Севастополь - Одесса - Chişinău - separatist Transnistria
Jätkakem Sevastoopolist.
Lohistanud oma unised lõustad varahommikuste päikesekiirte saatel internetikohvikust tänavale, võttis meid vastu... ...suur-Sillamäe?!
...
"Suurejooneline stalinistlik klassitsism" on märksõnadeks, mis ühendavad kumbagi Nõukogude reiimi vältel suletuks jäänud linna. Kuigi 1997.a. Venemaa ja Ukraina vahel allkirjastatud "vendluse ja rahu" lepinguga loobus Moskva viimaks territoriaalsetest nõuetest Krimmi poolsaarel, näib linn pigem just viimastele kuuluvat. Seda annavad põhjust arvata nii linna südames troonivate administratiivhoonete kohal lehvivad Vene lipud, kuklasse lükatud madrusemütsidega linnas ringi trööpavad Vene mereväelased, kui ka meelierutav kogus kõikvõimalikku totalitaarmälestusträni - alustades Igavesest Tulest ja lõpetades rannikujoonele püstitatud hunnitu "sõdur-püss-granaat-dramaatika" monumendiga.
...
...
...
...
...
Kui sellele kõigele veel lisada tänavatel lehvinud valimiseelsed Ukraina Kommunistliku Partei sirbi-vasaraga punaplagud, jääb tõepoolest mulje ajahüppest tagasi raudse eesriide taha. Kummalisel kombel ei tekita see kõik mitte tülgastust, vaid jätab pigem suhu sellise nostalgilis-magushapu klaaskompveki maitse, mis sunnib tahes-tahtmatult kätt uue kompu järgi sirutama.
...
...
...
...
...
...
...
Suviselt sarmikas Sevastoopol osutuski tagantjärgi meie Ukraina ringi värvikaimaks elamuseks. Kindlasti oli siin oma osa ka nii umbes 19 kraadisel kristallselgel mereveel, mis kutsus endasse sukelduma sõna otseses mõttes kesklinna külje all.
Õhtu hakul asusime Sevastoopolist marsruuttaksoga teele Simferoopoli poole, kus meid ootas ees lausa sürreaalne missioon. Nimelt olime nõuks võtnud üles leida Siimu Simferopolis elanud vanavanaonu, ainsaks juhiseks tema maja- ja korterinumber Kirovi Prospektil. Teadmata oli seegi, kas vanavanaonu üldse enam elus on - perekonna viimasest kontaktist temaga oli möödunud juba aastaid.
Vaevalt Simferoopoli vaksalist väljunud, piirasid meid taas ümber tegevusetud Ukraina miilitsad, rakendades traditsioonilise "good cop / bad cop" versiooni asemel siinsele regioonile omast "tough cop / rough cop" näitemängu.
"Näita passi! Kus registratsioonikaart on? Miks nurk kortsus on? Mis teete siin? Kust tulite? Kuhu lähete? Narkotsi on, ah? Mahvi pole vä? A kui otsime läbi ja on?"
Tegu polnud kaugeltki mitte esimese ega viimase analoogse vestlusega, ent esmakordselt saime suurte siiralt süütute silmadega vastuseks kosta, et tulime Simferoopolisse sugulasi otsima.
Tunnise seiklemise järel jõudsimegi õige maja taha ja veerandtund hiljem olime ka kaitsva koodluku saladuse murdnud. Peagi kõlas koputus nr. 46 korteriuksel, ja teinegi. Möödus mõni hetk, kuni ukse tagant kostus tuhvlite lohinat ning ebasõbralik "Kto tam?".
Kulus minut kõikvõimalike onutädide, vellepoegade, äiapapade ja nende omavaheliste sugulussidemete etteloetlemist, kuni uks viimaks avanes ja hõbedase juuksesalgu tagant piidles meid skeptiline silmapaar.
Veel minutike-paar passikontrolli ja saimegi sisse kutsutud. Siimu 92aastane vanavanaonu Rihard oli igati elu ja mõistuse juures ning sai esmakordselt üle kümne aasta jooksul põhjuse juba vaikselt hääbuvat eesti keelt praktiseerida.
