kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass: oktoober 2007 Archives

India. India. India...
Kas ma ei peaks juba Indias olema.
Kas ma ei peaks juba Indias olema?

Kas ma ei peaks juba Indias olema!

Tõesti-tõesti, esialgse plaani kohaselt lootsin ligikaudu oktoobri lõpus Nepaali jõuda ja vastavalt ka oma sünnipäeva Kathmandus või, veelgi parem, mõnes väikeses mägikülas tähistada.
Esialgse plaani esialgsete paranduste kohaselt pidanuks ma oktoobri lõpuks Indiani jõudma.
Esialgse plaani esialgsete paranduste esialgsete korrektiivide kohaselt võinuks ma oktoobri lõpuks Pakistanigi jõuda.
Esialgse plaani esialgsete paranduste esialgsete korrektiivide esialgse analüüsi järel lootsin oktoobri lõpuks Kurdistanigi välja jõuda.
Ja nii edasi.

Igasugused graafikud ja kondikavad on aga loodudki paigast nihkuma ja kõikvõimalikes suundades venima, et meil neid siis pidevalt parandades ja siia-sinnapoole nihutades säiliks illusioon pidevast kontrolli omamisest.
Seda enam peab see paika reisides stiilis "täna, homme Viin... paar päeva Baierimaal... hmm...nädalavahetus Prahas...?".

Nii juhtuski, et ühel hetkel kuskil Transilvaania kloostrite ja mägede vahel sai langetatud otsus enne reisi jätkamist Eestist läbi põigata ning Siimu närtsinud pass kiirelt välja vahetada.
Kuna see õnnetu pass suutis endas sisaldada muuhulgas nii vee-, hõõrdumis-, rebenemis- kui ka kleepumiskahjustusi, langes ta üha kasvava väärkohtlemise ja mõnituste ohvriks ning me tõepoolest ei tahtnud riskida sellega, et ühel heal päeval näiteks Pakistani piiri ületades dokument näppude vahel tolmuks pudeneb.
Ja lõppude lõpuks - me oleme ju alles Euroopas, kaua me ikka selle kiire edasi-tagasi põikega kaotame. Nädala ehk?

Nädala ehk? Vaevalt.
Sest kuna igasugustest esialgsetest plaanidest ja ajakavadest polnud nagunii enam tuhkagi järel, võisime samahästi Eesti poole liikuda ka suure Kesk-Euroopa kaarega ja siin-seal mõne tuttavaga trehvata. Veel nädal otsa.
Ja kuna võimalik vanade tuttavatega kohtumine eeldas mitmepäevast kohalolekut nii mitmeski pealinnas, venis lõplik tagasitee juba kolmenädalaseks.

Peab tunnistama, et need nädalad kujunesid suures osas suhteliselt sisu- ja seeläbi ka pilditühjaks. Sisutühjuse all ei pea ma siinkohas silmas ei igavust ega motivatsioonipuudust, vaid pigem seda, et ajutiselt näis raugevat meile omane tendents igasse uude kohta jõudes sattuda otse tuliste sündmuste keerisesse - olgu selleks siis kohalik valimisvõitlus, kasakate mäss, Kastanipüha või mõni muu globaalse tähtsusega ettevõtmine.

Ei, siiski valetan. Nimelt sattusime Baierimaad läbima just Lääne- ja Ida-Saksamaa liitumisaastapäeval, mis tähendas seda, et suurel osal veo- ja kaubamasinatest ei olnud lubatud liikuda. Kuna suur osa sakslasi oli nagunii juba purjus, polnud ka neil lubatud liikuda.
Ja need üksikud fenomenid, kes alles sõitsid jooma, tegid seda igas muus võimalikus suunas, kui Berliini poole.
Nii et mainitud aastapäev tegelikult ikka ei loe - sündmuste keerisesse sattumise asemel tähendas see meile risti vastupidist. Ja kui juba liikluspolitseinik kõrvalt kaastundlikul ilmel kommenteerib, et tõenäoliselt on tegu aasta kehvima päevaga hääletamiseks, on asi naljast kaugel.

