporteri paljastamisest (sic!).
Nojah, kui WHO juba teatab, et Eesti riik tervikuna on alkoholi tarbimises kahekordselt ületanud
rahvana säilimise aspektist saatusliku piiri, siis mis seal ikka enam...
Seniks on meil aga tegemist küllalt ja järgmisteks prioriteetideks Türgi läbimine ning Iraani jõudmine. Nagu kõigest muust veel vähe oleks, avastasime eile, et meie nätsuna veninud graafiku tõttu ähvardavad meie Iraani-viisad aeguda enne, kui riigist läbi jõuame. Võimalik, et peame viisadele pikendust paluma. Ent sellele kõigele pole mõtet mõelda enne, kui ise juba füüsiliselt Ankaras viibime.
Morcheeba "Wonders Never Cease",
What do you feel
When you let go of the wheel
Can you take a leap of faith
Will you face the change of pace
There are worlds out there
Beyond compare
Going on a journey
Somewhere far out east
We'll find the time to show you
Wonders never cease