Kolm põlist eesti jorssi ümber Simferoopoli kesklinnakorteri köögilaua - kaks neist elutee algul, kolmas juba võidukale finiile lähenemas. Peagi kõlisesid lauavakstul kolm kristallpitsi ning uskumatust esmakohtumisest tingituna leidis aset midagi veelgi uskumatumat - jah, ma tõepoolest kummutasin alla ühe pitsi viina. Võigas see oli, ent kus veel, kui mitte Simferoopolis.
Kas ehk isegi minu esimene pits käesoleval aastatuhandel...?
Ja usutavasti ka viimane (vähemalt) käesoleval kümnendil...
...
...
Hommikul ärganud, lippasime linna ringi lonkima ning rongipileteid Odessasse ära ostma. Ka Simferoopolis võis Ukraina Kommunistliku Partei usina teavitustöö tunnistajaks olla - punaplagud ilusasti reas ja hr. Lenin telkide taga postamendi otsas kuuerevääri näppimas.
...
Ülestõmmatud propagandaplakatitelt võis veriste Iraagi laste ja sarvedega Bushi vahelt ka meie vapra "tinasõdur Aljoa" leida. Faistlike eestlaste koletutest kuritegudest kirjutasid samuti Sotsialistliku Partei lendlehed. Pronksmees forever!
Peab tunnistama, et peale Sevastoopoli - Simferoopoli taoliste kohtade külastust hakkab põliste slaavi hingede dogmaatilisus viimaks ometi kuidagimoodi mõistetavaks muutuma. Kuidas saakski meiepoolne lobitöö, olgu ta kui tubli siis tahes, endaga mingit käegakatsutavat tulemust kanda, kui vastasolev "mälestuspropagandamasin" Hiina Müürina ette kerkib. Kuidas saakski lihtne Vene inimene eal meie käike mõista, kui tema jaoks puudub teoreetiline võimaluski teistsugusele ajalookäsitlusele.
Igavene Tuli põleb edasi!
Jätnud Richardiga hüvasti, trollibussitasime tagasi vaksalisse otse Odessa rongi peale. 12,5h sõidu III klassi koht maksis 21 grivnat (ehk ca 45 krooni) näkku. Meenutuseks - 16h "Kiiev-Simferopol" marsruudi I klassi kupeekoht kujunes umbkaudu 250 krooniseks väljaminekuks.
Varahommikul Odessas maabunud, asusime lootusrikkalt linnatuurile. Üles puhutud lootus hääbus aga peagi, kui vaimusilmas ette kujutatud Odessa asemel leidsime hoopis midagi muud. Kaunikesti kõleda, ja kohati lausa "kolmandat maailma" meenutava anonüümse suurlinna.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - nii seegikord. Kui olime mõnetunnise linnas lonkimise järel juba nõutult valmis lahkuma, leidsime äkki rõskes hommikukarguses pea 5-6-70 miilitsionääri ümberkaudsetel tänavanurkadel jalalt jalale tallumas. Õhus oli tunda mässu kirbet hõngu. Ja peatselt hakkaski kogunema igat sorti tegelinskeid - eriüksuslasi ja kasakaid, ohvitsere ja polkovnikuid, Piiblit lugevaid babukaid ja sinilippudega Janukoviti-pooldajaid. Pronkssõduri järellainetused pole kaugeltki vaibunud, nii küttis ka Odessa vanalinnas kirgi peatselt avatav monument Katerina III-le.
Mutikesed kirusid Jutenkot, kasakad tahtsid postamendile hoopis Potjomkinit, miilitsad hängisid niisama ja vaikiv sinilipusalk jälgis mängu kõrvalt. Iga säga ajas oma rida ja kahtlane, kas nad ise ka täpselt aru said, kes mida või mis keda tahtis.
Pagunid olid igatahes läikima löödud, sirmid ninani tõmmatud ja lipututid puhevile aetud kõigil osapooltel. Tubli pere-ema oleks kohe kaugelt ära öelnud, et poisid tahavad kraagelda.
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
Ega mingit otsest vägivallatsemist ei toimunudki, noored ja vanad kuked ajasid lihtsalt vastakuti rinnad puhevile - sakutasid, eputasid, piilusid ja pildistasid. Sõjakaotused piirdusid seekord ühele kaotatud saabaste, teisele haavatud väärikuse; ühele lömmilöödud mütsi ja teisele määritud mõõgatupega. Pärast kimuti solvunult suitsu ja harjati sassiläinud habemeid.