Ent pole hullu, meie sündmustevaene laisklemisperiood ei kesta enam kaua. Nagu juba öeldud sai, jätkame teekonda Eestist paari ööpäeva jooksul. Ja nagu näha ning lugeda võib, on meie ajastus taas "suurepärane" - Lähis-Ida nime all tuntud herilasepesa on üles võtmas uusi tuure. Vaevalt paar päeva on möödas 8aastase eemaloleku järel kodumaale naasnud ekspeaministri Benazir Bhutto mõrvakatsest Karachis. Enesetapurünnaku käigus konvoile hukkus üle 130 inimese, teist 200 lamab hetkel haavatult haiglavoodis. Eksiilist naasnud Bhutto võidukast kojusaabumisest sai hetkega Pakistaniski pretsedenditu veresaun.

Nagu sellest vähe oleks, võttis Türgi parlament samuti loetud päevad tagasi vastu otsuse, mis võimaldab valitsusvägedel kurdi mässuliste jälgi ajades vajaduse korral ka Põhja-Iraaki tungida. Ideaalse ettekäände rünnaku alustamiseks sai Türgi eile, kui riigi kagunurgas asuvas Hakkari provintsis toimunud kokkupõrkes hukkus 12 Türgi sõdurit ja 32 PKK võitlejat. Viimased uudised räägivad peaministri kokku kutsutud kriisiistungist, on karta et lähipäevad toovad endaga kaasa veelgi pöördumatuid sündmusi.

Hakkari provintsiga on meil oma suhe, just sealtkaudu hääletasime ju eelmisel suvel Iraani. Sõjaväebaasid igal sammul, relvastatud kontrollpunktid maanteedel - tollased elamused on siinsamas blogiarhiivis kättesaadavad.
Meenuvad mõned sealsed üllatunud kommentaarid stiilis "viis aastat tagasi oleks siit selline läbihääletamine mõeldamatu olnud" ja hinge urgitseb kartus, et minevik kordab end peatselt taas.
Meenuvad kohalikud noored meditsiinitöötajad, kes meile lahkelt peavarju pakkusid ja kelle seltsis vestlus ning vein enne varaseid hommikutunde otsa ei saanud. Nende tookord uskumatuna kõlanud tuhandetesse dollaritesse ulatuvad kuupalgad asetuvad uude valgusesse, kui kolkanurgast on taas saanud kurdide partisanisõja eesliin.

Niisiis nii meie oletatav marsruut Pakistanis, kui ka sisenemispunkt Iraani püsivad hetkel lahtiselt, sajast muust pisiasjast rääkimata. Tõenäoliselt ei jõua me Kurdistani lähistele enne paari nädalat, ja selle paari nädala jooksul võib hetkel väga palju toimuda. Kui ka antud piirkonda reisimine kujutab hetkel eneses teatavat riski, siis on see risk, mille me teadlikult ja kainelt kalkuleerides oleme võtnud. Hulljulgusest või naiivsusest on asi kaugel - hoiame silmad lahti, kõrvad kikkis ja endid pidevalt sündmuste arenguga kursis.
Kuna järgmised paar nädalat tõotavad sündmuste edasise kulu osas olla otsustava tähtsusega, siis oodakem enne edasisi spekulatsioone need paar nädalat ka ära.

Terviklikkuse huvides katsun siiski visandlikult ka meie viimase paari nädala teekonna kokku võtta. Hoolimata tegevusetust "puhkuserežiimist" ristusid meie teed nii mõnegi sümpaatse karakteri ja imetoreda kohaga.
Eelmine sissekanne lõppes mäletatavasti Moldovast lahkumisega. Või tegelikult veel ei lõppenud. Nimelt tuleb mainitud piiril rööbaste laiuse mittevastavuse tõttu enne sõidu Rumeeniasse jätkamist rongi rattad vahetada. Kui tuletate meelde viimast korda, mil rongil rattaid vahetasite, veendute ehk isegi, et tegu ei ole mitte üks-kaks-kolm protseduuriga.
Kui rattad vahetatud, asuvad vaguneid puistama kummagi riigi piirivalvurid ja kuna sellele kulub omakorda vähemalt poolteist tundi, jääb üle vaid hämmastunult õlgu laiutada - miks kurat nad seda kõike rataste vahetamise AJAL ei võinud teha.

Meeldiva kontrasti tekitasid naaberriikide piirivalvurid. Kui Moldova ametimehed paistsid silma oma jäise ranguse ja ametlikkusega, siis nende Rumeenia kolleeg oma flegmaatilise hooletusega. Muuhulgas tuli meil piiri ületades täita mõningaid poolsümboolseid Moldova tollideklaratsioonipabereid, mille lõpus leidsin end alla kirjutavat järgmistele rasvaselt kirjutatud olulistele ridadele:
"According to stipulations of the legislation in vigour the responsability of incorrect data is all of mine."
Kuna tegu polnud ainsa praktiliselt mittedešifreeritava kohaga, on karta, et käesoleva allkirjaga tunnistasin omaks nii mõnegi piirkonnas lahendamata jäänud kuritöö.

Ja kuna tegu oli siiski kommunistlikult tagurlikust Moldovast õilsasse Euroopa Liitu naasmisega, toimus ka kiire rongi desinfektsioon. Erinevalt kõigest muust toimus see vähemalt kiiresti ja paari sekundilise "tormimüha ning paduvihma" järel oligi kõik puhas ja klaar. Kuna meil Siimuga polnud kõne all olevatest protseduuridest vähimatki aimu, jääb üle vaid juhust tänada, et ma puhtjuhuslikult mõned minutid enne desinfektsiooniprotseduuri meie kohal avatud vaguniakna sulgesin.
Mis muidu oleks juhtunud, võis näha vaguni teises otsas, kus lahtiununenud aknast läigatas sisse kamalutäis seebist kloorivett.

Õnneks hoidsid selle kõige keskel meid igavusse suremast (ja meie neid) kaks nägusat inglise keelt kõnelevat neiut, ekstsentriliselt ekspressiivne Iulia Transnistriast ja habras stomatoloogiatudeng Stela Moldovast. Kumbki neiu elas ja õppis hetkel Rumeenias ning tänu meile jäid nende unetunnid enne varahommikust Bukarestis ärkamist võrdlemisi nappideks.

Meie Bukarestis ei ärganud, läksime maha ja magama juba Bacaus, et järgmisel hommikul pöidlaküüdiga lääne poole jätkata. Tol hetkel plaanisime veel paari päeva Karpaatides matkates veeta. Nii hommikul Bacaus, kui hiljem läbi Peatra Neamti jätkates võisime veenduda, et Euroopa Liit on siingi oma töö teinud ja mälestused puruodavast Rumeeniast minevik. Nüüd on siis tegu eesrindliku Euroopa riigiga, kus poehinnad kohati võrreldavad Londoni analoogidega, kuigi suur osa elanikkonnast ajab oma igapäevaseid toimetusi endiselt hobukaarikuil.

Varasel õhtupoolikul võttis meid Peatra Neamti järel peale triiksärgis ja lipsustatud Horatiu, kelle kodulinna, riigi loodenurgas asuvasse Baja Maresse me ca 8h hiljem jõudsime. Lipsu ja portfelli taga peitus õnneks laia silmaringiga huvitav inimene, nii et lisaks päevapoliitikale ja võitluskunstide printsiipidele keerles jutt ka psühholoogia, psühhedeelia ja anomaalsete nähtuste ümber.
Muu jutu sees tuli ilmsiks mehe varasem seotus Venemaa ja Ukraina organiseeritud kuritegevusega ning korraga pajatas Horatiu meile oma ülikoolipäevist ja "tööst" maffia kullerina, kus vahel tuli ette $10 000, vahel $100 000 suuruste rahapakkide üle riigipiiri smugeldamist. Kuigi antud juhul oli tegu juba küllaltki kaugete minevikusündmustega, on vahel lausa hämmastav täheldada, kuivõrd personaalseid ja/või intiimseid seiku oma eraelust lobisetakse inimestele, kellega esmakordselt kohtuti vaid loetud minutid-tunnid tagasi.
Selles mõttes on hääletaja ideaalne vestluspartner, et ta JUST tuli ja KOHE läheb. Ja ongi kõik. Vaid üürike puutepunkt kahe erisuunalise liikumise vahel, mis hoolimata ajutisest intensiivsusest on peatselt ajalugu ja ei kanna seega kaasas kaugeleulatuvaid tagajärgi.