...
Soovisime poistele jõudu ja läksime loomaaeda. Kahjuks polnud väga tore ja meie Odessa-karikas tilkus viimaks ääreni täis.
...
...
Andsime alla ja lahkusime linnast. See tähendab, üritasime igat viisi lahkuda, ent tulutult. Nimelt tahtsime Odessast mingisuguse rongi, bussi või marsruuttaksoga otse Moldovasse, eelistatult pealinna Kishinausse jõuda. Näiliselt lihtne plaan ei tahtnud aga kuidagiviisi teostuda, sest kõik Kishinausse suunduvad marsruudid viisid läbi Transnistria.
Transnistria näol on nimelt tegu 90ndate alguses verise kodusõja järel Moldovast lahkulöönud separatistliku territooriumiga, nn. 21. sajandi Nõukogude enklaaviga Euroopas, mida endiselt turvab Venemaa 14. armee. Kuigi kiiluna Moldova ja Ukraina vahel paiknev, end Dnestri-äärseks Moldova Vabariigiks nimetav nähtus tähistab isekeskis juba 17. iseseisvusaastat, pole seni ükski välisriik peale Venemaa nende olemasolu tunnustanud.
Vähe sellest, Euroopa Liidu nõukogu on ühise otsusega oma liikmesriikidesse sisenemise keelu määranud kogu Transnistria juhtkonna 17 liikmele, kellest ühte otsib muuhulgas taga Interpol seoses Lätis toime pandud mõrvaga. End presidendiks nimetav eks-KGB'nikust Igor Smirnov, keda muuhulgas kahtlustatakse nii suuremahulistes relvaärides kui väljapressimistes, troonib valimistel alati ülekaalukalt. Ent välismaailm nimetab toimuvat puhtakujuliseks diktatuuriks.
Kuna diplomaatilises mõttes on Transnistria näol tegu täieliku musta auguga, soovitavad paljud riigid oma kodanikel "riiki" täielikult vältida ning territooriumile sisenemine toimub puhtalt omal vastutusel. Eesti välisminister Urmas Paet sattus käesoleva aasta kevadel küllaltki ebamugavasse olukorda, kui teel Moldovasse Eesti-poolse arenguabina annetatud arvutiklassi avama sõites Transnistria territooriumi läbis. Nimelt võrdub Transnistria "piiril" diplomaatilise passi esitamine praktiliselt separatistide tunnustamisega, tulemuseks poliitiliselt piinlik ämber.
Et värvitud pilt pisutki helgemaid toone omandaks, tuleb lisada, et vähemalt verd pole peale 90ndate algust enam valatud ja välismaalased "riigi" territooriumil kadunuks ei jää. Aga jutte välismaalastel kohtlaste varjudena järel koperdanud kaasaegsetest KGB'nikutest ning spioneerimises kahtlustatud ajakirjanikest liigub siin-seal ringi küll.
See siis eelinfoks ja Transnistria juurde tuleme veel tagasi. Peamiseks põhjuseks, miks me teel Ukrainast Moldovasse mingil juhul mainitud territooriumit läbida ei tahtnud, oli asjaolu, et paljudel sedaviisi Moldovasse sisenenud välisriikide kodanikel oli sisenemistempli puudumise tõttu hiljem riigist lahkuda püüdes küllaltki ebameeldivaid jamasid tekkinud. Just samal põhjusel on hetkeseisuga katkestatud igasugune rongiliiklus Odessa ja Kishinau vahel, mis oli meie esimeseks päralejõudmislootuseks.
Niisiis ei suutnud me leida ühtegi Kishinausse ringiga suunduvat marsruuti. Soetasime seejärel kaks piletit ühele Ukraina piiriäärsesse asulasse suunduvale bussile, et sealt Transnistriat läbimata üle Moldova piiri omal käel Kishinau poole edasi hääletada. Juhtus aga nii, et viimaks õhtu hakul, olles juba ammu maha matnud igasuguse lootuse otse Odessast Kishinausse pääseda, selgus et meie väljavalitud buss osutuski selleks üheks õnnelikuks sobivaks erandiks. Maksnud lõppkokkuvõttes kahe pileti eest Kishinauni 2 x 10 eurot, jõudsime südaöösel Moldova pealinna veerele.