Vähe sellest, et Horatiu meid hommikul oma korteriakna alla püstitatud telgi uksele tee ja võileibadega äratama tuli, võimaldas ta meile öösel veel enne Baja Maresse jõudmist omapärase kogemuse Cavnici lähistel mägedes, kus intensiivsed maa-alused magnetanomaaliad teevad võimalikuks väljasuretatud mootoriga auto ülesmäkke veeremise.
Enamasti on analoogsete nähtuste põhjuseks optilised illusioonid, mispuhul ümbritsevate pinnavormide üleüldine kalle ei lase adekvaatselt tunnetada tegelikku tasapinda ja mis muuhulgas võivad tekitada mulje näiteks ülesvoolu jooksvast jõest.
Horatiu aga vandus käsi südamel, et siinkohal on tegu õige asja ja ühega kahest või kolmest sellisest kohast kogu Euroopas, mida pole aga kahetsusväärsel kombel pea üldse uuritud. Ka hiljem Internetist Cavnic´i märksõna peale mingit taustainformatsiooni leida osutus võimatuks; vaid YouTube annab vastuseks mõned samal mäenõlval filmitud koduvideod.
Oli see nüüd illusioon või tõesti tugev maa-alune anomaalia, jääb hetkel lõplikult kinnitamata. Sellest hoolimata on ülimalt sürreaalne joosta kõrvu mäest vabakäigul ülesveereva autoga.

Horatiu oli lubanud mulle järgmiseks päevaks Baja Mares oma hambaarstiga kohtumise organiseerida. Nimelt on Siimul halb omadus footbag´i toksides kaotada igasugune koordinatsioonivõime ja kontakt ümbritseva reaalsusega, nii et vahetevahel mõne pahaaimamatu memmekese nina eest napi sentimeetri kauguselt läbi tuhisenud tossunina ei ole enam ammu ootamatuks üllatuseks. Vähemalt mulle mitte. Memmedele vast endiselt.
Nii ei tulnud üllatusena ka Kishinaus saadud juhuslik hoop vastu lõugu, mis näis olevat lahti põrutanud tüki ühe parempoolse ülemise purihamba vaabast. Tekkis lokaalne kuuma-, külma- ja igasugune puudutustundlikkus.
Plaanisin esmalt hambaarsti külastada Euroopa Liidust juppmaad soodsamas Türgis, ent Horatiu kiidukõne endiselt puruodavatest, aga igati kvaliteetsetest Rumeenia hambaarstidest veenis mind piisavalt.
Kokkuvõtteks olgu öeldud, et väliselt tunnistati hammas terveks, kahjustada olevat saanud "vaid" veresoon(ed). Ehk siis pisikese puurimise asemel olen ma nüüd sunnitud kuni järgmised kolm kuud vaid vasaku suupoolega sööma-jooma, mis omakorda ei garanteeri mainitud veresoonte paranemist, vaid laseb seda vaid loota. Tubli, Siim, hea töö. Grrrrrr...

Tänasime Horatiut kõige eest ja jätsime ta suhteid klaarima oma haiglaslikult armukadeda tüdrukuga, kes koju saabudes mind duši alt väljumas nägi ja seepeale solvunult kriisates lahkus, olles veendunud peatselt lõppenud rämeda homo-orgia asetleidmisest.

Veetnud öö Baja Mare internetikohvikus, jõudsime järgneval hommikul siis viimaks otsusele käia ringiga Eestis uue passi järel ning seadsime seetõttu kursi piiriäärse Satu Mare poole.
Aeg jooksis, hääletamine ei sujunud ja ilm hakkas kihva keerama. Palusime sohvril end lähima kloostri juurde maha panna, lootusega hea õnne korral seal ehk öö veeta.
Teatavasti on just Maramures´ regioon kuulus oma maalingutega kaetud kloostrite poolest, sestap oleks olnud patt ilma kloostri varjugi nägemata maalt lahkuda. Kuna mainitud piirkonnas ei tule kloostreid just tikutulega otsida, ei möödunudki kaua, kuni juht keeras idüllilisele metsateele, mis roostes sildi kohaselt meid 2km pärast kloostrini välja pidanuks viima.