Ah jaa, veel siiski ei jõudnud. Ukrainat selja taha jättes sattusime veel viimasel hetkel otse piiripunktil eriti labase väljapressimise ohvriks. Piiril ärakorjatud passide tagastamist oodanud bussireisijate seast viiel inimesel, kaasa arvatud minul, paluti bussist väljuda. Võtsime piiriületuskioski ukse taha järjekorda ning viimasena jõudis kätte minu kord.
Noor ja suhteliselt sümpaatne piirivalvur pöördus inglise keeles minu poole küsimusega, "Mis on juhtunud, teie füsionoomia on muutunud...?". Kuna passipildil katab mu pealage veel lühi-lühikene turris siilisoeng, eeldasin iseenesestmõistetavalt, et jutt käib soengust.
"Ei ei, mis see on?", osutas noormees minu vasakul põsesarnal oleva pisut tumedama vistrikuarmi poole, andes selgelt mõista, et peab mind ohtlikuks kaklejast tülinorijaks.
Et mitte just parima inglise keele oskusega pirivalvuri pead liigselt segi ajada, kostsin lühidalt, et tegemist on meditsiinilise probleemiga. Mispeale nõuti mult esmalt mu sõnade õigsust tõestavaid haigla- ja seejärel apteegipabereid. Viimaks pandi minu pass kõrvale ja kukuti laua kohal lehvitama Siimu passi, mis köitekohast oli pea poolteise sentimeetri ulatuses lahti käristatud. Olin küll teadlik Siimu passi küllaltki närtsinud seisundist, ent mainitud kahjustus tuli mullegi üllatusena ja tegelikult kahtlustame mõlemad tänase päevani, et Ukraina piirivalvurite usinatel näppudel oli lehtede rebenemisel kerge omapoolne roll kanda.
Ääri-veeri välja selgitanud, et Eesti alkoholi meil kahjuks kingituseks kaasas ei ole, pakuti ilma igasuguse keerutamiseta välja, et 10 euroline annetus aitaks administratiivrikkumise kirjaminekut vältida. Minupoolse skeptilise suhtumise peale kästi Siimul samuti bussist väljuda ning üsnagi kiirelt kulgenud kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusena, tasusime mitteametliku piiriületustasuna 30 grivnat, ehk siis nõutud 10 eurost umbes kaks ja pool korda vähem.
Meiega paralleelselt libistas teise piirivalvuri pihku märkamatuks jäänud vääringus rahatähe ka bussijuht, ise moka otsast "õlle jaoks" ühmates.
"Teie füsionoomia on muutunud." Priceless.
Tagasivaatena olgu öeldud, et Ukrainas veedetud nädala jooksul tuli meil vene keelt praktiseerida rohkem, kui tõenäoliselt kogu eelnenud aasta jooksul kokku. Kui aus olla, siis kohtasime selle nädalase Ukraina-ringi jooksul täpselt pooltteist inglise keele kõnelejat. Niipalju siis ukrainlaste keeleoskusest.
Tegelikult olen/olin sellise situatsiooniga äärmiselt rahul ning pelgalt üks venekeelne nädal muutis meie mõlemi häguse ja ebaleva keeleoskuse märksa enesekindlamaks. Kui üldse millestki kahju on, siis vist sellest, et ei saanud viimasel hetkel mahti teele kaasa mõnda kompaktset Eesti - Vene või Inglise - Vene taskusõnaraamatut soetada. Vastava atribuudi olemasolekul oleksin suutnud peale enesekindluse saamise ka oma küllaltki piiratud sõnavara märkimisväärselt täiendada. Olen suurt osa igapäevakasutuses olevatest sõnadest ju kunagisel põhikooliteel õppinud, seega poleks tegu olnud mitte nullist omandamise, vaid unustatu meeldetuletamisega.
Läks seekord nagu ta läks, kindel plaan varem või hiljem Venemaale suur ring peale teha ja selle reisi käigus keel elementaarsel suhtlustasemel suhu saada ei ole mu peast kuhugi kadunud.