Viiski. Aga see pooleliolev kõle betoonkoloss, mis pigem Holiday Inni meenutas, ei vastanud sugugi meie romantilisele ettekujutusele mägisest mungakloostrist. Seletanud kehakeeli oma umbkeelsele räpirõivais sohvrile, et "see ei vastanud sugugi meie romantilisele ettekujutusele mägisest mungakloostrist", osutasime näpuga järgmisele lähimale kloostrile tema piltkaardil. Aususe huvides kurtsime ka kohe ära, et raha meil nagu suurt enam ei olegi. Sentigi. Ja usu või ära usu, tüüp ohkas, istus tagasi rooli ja sõidutas meid räpi mürtsudes ca 75km kaugusele järgmise kloostri juurde. Kuna me kaardi pealt olime ekslikult arvanud, et distants ei tohiks olla üle 15km, oli meil kohale jõudes piisavalt piinlik, et leida siiski oma viimasest Rumeenia tagavaravaluutast noormehele bensiiniraha.

Kuigi ka teise kloostri ette püstitati betoonist uut väravaehitist, vastas see koht juba märksa enam meie romantilisele ettekujutusele. Kuigi tol hetkel me seda veel ei teadnud, sest juba pimedaks läinud taevast kallas paduvihma ja esmapilgul nägi see kõik järjekordselt äärmiselt kõle välja. Jooksime värava juurest eluhoone ukse ette ning üritasime oma parimad armetud näod ette manada. Peagi astus nurga tagant välja noorem mees, kes malbel inglise keelel päris, kas saab meid aidata ja kas me otsime öömaja. Saanud jaatava vastuse, läks mees omakorda abti otsima. Mõne minuti möödudes naases ta autoriteetse olekuga vana mungaga, kes mõõtis meid kiirelt pealaest jalatallani, andis heakskiitva mühatusega märku meid majja juhatada ja kadus ise sama kiiresti, kui oli ka välja ilmunud.

Horatiu jutu põhjal teadsime loota, et siin-seal kloostrites pidavat olema võimalik tasuta öö veeta, konkreetse koha kohta puudus meil aga vähimgi info. Lootsime siiralt, et päris paduvihmas meid ikka tänavale ei jäeta ja ehk saame kuskil tallinurgas magamiskotid õlgedele lahti rullida. Selle asemel ootas meid patjadega ülekülvatud master´s bedroom ja õhtusöök 15 minuti pärast.

Nagu meie magamistubagi, oli ka õhtusöök askeetlikult luksuslik. Mis tähendas seda, et mina, eluaegne aedviljapõlgur, leidsin end suure isuga juba teist taldrikut oasuppi endale ette tõstmas. Meistritöö.
Peale meie õhtustasid seekord vaid kloostritöölised, nende hulgas sama inglise keelt kõnelev noor maaler oma abikaasaga, kes olid ametis kloostri uue väravaehitise Bütsantsi-stiilis ülevõõpamisega.
Kella kaheksasel hommikusöögil kohtasime juba ka 3 - 4 venda kloostri vähem kui 10pealisest liikmeskonnast, kellest inglise keelt ei rääkinud küll kahjuks keegi.

Et olnuks enneolematult sadistlik oodata Siimult kella 9st liikumahakkamist, lasin tal peale hommikusööki tagasi magama keerata, et ise jalutama minna.
Kloostri asukoht väikese oru veerel lahtirulluva künka otsas vastas just minu ettekujutusele kloostrist väikese oru veerel lahtirulluva künka otsas.
Lisaks kirikule, eluhoonele, köögi- ja söögitoale ning muudele abihoonetele kuulusid kloostri juurde ka aiamaa põllulapi ja viinamarjahekiga, seasara, lehmatall, kanakuur jms.
Kloostrist mööda mäenõlva otse küla poole laskuvat jalgrada ääristasid lisaks purpurpunaste vampiirviljade all lookas olevatele õunapuudele ka roostes raudaiakestega piiratud massiivsed sammaldunud kiviristid. Siin-seal lisaks võimsate pähklipuude harulised võrad tee kohale sirutumas. Idüll, noh.