Üleüldise hurjutamise ja mossitamise a la "No mis see on nüüd, Eesti poisid ei mõista vene keelt? Kuidas te üldse hakkama saate eluga..." taustal läks meil Sevastoopolis korda üksiku erandina suhelda siiski ka puhtvenekeelse keskealise naisterahvaga, kes kiitis, et meie vähemalt püüame, kui neil endil polevat võõrkeeltest aga suuremas osas sooja ega külma.
Niisiis olime viimaks Moldovasse jõudnud.
Telkinud öö linnaveerel, võttis hommikune kesklinn meid vastu paraja üllatusega. Olime mõtteis endile Moldovast küllaltki tagurliku ja nõukogudeliku pildi maalinud, ent esmamulje osutus võrreldes Ukrainaga hoopis läänelikumaks, modernsemaks ja edumeelsemaks.
Tuleb küll tõdeda, et meie kujutluspilt tugines suuresti teadmisel, mille kohaselt Moldova on ametlikult Euroopa vaeseim riik. Amnesty Internationali 2007a. raport teatab samuti jätkuvalt laialdasest inimõiguste rikkumisest, rutiinselt rakendatavatest piinamistest ja sõnavabaduse piiramisest.
Loomulikult ei tähenda see, et me mõnepäevase Moldovas tolknemise järel riigis tegelikult toimuvast mingigi adekvaatse pildi oleksime saanud. Ent laisa lõunase kesklinnatrollibussi pardalt avanenud esmamulje näis suhteliselt rohelise ja (kasutaja)sõbralikuna. Nagu konduktor ise omalt poolt lisas, "Elada on siin hea, töötada mitte."
Meie peamiseks transiitpunktiks Kishinaus kujunes kohalik autobussijaam seda ümbritseva "keskturuga", mis näiteks erinevalt Kiievi analoogist jättis küllaltki hubase ja inimsõbraliku mulje.
...
...
Vägagi kummastava mulje jätsid totalitaarfunktsionalistlikud betoonkolossid, mis peitsid endis muuhulgas parlamenti (ülal) ja presidentuuri (all). Nendes Orwelli magusates unenägudes resideerub hetkel ainus vabalt valitud kommunistlik valitsus maailmas.
...
Esimese Kishinau päeva veetsime suuresti mööda kesklinna ning kohalikku Lasnamäed ringi tuulates ja kohalike alternatiivnoorukitega linnavalitsuse ees footbagi mängides. Just, just - ainuke kord viimase kahe nädala jooksul, kui kuskil säärast atribuutikat oleme kohanud. Tegu oli kohalike noorte sõnul esmakordselt ametlikult korraldatud skate'i ja BMX-võistlusega, mis tähendas seda, et muusika mürtsus üle tänavate ning teismeliste sõitjate trikke hindasid üriilaua taga vormiriietuses reas istuvad vanad kommud. Samas kõrval pargis olid klaastahvlite taha ilusasti laiali laotatud erinevate päevalehtede värskeimad väljaanded täies ulatuses, eesotsas Kommunistliku Päevalehega.
Rahva ühisvara.
Kommunistlik või mitte, aga miks meie edumeelses riigis enam tagurlikult suurepärast vanakooli koorejäätist ei saa? Kaks ja pool krooni tuutu.
See ja bussijaama kroonised pirukanätsud olid vist ka Moldova ainsad odavad kaubaartiklid. Järkjärguliste valusate hoopide kaupa õppisime kiiresti ära, et Euroopa vaeseimaks riigiks olemine ei tähenda sugugi mitte Euroopa odavaima riigiga võrdumist. Vastupidi, just siin kuratlikult kavalas Kishinaus suutsime me endile korduvalt reisi kopsakamaid toiduarveid tekitada. Kui võtta arvesse, et riigi keskmine palk olevat hetkel tuhande Lei ringis (1 lei võrdub ca 1 krooniga), kulutasime me siinviibitud nelja päeva jooksul kahepeale ühe kuupalga ringis, mis iseenesest ei kattu just väga meie ettekujutusega ökonoomilisest reiimist. Teoreetiliselt peaks meie peamiste kulutuste suurusjärk kattuma kohalike omadega, s.o. söök, jook, transport. Moldova osutus selles osas Euroopa kalleimaks odavaimaks riigiks.
Küll peab Ukraina suhteliselt ümmarguse nulliga võrreldes kiitma kohalike noorte laialdaselt rahuldavat inglise keele oskust, tänu millele saime me teada, et "Moldova is the ass of the world".
Esimese öö veetsime kohaliku Lasnamäe ja kesklinna vahele jäänud kortermaja-hotellis, kus hind meie jaoks kahtlaselt kiiresti 240 lei pealt 170le lasti. Niivõrd kergekäeline hinnalangus jääb lausa sisse kripeldama - äkki oleks 100gagi saanud. Aga mis seal ikka - olid nii soe du kui ka Moldova MTV.
...
...
...
...
Jätnud hommikul kõik üleliigse (enda arust) bussijaama pagasilattu, astusime uljalt Tiraspoli bussi peale. Kui ma veel maininud ei ole, siis Tiraspol ongi sama ülalmainitud separatlistliku Transnistria "pealinn". Moldovasse sisenemist tähistavad templid olid meil nüüd ilusasti olemas ja tahtmine järjekordset ajamasinat tagasi õitsvasse Nõukogude aega võtta suur. Bussijuht seletas pileteid ulatades midagi eriloa vajalikkusest ning et kui meiega piiril jamasid tuleb, siis tema sõidab viivitamatult edasi. Kuna olime tänu eelnevale uurimustööle täiesti teadlikud meile laienevast viisa- ja loavabadusest, ei lasknud bussijuhi öeldul end pikemalt morjendada lasta.
Aimasime ka ette oodata Euroopa ehk räigeimat piiriületuskogemust ning sõltuvalt väljanägemisest, keeleoskusest, enesekontrollist ja puhtast õnnest 10 - 100 euro vahel kõikuvat igakordset altkäemaksutaksi. Meile osaks saanud "ämbritäis külma vett" tuli sellegipoolest pea täieliku üllatusena.
Jõudnud kilomeetri kaugusele piiripunktist, läbis buss Ukraina, Moldova ja Vene rahuvalvajate moodustatud teetõkked ning minutit-paar hiljem peatus juba isehakanud riigi piiripunkti tõkkepuu ees. Välismaalased, ehk siis meie kaks ja üks kõhetu olemisega jaapanlane tõsteti bussilt koheselt maha ja saadeti vagunisse erinevate valvurite "kontoritesse" seletusi jagama.
Ilmekuse huvides nimetagem meie anonüümseks jäänud "teenindajat" Tolikuks. Tolik oli kergelt trullakas siilisoengu ja korrapäraste vahedega ettekammitud märgade tutitukkadega keskeale lähenev piirivalvetöötaja, kes elukutselisele julgeolekutöötajale omaste kuulipildujavalangutega meid toores vene keeles läbi sõeluma kukkus:
"Kust? Miks? Kuhu? Miks? Kuidas? Miks? Kauaks? Miks? Kellega? Miks? Kus on luba? Pole minu asi! Meie teid ei vaja! Garanteerin, et takistan isiklikult teil Transnistriasse sisenemast. Taskud tühjaks. Rahakotid lauale. Kotid lahti."
Kui Siimu küljetaskust pudenes lauale Poolast kingiks saadud vanakooli taskunuga, ei vaevunud Tolik ilmset rahuldustunnet varjamagi. Peale noa põhjalikku uurimist teatas Tolik kalgil häälel, et antud külmrelv on disainitud spetsiifilise lisafunktsiooniga, mis võimaldab automaatrelva kinni kiilunud hülsse lahti päästa. Ja hetk hiljem, et meil pole aimugi, kui tõsise pasa otsa me nüüd sattunud oleme.
Nuga noaks, ent jätkuvalt tundis Tolik intensiivseimat huvi minu pisikese lumivalge mp3-mängija vastu. Karmi korraldusega käskis ta mängija tööle lülitada (mis kujutab enesest ca 3 sekundilist nupu allhoidmist) ning täpselt poolteist sekundit hiljem kordas jäiselt käsku. Kuniks Tolik kogenud pealtkuulaja täpsusega pleieri vasakut klappi kõrva ääres hoides fokuseerunud ilmel juhuslikus järjekorras kõikvõimalikke nuppe keeras ja läbi vajutas, tegeles teine piirivalvur meie kasutatud taskurätikute ükshaaval läbivaatamisega.