Kui neli tundi hiljem tagasi jõudsin, suutis ka Siim juba silmad korralikult avada. Pakkisime kotid, tänasime siia-sinna ja... loomulikult ei lastud meid kuhugi enne järjekordset askeetlikult luksuslikku mitmekäigulist einelauda. Süüa nad tõepoolest oskavad.
Minu tagasihoidlike pärimiste peale korjanduskasti vms. asukoha järele anti aga mõista, et ärgu ma sellepärast üldse muretsegu ja küll Jumal juba nende eest hoolt kannab. Vot nii.

Laskunud mööda mäenõlva alla külavaheteele, hakkasime eile tuldud teed mööda tagasi kõmpima. Mõne aja pärast peatus meie kõrval hobuvanker, mille nokastanud kutsar meile sõbraliku röhatusega märku andis peale hüpata. Hädapärast oleks ees pukil ka kolmele ruumi jätkunud, ent kuna mul olid kutsari suhtes juba omad aimdused, ohverdasin ma nö. VIP-koha ennastsalgavalt Siimule, võttes ise koha sisse tagumisel vankriserval.
On teatud grupp inimesi, kes jätkavad stoilise rahuga oma emakeeles vadistamist ka siis,.kui sa sest sõnagi ei mõista. Keelelise mõistmise asemel näib neil puhkudel edasiviivaks jõuks olevat mingisugune ürgne hõimudevaheline vennastumisvajadus. Mis iseenesest on sageli äärmiselt armas ja koomiline.
Loomulikult kuulus ka käesolev vanamees kirjeldatud inimgruppi, kusjuures alkohol iseenesestmõistetavalt vaid võimendas mainitud protsessi.

Hääletu naeru saatel pühkisin palgelt pisaraid. Raske öelda, kumb oli koomilisem - kas tragi Transilvaania papi ise oma pärastlõunasest õllest läbiimbunud assimileerumispüüetega või konstruktiivse kommunikatsiooni sõltlasest Siim oma üleüldises kimbatuses.
Poe ees tehti kiire õllepaus ja edasi tuiskasid poisid pukil juba kord kaelakuti, kord ümbert kinni.
Päike paistis, hobu kappas ja valge lehv lainetas vankri taga nii 7-8 meetri pikkuselt ilusasti tuules. Hmm, stopp! Tuvastanud, et kaunis valge lehv pole siiski midagi muud, kui mu püksitaskust vankritelje vahele libisenud ja end seal lahti kerinud tualettpaberirull, asusin asfaltil põruvas vankris Hollywoodiliku uljusega päästeoperatsioonile. Tol hetkel võis kogu meie vankritäis pahaaimamatutele möödujatele tõepoolest ütlemata absurdse mulje jätta.

Mõne aja pärast jõudsime küla läbiva maanteeni, kust meil oleks tulnud lääne suunas edasi hääletada. Kutsar kappas aga peatumata ida suunas edasi ning peagi sai selgeks tema veendunud plaan meiega kodutallu edasi pummeldama ja vennastuma minna. Kui me juba häälekalt liikuvalt vankrilt lahkuda ähvardasime, soostus papi teeäärse poe ees peatuma. Seal tuli meile appi poe kohal baaris istunud kohalik noormees, kelle kodukeelse vabastamisnõude peale kutsar meist viimaks lahti soostus ütlema.
Vihma käest pääsesime aga vaid räästa alla, sest järgmised pool tundi tuli meil viisakalt püüda vabaneda juba uuest sõbrast, kes enne meie saabumist vist vähemalt paar nädalat tühja baari nurgas õllepudeli taga karaokemasinast Nirvana klassikalisi teoseid kuulates veetnud oli. Mitte et meil midagi tema vastu oleks olnud, ent me pidanuks juba Indias olema :)
Noormees sobinuks ideaalselt mõnesse kohalikku road-movie´sse Transilvaania mägede vahel loojuva päikese kiirtes kihutavaks eskapist-tsiklistiks.
Mõtlikul ilmel suitsu kimudes kostiski meie uus sõber, et tema unistuseks on ühel heal päeval üle ookeani Ühendriikidesse põrutada. Ega midagi, tuult tiibadesse ja jääb üle vaid loota, et poiss 50aasta pärast endiselt samas nukras külabaaris päevinäinud karaokemasinast unustusse haihtunud hitte ei kuula.