Situatsiooni peene iroonia mõistmise huvides on oluline mainida, et Tolik juhtus pleierist kuulama ei midagi muud, kui George Orwelli sulest pärit utoopilistotalitaarset ühiskonda kirjeldavat kurikuulsat "1984", mis mul sisseloetud heliteose kujul parasjagu taas käsil oli.
Kahjuks ei pidanud Tolik rafineeritud inglise aktsenti paljuks ning lasi mul korduvalt ette kanda, et pleieris puudub hetkel muusika. Oleksin meelsasti olnud valmis oma parimatele võimetele vastavas vene keeles ka seletama, mis sorti teosega on tegu, paraku jäi vastav käsk tulemata.
Kui taskurätikud olid läbi kontrollitud, lasi Tolik nooremal valvuril endale puust ja punaseks ära seletada, mida kujutab endast USB-otsik, kuidas selle läbi arvutist muusikat tõmmata ning kuidas pleierit akust ja akut pleierist eraldada. Minu lahke kommentaari peale, et parempoolne kõrvaklapp kahjuks ei tööta, küsitleti mind varuklappide kohta, mis nende olemasolu tuvastamisel ülejäänud lauda katnud ühtlasest esemetekihist seejärel hoolikalt eraldati ning koos pleieriga Toliku-poolsele lauanurgale seati.
Pilgu viimaks kiiskavvalgelt mänguasjalt taas meile tõstnud, teatas Tolik osavõtmatute silmadega, et eluohtliku külmrelva omamise eest ootab meid deportatsioon, kohustus Moldovast sama õhtu jooksul lahkuda ning igavene Venemaale, Moldovasse ja Ukrainasse sisenemise keeld. Läbitungival häälel anti meile korraldus kinnitada, et oleme endi süüst ja sellele vastavast karistusest teadlikud. Erandliku vastutulekuna võimaldataks meil aga arreteerimata piiripunktist tagasi Kishinau poole lahkuda 60 euro ja mp3-mängija vabatahtlikul loovutamisel.
Muuhulgas sai Toliku jäise südame sulatamiseks ahastaval näol käsi murtud, uskumatul ilmel valulikult neelatatud ja fokuseerimata pilgul pead raputatud. Murduval toonil esitatud küsimusele
"Miks, miks ometi teete meile niiviisi? Me oleme vaid kaks süütut õpilast, kes kõigest hingest teie elu, kultuuri ja külalislahkust soovisid kogeda...", tuli viimaks aus ja lakooniline vastus:
"Aga sellepärast, et te olete EESTIST."
Pronkssõdur järellainetab endiselt.
Kiusatus lasta passi lüüa suursugused deportatsioonitemplid (mis küll vastupidiselt Toliku ähvardustele peale väljamõeldud kääbusriigi piirivalve kedagi teist ei huvitaks) ning nautida julgeolekuorganite poolset tasuta küüti Kishinausse oli suur, ent ainsaks mõjuvaks põhjuseks siiski altkäemaksu osas kokkuleppele jõuda oli meie endiselt säilinud lootus järgmisel päeval muud marsruuti mööda siiski Transnistriasse pääseda. Nii loovutasimegi viimaks "rahu ja sõpruse märgina" Tolikule 13,5 euro väärtuses valuutat, mille peale viimane omapoolse väljapeetud "vendluse estina" kukrust kolm rasvaselt läikivat kopikat ja ühe närtsinud Transnistria rubla suursuguse liigutusega meie ette lauale lükkas.
Meiepoolse tehingujärgse ühisfotopalve lükkasid siiski nii Tolik, kui tema kolleegid viisakalt tagasi. Ja nii nägid meie silmad taas sinist taevaavarust - oo üllas vabaduse maik. Kui soojalt silitas meid taaskord päike; kui kaunilt kõlas kõrvas linnulaul.