Kerigem aega ööpäeva võrra edasi ning leiame endid õhtuse Budapesti äärelinnast kiirtee poole marssimast. Röginal aromaatseid heitgaasipilvi välja paisates peatub kurvasilmne punane VAZ.
Pikajuukseline surfari välimusega sohver teatab, et läheb ise küll vaid 10km kaugusele, ent kui soovime, võime öö tema juures veeta ja hommikul edasi hääletada. Mõeldud, tehtud.
Viis minutit hiljem peatub rögisev VAZ hingeldades õhtuselt pimedal külavaheteel, läheme aiaväravast sisse ja... üllatume oma võrdlemisi ebaungarliku öömaja peale.

Nimelt laius keset aeda pesuehtne Mongoolia jurta. Majaperemehe tellimise peale konteineris Budapesti saadetud ning siin uuesti kokku pandud. Eksklusiivne värk - põrandat katsid vaibad, valgust andis sisseveetud elekter ning soojust väike ahi.
Tehnikalembeste inimeste jaoks lisaks multimeedianurk teleri, VCR- ja DVD-mängija ning muusikakeskusega.
Suitsulembeste inimeste jaoks piibukapp kõikvõimalike suitsetamisaksessuaaride, filtrite, paberite ja... hunniku kondoomidega.
Ühesõnaga, pea 10m diameetriga jurta oli sisustatud igati külluslikult, kaasaegselt ja hubaselt.

Kogu piiritu lahkuse juures jäi peremees ise vaoshoitult külmaks, kibeledes pisut närviliseltki tagasi linna sügisestele joomapidustustele. Järgnes kiire ringkäik läbi jurta ja maja,
"...siin on ahjupuud, siin raamatukogu ja arvutituba, siin köök, seal duširuum, ülejäänu loete ise majajuhendist. Ma ei pruugi ise enne homme õhtut tagasi jõuda, nii et kui enne ära lähete, siis jätke majavõtmed sinna kõrvalhoonesse kummuti peale. Ahjaa, jurtas peatub hetkel ka 3 neiut Ühendriikidest, kuigi ma ei tea, kus nad küll hetkel on..."
Viimane rida oli eriti teretulnud, kuna veel paar tundi tagasi Budapesti kesklinnas ringi loivates pidasime tõsimeeli plaani kirjutada suur silt tekstiga "Will talk to anyone about anything in English", olles tolleks hetkeks üdini kurnatud möödunud nädalate kommunikatsioonivaegusest.

Ja nii, vaevalt veerand tundi peale meie ülesnoppimist jättis peremees meid lolli näoga keset õue seisma, kadudes ise toksilise pilve ja mootorirögina saatel pimedusse. Selle nähtuse nimi on usaldus. Mida me veel ei teadnud, selle lugesime ise välja ca 5lk üksikasjalikust majajuhendist, mis sisaldas eneses muuhulgas punkte kilpkonnade toitmise ja kilpkonnatoidupoe leidmise kohta.
Koha nimi oli "The Place" ja üldiselt leidvat rändurid siia tee vaid läbi couchsurfing.com nimelise portaali: Meil õnnestus taas pimesi varanduselaeka otsa koperdada.

Mõne tunni pärast naasesid ka tüdrukud - Katie, Margie ja Megan, kes Šveitsist ülikoolist Budapesti "pikale nädalalõpule" olid lennanud. Vastutustundetud Eesti vagabundid ja klaasitäied veini panid karmide neiude (tulevane poliitteadlane, tulevane majandusteadlane ja-kolmas-oli-ka-raju-reaaltibi) südamed sulama ning nüüd oodatakse meid pikisilmi Luganosse külla. Mis küll lähemal ajal ei saa juhtuma, as Switzerland doesn´t exactly spell summer right now.

Neiud, kelle nädalavahetus oli juba selja taga, lahkusid lennujaama poole ärgmise päeva pärastlõunal. Kuna meie nädalavahetus ei lõpe loodetavasti enne kevadet, polnud meil lahkumisega kiiret.
Nii leidsimegi end kuskilt Budapesti-äärsest külapoest kilpkonnadele toitu otsimas, ise elavalt diskuteerides, kas ja kuidas kilpkonn näiteks kana- või kalkuniliha võiks manustada. Just sellised sürreaalsed situatsioonid meenuvad vastupidiselt Eiffeli torni tuhmuvatele tuledele ja Big Beni roostetäpilisele sihverplaadile eredalt veel aastategi pärast.