Hakanud piiripunktist tagasi rahuvalvajate poole sammuma, leidsime teepeenralt peatselt eest tuttavliku kõhetu ja nukra kuju. Ka relvitu jaapanlane oli piirilt tagasi saadetud, kuigi tema rahvas polnud pronkssõdurit pilastanud. Tema puhul sai saatuslikuks keeldumine 30 dollarilisest altkäemaksunõudest. Üheskoos bussitasime tagasi Kishinausse ja soovisime vastastikku õnne järgmisel katsel.
Veetnud öö internetis ning viinud end peensusteni kurssi alternatiivmarsruutide üksikasjadega, otsustasime õnne proovida Dubossary kohalt Transnistriasse siseneval maanteel, plaanides õnnestumise korral sisetransporti kasutades läbi Grigoripoli lõunasse Tiraspoli välja jõuda.
Taaskord läbisime rahuvalvajate kaitstud eelkontrollpunkti ning peatusime peagi tõkkepuu ees. Kordus juba tuntud-teatud rutiin ja välisriikide kodanikud kamandati järjest bussist välja. Näljaste huntide asemel võttis meid seekord vastu viisakas tervitus ning viis minutit hiljem, peale naispiirivalvuri poolset registratsioonikaartide täitmist ning "teretulemast" soovimist istusime juba tagasi bussis. Kui ülalkirjeldatud juhtumisi vaevalt 20h tagasi ise läbi poleks elanud, ei usuks vist iial, et Euroopa piires sellist absurditeatrit võib kohata.
Pool tunnikest hiljem leidsime end juba Dubossaryst, umbusaldavad pilgud möödudes mu kaamerat piidlemas. Tegelikult polnud aga midagi hullu, juba viis minutit hiljem arutasin kohaliku asjapulgaga erinevate kaameramudelite üle ja Dubossary jättis endast kokkuvõttes igati õdusa ja funky'liku mulje.
...
...
...
...
...
Mitu kooreplombiiri ja tunnike marsasõitu hiljem leidsimegi end Tiraspoli vaksalihoone eest. Inimesed paistsid nagu inimesed ikka, samuti majad, puud ja ringiluuskivad krantsid. Midagi kummalist oli aga õhus. Võttis mõne hea hetke harjumist, enne kui see miski end konstuktiivsel kujul näitas. See miski oli vaikus - hoolimata ühel pool kõrgunud vaksalist ja teisel pool laiunud pargist ei kostnud ei mootorimüra, ei linnulaulu. Laste kärast või koerte haukumisest rääkimata.
...
Justkui oleks tegu olnud kohaga, mida päriselt olemas ei ole. Aga ei olegi ju?!
Piki Leninit, mööda Komsomoli ja läbi teisi temaatiliselt nimetatud tänavaid kulges meie tee kesklinna poole ning kõikehõlmav vaikus oli sunnitud samm-sammult esilekerkivate igapäevahelide ees siiski taanduma.
...
...
...
...
...
Kui juba Transnistrias sees olime, ei puutunud peale paari viisaka ja kiire dokumendikontrolli meid keegi. Ja kui me ise just äärmiselt tähelepanematud ei olnud, jäid tulemata ja olemata ka varjudena meie sammudes järgnevad julgeolekutöötajad. Veelkord, kui ööpäeva tagustes sündmustes ise peategelasteks poleks olnud, siis lihtsaks keelduks sellise tsirkuse võimalikkusesse uskumast.
Jumalaga Transnistria!
Missioon viimaks siiski edukalt täide viidud ja hing rahul, naasesime järjekordselt Kishinausse, et juba samal õhtul põhjas asuva Baltii poole lahkuda. Öö hakul suure Lasnamäe veerele maha pandud, püstitasime telgi vagudest läbipikitud tühermaale ning langesime õndsate separatistlike unenägude rüppe.
Hiline ärkamine; pilves taevas; esimesed piisad; sumbunud õhk; luitunud seinad; hallid tänavad; endassetõmbunud ilmed... kas tõesti Tallinn? Siiski ei, meie viimased tunnid Moldovas.
Ent vaid tunnike veel... veel mõned loetud minutid... kõlab lähenev vedurivile (toimetaja märge: literatuurne liialdus)... ja peagi murrame hingematva halluse ning peade kohal kokkulöövate tumedate pilvede keskelt varases videvikukumas sinendavatele avaratele lagendikele.
Hüvasti Moldova!