Õhtuhämaruses kuulsime juba tuttavat röginat lähenemas, napid pool meetrit enne koduväravat ütles auto aga üles ja viimaks punnitasime kolmekesi seda ülesmäge aeda lükata.
Meie külalislahkel võõrustajal polnud nüüdki ausalt öeldes eriti aega meiega vestelda ja ta asus mingisugust homset ettekannet kokku seadma.
"Minu kodu on ka teie kodu, aga tegevust peate kahjuks ise leidma" :)
Niipalju õnnestus meil siiski välja selgitada, et tegu on elukutselise alpinistiga, kelle esimene Everesti ekspeditsioon katkes traagilisel moel 250m kaugusel tipust, kui meeskonnakaaslase hukkumise tõttu oldi sunnitud tagasi pöörduma.
Lõpetuseks meiegi poolt suured-suured tänud sponsoritele jurta kinnimaksmise eest.

Sarnasel lahkuse-laineharjal surfates jätkasime ka läbi Kesk-Euroopa, sekka paar rõõmustavat taaskohtumist vanade tuttavatega. Viimaseks suureks kontrollpunktiks enne Tallinnat jäi seekord Varssav, kus me Anna lahkel kutsel tema kesklinnakorteris end paar päeva koduselt tundsime.

Anna oli seksika Itaalia-aktsendiga krussispäine Poola neiu, kes enne aastatagust kojunaasmist kolm-pool aastat maailmas ringi rännates oli veetnud ja seega meiega kohe suurt hingesugulust tundis. Anna ootab meid samuti tagasi, ent kahjuks ei kõla ka Varssav hetkel enam eriti suviselt.

Varssavist viimaks liikuma saades kulges tee ludinal juba pähekulunud marsruuti mööda, Varssav - Bialystok - Suwalki - Marijampole - Kaunas - Panevežys - Riia... Riia.. Riia.
Hilisel lõunatunnil Riia ringtee ääres ärgates olime veendunud jätkuvas õnnes ja veel valges Tallinnasse jõudmises.
Mis aga järgnes, oli totaalne häving.
Purustav kaotus, millesarnast pole varem ette tulnud.
Traagiline ebaõnn, mis varem või hiljem ükskord juhtuma pidi.
Saadetuna halastamatust paduvihmast jäi meie päeva kogukilometraažiks ca 40 kilomeetrit, pea 20 neist jalutades.
Pretsedenditu ebaedu, ja seda siinsamas kodu külje all.
Hoobilt kerkis Läti Euroopa ebahääletatavate riikide edetabelis esiviisikusse.

Kui vihmapilved järgmisel pärastlõunal taas pea kohale hakkasid kogunema ja äsjane traagiline ebaõnn end juba korrata ähvardas, saime viimaks veoautoküüdi otse Tallinnasse. Küll poole pettusega, sest vanaldase Vene papi silmad vedanud teda rängalt alt, kui mees enda arust Läti maanteeprostituudi kõrval kinni pidas. Oli hoopis meesterahvas, neidki kaks... ja kurat, hoopis Eestist. Sohvri esialgsest nurinast hoolimata ei kavatsenud me enne Tallinnat võitluseta autost lahkuda. Läks õnneks ja lõdisemapanevalt sügisesel õhtutunnil leidsime end Lasnamäe kanali äärest kesklinnabussi ootamas.

Tänaseks on pass vahetatud, muud toimetused samuti omadega ühelpool ja reisi jätkamine lähipäevade küsimus. Alustuseks hääletame paar ööpäeva otse lõunasse ja seejärel edasi juba vastavalt temperatuurile. Kui Aadria mere idarannik tõotab meid tervitada maheda päikesepaistega, teeme väikese mereäärse haagi; kui ei, võtame kursi otse Türgi peale.
Et antud sissekanne siiski liiga pildivaeseks ei jääks, lõpetan värskete kaadrite ootuses veel valiku ülesvõtetega juba läbitud marsruudilt Kiiev - Krimm - Odessa - Kishinau.